17/01/2025
MA ANNAN ENDALE ANDEKS, et valesüüdistuse endasse võtsin…
Kui on moodustunud küsimus ja julgus see välja öelda, on küpsenud valmisolek järgmiseks elumuutvaks ja kasvusuunaliseks sammuks.
Müstikakoolil on oma funktsioon, ta koolitab valgussõdalasi, paneb kokku valgusarmeed. Iseenesest pole tähtis, milline on meie suhe teistega. Tähtis on suhe iseendaga. Lõppeks, mida tähendab keegi teine. Kui ma tegutsen vastavalt oma heaolule kooskõlas oma kõrgema vaimuga – missiooni päraselt –, siis pole võimalik välistele osalistele haiget teha, küll haavata ego ja rängalt. Ego ülistab valeuhkust, seda kedagi teist.
Kui alastivõetuna peegli ette seisan ja suudan sügavaimasse seesmusse vaadata, alateadvuskihtidesse sukelduda; seejärel nõustuda, et mu valikud pärinevad teadlikult tasandilt; olen vaba süüdistavast suhtumisest. Me vajame seesmise rahulolu väljatoomiseks neutraalsust. Ülimal kurjusel on funktsioon, suudad sa uskuda? Minul võttis see päris pikalt aega. Alles siis, kui taipasin, et seesmine mina otsustab, kas olla kurjuse tarbija, ohver või kurjusest vaba, sain suluseisust välja.
Südame kuulamisel tõusen teadlikuks otsustajaks ja vastutajaks, kes tarbib täpselt nii palju, kui läheb vaja kõrgemalt minalt laskuvate korralduste realiseerimiseks. Vangistusest vabaks võtmine on minu vastutusel. Kui olen sõltuvussuhtes või kellestki püha lehma teinud, on minu kohustuseks enese lõhkumisele kriips peale tõmmata. Minu kasvamistahe manifesteerib üha uusi ja uusi lahendusi iseseisvate sammude astumiseks. Seesmine mina peab leidma sammumiseks julguse, samuti jalajälje eest vastutamiseks tahte. Abi küsimine ja kasutamine on teekonnal lubatud, rangelt soovitatud.
Suur osa inimhingedest liigub natuke vähem kui kahe järgneva sajandi jooksul unetasandile, kutsutud vahel ka vaheruumiks. Sinna jõudnud hinged unustavad mineviku. Nad on veendunud, et kestavad materiaalset reaalsust, et neil on füüsilised kehad. Nad näevad kogetavat unetasandil. Kuidas meenutada fantaasiaks kukkumist, raske ning madala sagedusega tasandile jõudmist, see on võtmeküsimus teiste suhtumiskriitikast lahti saamiseks. Me oleme katsumas müsteeriumi, võttes arvesse, et linnuteeruum siseneb esmakordselt seesuguste kogemuste läbimisse. Raske unetasand vajab koolitatud valgussõdureid. Missiooniks ruumi kooshoidmine (ruumis korra hoidmine) ja hingede unest läbi toomine, ärkvele kutsumine, on ettevalmistusega etturid sõdurile omaselt valmistajale lojaalsed. Pühendunult seistakse hea valguse lisamise eest totaalsesse pimedusse. Ent pangem tähele, et nende valgus on piiratud heleduse, piirangutega. Sõduri vibratsioon pole nii kõrge, et saada täielikult oma eluallikale ligi. Töö edukaks teostamiseks kasutab ta juhendaja(te) ja teiste osaliste valgust. Süsteem on enam-vähem kui mobiilseadmesse interneti toomine. Totaalses pimeduses liikumiseks on kombinatsioon ideaalne, sest valgust saab pilkasse pimedusse tuua jupp jupi haaval. Liigne valgus põletab madala sagedusega teadvuse läbi. Sügavas unes viibija pole valgustumisjuttudeks valmis ega sõdur iseseisvalt otsustamiseks.
Uneruumi p**kuseks on määratud 40 000 aastat magajate ajatunnetuse järgi. Lepingupõhised sõdurid astuvad ohtlikku ja ennastohverdavasse sagedusse, väljakutsuvasse õppetundi. Mäng on karm, sest jumalaks on seal sõda ning jumaluseks iha – meile juba üsna tuttav mäng. Sa küsid, kuidas suhtun koolitatud valgussõdalastesse. Ma imetlen põrgu põhja minemise julgust nii teadlikul kui teadmatul tasandil, aga too kutsumus pole mõeldud mulle. Minu rada asub sõjast teises suunas. Ma olen andnud piisava panuse pimedussügavustele, korjanud evolutsiooni pidurdavatelt hingedelt hävitusrelvi käest, neid sõdimisjõuetuks muutnud. Siit ja edasi on minu osaks planeedi sageduse tõusu eest hea seismine ja teadlikkusteekonnale virgunud hingede eest hoolitsemine, vaatamata sellele kuidas keegi minusse suhtub:)) Ühed panustavad alumiste kihtide hüvanguks, teised pealmiste laiendamiseks ning kokku saab tasakaal. Emma-kumma poole kommenteerimine on kokkuvõttes kui väljal kiljuv tuul, mis ununeb kiiresti.
