TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Üliõpilasesindus

Täna on sünnipäev Üliõpilasesinduse uuel presidendil Diana Tiits! Soovime Sulle kogu esinduse poolt rõõmu, õnne ja armastust! 😍❤️

Täna on sünnipäev Üliõpilasesinduse uuel presidendil Diana Tiits! Soovime Sulle kogu esinduse poolt rõõmu, õnne ja armastust! 😍❤️

Aitäh kõikidele, kes said osa meie 2020/2021 õppeaastal korraldatud sündmustest. Kindlasti on ilmne, et see aasta polnud selline nagu eelnenud. Sellest hoolimata võib julgelt öelda, et oli üks äärmiselt õpetlik ja tegusid täis aasta! Esindus on tänulik kõigile, kes sel keerulisel aastal jõu ja nõuga toeks olid. 😊

Teisipäeval saime kokku ja panime möödunud hooajale punkti, jagasime vahvaid mälestusi ning soovisime uuele esindusele palju jaksu ja jõudu nende ettevõtmistes.

2021/2022 üliõpilasesinduse koosseisu hakkab juhtima president Diana Tiits, sekretär Carmen Taavet, laekur Kermo Aasmäe, haridus- ja sotsiaaltoimkonna juht Iiris Purge ja toimkonna liige Gert Evert, kultuuritoimkonna juht Merily Keskküla ning toimkonna liige Lisann Raid.

Palju edukaid kordaminekuid uuele koosseisule!

Kohtume peagi! ❤

Aitäh kõikidele, kes said osa meie 2020/2021 õppeaastal korraldatud sündmustest. Kindlasti on ilmne, et see aasta polnud selline nagu eelnenud. Sellest hoolimata võib julgelt öelda, et oli üks äärmiselt õpetlik ja tegusid täis aasta! Esindus on tänulik kõigile, kes sel keerulisel aastal jõu ja nõuga toeks olid. 😊

Teisipäeval saime kokku ja panime möödunud hooajale punkti, jagasime vahvaid mälestusi ning soovisime uuele esindusele palju jaksu ja jõudu nende ettevõtmistes.

2021/2022 üliõpilasesinduse koosseisu hakkab juhtima president Diana Tiits, sekretär Carmen Taavet, laekur Kermo Aasmäe, haridus- ja sotsiaaltoimkonna juht Iiris Purge ja toimkonna liige Gert Evert, kultuuritoimkonna juht Merily Keskküla ning toimkonna liige Lisann Raid.

Palju edukaid kordaminekuid uuele koosseisule!

Kohtume peagi! ❤

Täna jälgi 👇👇👇

https://www.facebook.com/133987252535/posts/10157844319412536/?sfnsn=mo

Miks tulla õppima just kultuuriakadeemiasse? Mida põnevat tehakse rahvusliku metallitöö erialal? Kuidas valmistuda katseteks? TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia õppekava rahvusliku metallitöö eriala üliõpilane Gert Evert räägib videos lähemalt 👉 http://bit.ly/minueriala.

PS! Täna võtab Gert üle ka kultuuriakadeemia Instagrami konto, et näidata, milline on ühe rahvusliku metallitöö eriala tudengi päev. Tule, ela kaasa ja esita küsimusi!

TUNNE TUDENGIT

Viimasena vastab Marion Tammet 🎭

1) Räägi natukene endast, kes sa oled ja millega tegeled?

See on üks tore küsimus, mis tabab mind viimasel ajal üha rohkem ja järjest enam pelgan ja oskan ma oma vastust formuleerida. Ma ei saa sinna midagi parata, et igasugune enesetutvustus assotsieerub mulle selle perversse olukorraga, kus inimene hakkab ennast upitama, müüma ja sildistama. Kolme kiiresse minutisse komplekteeritud umbmäärane visand sellest, mis peaks võtma kokku inimese, pole minu arvamust mööda üldse oluline, huvipakkuv ega autentne ja teises osapooles tekitab see petlikke arusaamu ja hinnanguid sellest inimesest. Ma piirduksin formaalse ja tänast päeva puudutava infoga endast nagu see, et minu nimi on Marion Tammet. Ma olen 23- aastane ja pärit olen ma Tallinnast. Olen Viljandi kultuuriakadeemia 13. lendu lõpetav näitlejatudeng.

