27/10/2025
Miks ei peaks lapsi (ERITI neid, kelle jaoks on see tõeline katsumus) läbi silbitamise lugema õpetama?
Vastus on väga lihtne. Eesti keele foneetikas on oluline koht sõnavältel. Silbitamisel välde tihti muutub ja algaja lugeja jaoks teeb see sõna tajumise oluliselt keerulisemaks. Ehk selle asemel, et neid aidata (st eesmärk on ju sõna väiksemateks üksusteks muuta, et lugemine oleks lihtsam), teeme hoopis vastupidist. Mida rohkem frustratsiooni lugemine tekitab, seda kaugemale me nad lugemise IMELISEST võimest lükkame :( näen seda liiga palju, kuidas juba (lasteaia)lapsed.. koolilastest rääkimata.. on juba eos lugemise vastu igasuguse huvi kaotanud.
Näiteks sõna "meri". Seda silpide kaupa venitades saame kokku "meeri". Ja mida see nüüd siis täpselt tähendab? Kellegi nimi? Sõna "kana" = "ka-na" = "kaana??"
Aga mida siis teha? Lugemise lihtsustamiseks kasutame pikemate sõnade kõnetaktideks jaotamist. See on väikseim rütmiüksus, kus välde sõnas ei muutu ja tähendus ei moondu 🙂 sõnu, milles välde silbitades muutub, ärme silbita. Sõna KARU loemegi KARU, mitte "ka-ru", MESI ongi MESI, mitte "me-si" ;)
NB. Siinkohal anti soovitus ka juba räägitud oluline üle korrata.
❗Sõna kokku veerides nimetame häälikunimesid, mitte tähenimesid! Kana = K-A-N-A mitte kaa-aa-enn-aa.
❗Pikka häälikut ei nimeta kaks korda, vaid loeme selle ühekordselt, aga pikemalt. S-II-L, mitte s-i-i-l.
Äkki on sul veel midagi olulist lisada? :) täiendused vägagi oodatud. Sest kordamine on tarkuse ema ja on hea, kui kõik oluline on ühes kohas kirjas.