Huvitav on see, et sõda on võimalik vähemalt kahe poole huvil. Kui üks pooltest astub sõjast välja, siis kaklus (ohver-päästja-agressor muster) katkeb. Kiuslikkus jääb algul alles. Sõjaväljale üksi jätmine on kaklejale solvav, ta proovib kiusamise abil pahast tundest ehk kaklemisse asumise taga asuvast põhjusest lahti saada. Mõttetu vehklemise järel kiusaja väsib. Tulutu on tuulega kakelda. Kiusaja joovastus on tagakiusamise alul talle põnevust pakkuv, sest tunneb võidukust nagu oleks tema teise väljalt minema kihutanud. Ta usub, et on saanud suure asjaga hakkama. Ühtpidi saigi, ta kugistas järjekordse puudulikkuslaine alla. Too katkine hing on unustanud armastamisvõime. Vähe sellest, ta USUB armastuse ohtlikuks, seetõttu on pühendunud armastajate kõrvaldamisse.
Meil kõigil on vaba valik kuuluda mõnda sekti, järgida raamatusõna, olla osa massist, esineda sangarina, eemalduda piirangutest, jätta maha ohvrimeelsus, tagastada võõras süü. Me oleme praegu tulemas välja imelisest valikuvõimalusest: pandeemiast. Iga hing sai valida, kas minna kaasa vaktsineerimisega või ütelda „ei aitäh, ma ei soovi“. Vähemalt kahe vaktsiini rikkad said loa vahetasandile – kehatule vibreerimisele ehk meelemängudele – liikumiseks. Kuni ühe vaktsiini kandjad omavad sagedustõusuluba, mis juhatab koostööruumi ehk maisesse paradiisi (minu vastutusala). Kumbki valik pole õige ega vale, ühele sobib üks ja teisele teine. Müstikakool sobib ühtedele, teistel on teistmoodi rajad kõndida. Mõnikord mekime üht, siis teist rada, pärast paneme kaks kogemust kokku, et siseneda iseseisvusrajale. Mul on austus nii maagidele kui kirikule. Omades mõlema pühitsust, liigun kahe käe aktsepteerimises tasakaalustatust, ent ma ei järgi kummagi käsku ega huvitu nende suhtumisest minusse. Inimkäe sekkumisest huvitumatuna järgin otse ja omadega kõrgeimat valgusvibratsiooni.
Meie valikuvabadust pannaks pidevalt proovile. Inimene nimetab väljakutse proovilepanekuks. Iseenesest on provokatsioon meelte avamiseks, teadlikule valikule tulemise kutseks. Provokaatori tulemine paugutab lahti avause, mis juhatab vanast ning kivistunud mõttemallist välja. Kui jääda provokaatori lõksu – solvumisse, halamisse, kinnipakkimisse – kaugenetakse lahendusest. Nõnda vajalikku provokatsioonimärkamist pakkus ülemaailmne maskeraad. Mõned hinged on ikka veel maskeraadi faasis, nad ei suuda loori tagant välja tulla. Kuulamisoskuse omandamiseks tuleb suu kinnikleepimine kasuks. Vaikimine laseb omandada teadlikkust avardavat teadmist. Vaktsineeritu kopsud on samas ka rabedad, ta peabki olema puhta õhu koguse sisse hingamisel natuke ettevaatlikum kui teised. Siin tuleb appi keemiatööstus.
Kahekümne esimesel sajandil tõepelglikke jagub, ka neid, kes oma funktsiooni põranda all vorbivad, ent maha tegemisel puudub tulu. Ma saan aru, et tõde ajab mõnikord närvi ja tagamõtte varjaja tagajalgadele. Ebaõiglus kisub vastutahtsi ahhetamisse ja alahuule tilpnema nagu mõne väljaveninud püksikummi. Julguses peitub ilu. Mitte julguses teisi ühes endaga jalust maha tõmmata, vaid oma aja äraelanust väljaastumises. See, mis oli, ei pea rohkem olema. Minu oli on kindlasti mõnele tulevikuluksus.