2) Mis oli see sündmus või hetk Su elus, mis pani Sind mõtlema erialale, mida praegu õpid?

Sellist konkreetset hetke ei kangastu küll, vaid ma olen jõudnud oma erialani väga loomulikult. Ma olen terve elu tegelenud alati mingit sorti esinemisega. Alguses paelus mind enim mängimine kaamera ees ja minu lapse aru oli kindel, et filmi võetakse näitlejaid ainult teatritest, mistõttu 12- aastaselt läksin ma näiteringi. Laval näitlemist ma alguses ei sallinud üldse. Näitlemisega tegelesin ma juba varemgi. Oma lõbuks sai antud koduteatri vormis etendusi vanematele ja peresõpradele ning põhikooli klassiga tegime palju erinevaid lavastusi ja mingi hetk hakkasin oma sõpradega väikseid filmikesi kokku vorpima. 6. klassist jäi mulle hästi meelde minu klassijuhataja öeldu, et 32. keskkoolis on teatrisuund, kuhu pärast põhikooli ma sihikindlalt ka suundusin ja sisse sain ning sealt edasi viis tee juba Viljandi kultuuriakadeemia näitlejaõppesuuna katsetele, kuhu tulin mentaliteediga, et vaatab kaugele jõuan. Tegelikult huvitas mind keskkooli lõpul lavastamine isegi rohkem, kuid ma leidsin, et olen selleks veel liiga toores ja, et lavastamiseks on mul vaja enne aru saada näitlejast. Ma pean vist siinkohal võlgnema oma tänu ka Soome näitlejale Tommi Korpelale, kes julgustas mind tol hetkel oma sõnadega mõtlema näitlejaks olemisele tõsisemalt.

3) Kõige meeldejäävam hetk ülikoolis veedetud aja jooksul.

Neid on küll palju, aga põhiline millest me aegajalt jälle kursusekaaslastega muljetame on 2. kursus, kui Itaalia õppejõud Matteo Spiazzi käis Eestis commedia dell’arte töötuba andmas ja millega me esinesime Tallinna vanalinna päevadel kui ka Itaalias. Reis Itaaliasse jääb vist kõige eredamalt meelde ja see, kuidas sealsed teatrikooli õpilased meid ja meie esitust vastu võtsid. Kindlasti tasub märkimist ooperi „Aida“ nägemine Arena di Veronal ja esimest korda Veneetsias käimine. Kõige meeldejäävam on sellest reisist vast siiski see periood, kui me olime Civica Accademia d'Arte Drammatica “Nico Pepe” teatrikoolis, kus tundsin ära ühisosasid sealse ja meie näitlejatreeningu vahel.

4) Mõni õpetussõna, mida ütleksid 5a nooremale endale.

Kuula enda mõtteid, isegi kui need tunduvad esmalt lihtsakoelised või lollid ja jää enesele kindlaks ning ära pelga oma arvamust kõvahäälselt väljendamast. Pole mõtet tegeleda mulje jätmisega või teistega võrdlemisega. Ole rohkem huvitatud sellest, mis toimub ümberringi ja ära jää minakeskseks. Kõige põnevam on see hetk, kui toimub mõttevahetus kellegagi, kellega resoneerun ja kes suudab mind inspireerida sel teemal edasi süüvima. Kuigi need on kohati siiani keerulised asjad, mida saavutada või mida hoida, siis vähemalt proovida neis osavamaks saada.

5) Sinu kõige suurem motiveerija/mentor õppeperioodil.