Sõdur – ükskõik kas valgus- või pimedussõdalane – on programmeeritud ühte kindlat eesmärki teenima. Armeesse ei pea igaveseks jääma ja lepinguid saab ümber kirjutada, tühistada. Kindlasti tasub lepingute lõhki rebimise eel käia läbi Akaši ruumist, et vaadata üle, mida enne kehastust suurel suul on lubatud teha ning kuhu järgmiseks suunduda. Samuti ei pea kandma võõrast süüd või jääma lubatud osa täitmise järel kohta soojendama. Kui lubasin kehastuseelses ruumis kinnitada planeedile viienda sageduse, siis tööga valmissaamisel võin asuda järgmise ülesande täitmisse või võtta puhkuse. Mitte ükski seadus ei käsi jääda kohta soojendama lihtsalt sellepärast, et lubasin tulla. Kui ma lõpetasin vannitoas oma pesemise, siis väljun vannitoast. Ma ei jää sinna päevadeks põhjusel, et lubasin keha puhtaks pesemiseks vannituppa siseneda. Kui keha on puhas, seadistan uued sammud. Keegi ei käsi mul vangina edaspidist elu vannitoas veeta. Kui mõni inimhakatis sellise seaduse määrab, siis minul kui loomingu põhiselt vabal hingel on õigus leida lahendus enda vannitoast välja toimetamiseks koos mulle kuuluvate vajalike osadega, mis peamine: puhastunud kujul. Ahou!
Tänulikkus viib vanast välja. Tänulikkuse külvamine, misiganes laadi kogetud kogemusele, avab mitmed kinnised ning roostetanud lukud. Valusaimad ja kõige hullemad õppetunnid on parim hüppelaud stagneerunud skeemidest välja pääsemiseks. Ohver jääb kivile istuma, et lõputus halas nutta – mõnda aega kestev nutt on VAJALIK, sest valu peab vabanema –, aga siis on vaja tõusta ja EDASI minna. Visualiseerides kette enda ümber, siis neid maha lükates, astun kolisevatest kannatusahelatest välja. Ketid lõdvenevad ja nende mahalükkamine saab võimalikuks, kui tekib valmisolek ümbersaanu mahajätmiseks. Tagurlik uhkustab ketikoormaga, kellab hakkamasaanuga kui Guinnessi rekordiga. Parim lahendus vabaduse hoidmiseks, tervikuna kulgemiseks, on tähelepanu süüliselt ärasuunamine, võimalusel talle andestamine. Andestamiseks võib minna palju palju aastaid, aga andestus on võimalik ning võimas. Ma räägin oma kogemusest. Me saame tiivad vimma maha panemisest. See kergus, mis kaasneb koorma maha laadimisega, on panustamisväärne.
Terve kehastuse jooksul on sõda mulle kohutavalt igavana tundunud. Sellegi poolest olen ma pettusmängudega kaasa läinud, sõjalõksu kukkunud, sääl ohvrilugu neelanud, ent siis massi arvamusest lahti tulnud. Minu nime leiab Müstikakooli pühitsetute nimekirjast. Minus on austus nende loole, aga ma elan enda koodi. Minu nime leiab ka ristitute nimekirjast, baptisti kogudusest. Minus on algse koja austus, aga ma joon oma eluallika karikast. Ma ei järgi ühtegi liikumist ega kuulu sektidesse, aga tänu pühitsustele oman ligipääsu kõigile üheksale suunale. Ma ei süüdista neid, kes on mul vaiba jalge alt ära tõmmanud või neid, kes endiselt mu vaibanarmaid näpivad. Püstitõusmisjõu leidmisel kaevun sügavamale seesmusse, ma vajan hirmunule andestamist. Mina jalgealuse õõnestamistahtmise põhjuseks saab olla ainult hirm. Mida teeb hirmuline minult laekuva süüdistuse või saadetud karistamisega? Hirmunu on niigi omadega läbi ja tema armastuskaev kuiv kui liivapaber.
Huvitav on see, et minus on austus ka Lutsiferi suunal, võib-olla on põhjuseks kaastunne. Osana jumala loomingust, on minu kohustuseks talle andestada. Tema eiramisel ma eitaksin ühte loomingupoolt. Mul on vaba valik temalt tähelepanu teise suunda keerata, ohvrilt õnnestujale tulla. Meie kõigi sees on valgus ja pimedus. Mina otsustan emba kumba materialiseerin. Mul puudub igasugune huvi mõrvale õhutava preestri järgimiseks või tagurpidise tõe sisse söömiseks, ent kui me ei tunne põrgut ega meki ohvrivalu, siis vegeteerime muutumistahteta. Ülim kannatus avab muutumiseks hoo. Inimesed lükkavad liiga sagedasti kannatuse lõpetamist edasi, nad ei suuda võtta tehtud tegude või endas sisalduva (ande) eest vastutust. Nad kardavad õnnestuda.
Ma olen uhke, et tiksuma tõtanud ärkamissajand on toonud iseseisvate sammude astumisjulgeid. Saagem aru, iseseisvus pole isekus, mille puhul kõike ise teha, sest kedagi teist ei saa usaldada. Iseseisvus on usaldamisjulgus. Tõe salgamine ja pettus tulenevad hirmust. Hirmu üle pea kasvamisel on tavaline lolluse lolluse otsa organiseerimine. Kui mõistame, et lolluskoorem tuleb ise lahti laagerdada, lõpetataks kohe jaburuse lürpimine. Kust võtta julgus, kui sõda pühaks lehmaks kuulutati ja sõdimine aupaistega medali toob?
Ma astun algsest küsimusest edasi ja püstitan uue küsimuse: „Kuidas ma suhtun enda väärtuse välja toomisse ja materialiseerimisse; kõigest, mis enam ei teeni lahti laskmisse, seejärel endaga rahul olemisse ehk vabadusse astumisse? Küsimus sai p**k, aga ma näen et kõigil, kes on valmis kasvõi õhukese sõõmu tõekarikast rüüpama, vajavad reaalset tõuget tulevikusuunale saamiseks.
Kui kapist välja toodud luukered on tuuldunud, on täpselt õige aeg võtta ette enda ande realiseerimine – no matter what anybody says. Anne ei tee kellegile liiga, andetus on portselanipoe elevandiks olemine. Igas hinges on anne, armastusvõimekus. Kvaliteedi avanemist on vaja soovida ja julgust, et olla armastatud. Inimkonna armastamises ja austamises usaldan, et iga saatanliku teo tegija lõpetab nüüd siin ja praegu valgussuunaliselt vaiba jalge alt tõmbamise. Pahatahtlik ei lõhu enesearmastajaid sellepärast, et nad peavad valguse alla toomist valeks. Hirmunud lõhuvad, sest kardavad hukkamõistule järgnevat piinlikkust. Sürreaalne, aga lodevast laiskusest ei raatsita kuidagi loobuda.
Kui sajandeid on meile õpetatud, et sõda on õige ja armastus vale, siis mida läheb vaja sõdurisaabaste nurka viskamiseks? Mees ripub endisel kirikutes ristil. Miks? Ehe mees, nagu Kristus, on ilus. Ehe mees on alustala kõigele. Ta andestab lollusele, edevusele, kompleksihälbelisele. Kas see on piisav põhjus kaks sajandit hiljem teda ikka veel karistada?
Mäletagem, et iga sõdalane kannab hirmu. Sõda tekib hirmu materialiseerumisel, kui hirm enam inimese sisse ära ei mahu. Sõjaga läheb kaasa hirmuline. Meis kõigis lasub võime sõdalasmeelest mahatulemiseks. Süüdistus kuulub sõjamängudele. Proovigem öelda: „Mina olen palju enamat kui süü või tühine karglus. Ma olen looja looming, ma olen armastus ning armastust vääriv.“
Ma suhtun eneseväärtustamisse sügava austusega, selle materialiseerimisse alandlikult ning tänulikult. Enesest hoolimine pole nartsissism, kus kaugenetakse armastamisvõimekusest ja jäädakse kinni oma aktsiate kergitamise lootuses teiste ees enda imetluse kerjamisse. Eneseväärtustamise teekond on valgusmajakaks sirgumise lugu. Selles loos pole vaja kedagi väänata. Enda seatud sammude õiges kõlas veendumisest on kasu. Ärkamise aal pole võimalik jätkata elevandilikku laaberdamist. Vaadelgem elevantide asemel vahelduseks tiigreid. Need elegantsused on piisavalt suured, aga ruumis liuglevad.
Me siseneme kohe kohe (22.01 – 29.01.2025) portaali. Avaus saab olema võimas. Seesuguse energiaga, kus otseselt polegi vaja tähelepanu teenimatu lahti laskmisele suunata. Piisab vabanemissuunalisest liikumisest (otsuste tegemisest) ja endaga rahul olemisele tulemisest (muutvate otsuste ellu viimisest). Ka pisikesed muutused loevad, tasudes end hiljem kuhjaga ära.
Südamest südamesse avatud südamel
PS! Küsija küsimused on mulle kuldse väärtusega. Suur aitäh küsijale.
&