Ma arvan, et see on tugevalt sõltunud sellest, kus ma inimesena olen mingil perioodil olnud ja millest olnud huvitatud. Ühte isikut, kui sellist, ei eksisteeri, vaid ma võiksin loetleda üles palju nimesid. Nendeks inimesteks on olnud lavastajad, kellega olen erinevates protsessides kokku puutunud; teised noored näitlejad, k.a minu kursusekaaslased, kes mõjutavad mind tänasel hetkel vast kõige enam sellega, kuidas igaüks neist näitlejana töötab ja mida mul on õppida nende pealt ning erinevad õppejõud, kelle juhendamisel olen nende nelja aasta jooksul kulgenud. Uut moodi on mind pannud asju mõtestama antiteatraalsuse esindajad ja kellega mul on olnud põnev koos töötada. Praeguseks olengi jõudnud sellisesse etappi, kus mind ei huvita enam ainult näitekunst, vaid etenduskunstid laiemalt ja kuidas mina oma erialase pagasiga sinna sobitun ja mida võiksin selles vallas teha.

6) Kui saaksid istuda ükskõik kellega maha siis, kes see oleks ja mida jooksid?

Minu viimase aja lemmikuteks on Anthony Hopkins, Olivia Colman ja Andrea Bocelli. Mulle tundub, et me võiksime juua veini ja teed.
________________________________________

Pildi autor: kursuseõde Kristi Kimmel

TUNNE TUDENGIT

Viimasena vastab Marion Tammet 🎭

1) Räägi natukene endast, kes sa oled ja millega tegeled?

See on üks tore küsimus, mis tabab mind viimasel ajal üha rohkem ja järjest enam pelgan ja oskan ma oma vastust formuleerida. Ma ei saa sinna midagi parata, et igasugune enesetutvustus assotsieerub mulle selle perversse olukorraga, kus inimene hakkab ennast upitama, müüma ja sildistama. Kolme kiiresse minutisse komplekteeritud umbmäärane visand sellest, mis peaks võtma kokku inimese, pole minu arvamust mööda üldse oluline, huvipakkuv ega autentne ja teises osapooles tekitab see petlikke arusaamu ja hinnanguid sellest inimesest. Ma piirduksin formaalse ja tänast päeva puudutava infoga endast nagu see, et minu nimi on Marion Tammet. Ma olen 23- aastane ja pärit olen ma Tallinnast. Olen Viljandi kultuuriakadeemia 13. lendu lõpetav näitlejatudeng.

2) Mis oli see sündmus või hetk Su elus, mis pani Sind mõtlema erialale, mida praegu õpid?

Sellist konkreetset hetke ei kangastu küll, vaid ma olen jõudnud oma erialani väga loomulikult. Ma olen terve elu tegelenud alati mingit sorti esinemisega. Alguses paelus mind enim mängimine kaamera ees ja minu lapse aru oli kindel, et filmi võetakse näitlejaid ainult teatritest, mistõttu 12- aastaselt läksin ma näiteringi. Laval näitlemist ma alguses ei sallinud üldse. Näitlemisega tegelesin ma juba varemgi. Oma lõbuks sai antud koduteatri vormis etendusi vanematele ja peresõpradele ning põhikooli klassiga tegime palju erinevaid lavastusi ja mingi hetk hakkasin oma sõpradega väikseid filmikesi kokku vorpima. 6. klassist jäi mulle hästi meelde minu klassijuhataja öeldu, et 32. keskkoolis on teatrisuund, kuhu pärast põhikooli ma sihikindlalt ka suundusin ja sisse sain ning sealt edasi viis tee juba Viljandi kultuuriakadeemia näitlejaõppesuuna katsetele, kuhu tulin mentaliteediga, et vaatab kaugele jõuan. Tegelikult huvitas mind keskkooli lõpul lavastamine isegi rohkem, kuid ma leidsin, et olen selleks veel liiga toores ja, et lavastamiseks on mul vaja enne aru saada näitlejast. Ma pean vist siinkohal võlgnema oma tänu ka Soome näitlejale Tommi Korpelale, kes julgustas mind tol hetkel oma sõnadega mõtlema näitlejaks olemisele tõsisemalt.

3) Kõige meeldejäävam hetk ülikoolis veedetud aja jooksul.

Neid on küll palju, aga põhiline millest me aegajalt jälle kursusekaaslastega muljetame on 2. kursus, kui Itaalia õppejõud Matteo Spiazzi käis Eestis commedia dell’arte töötuba andmas ja millega me esinesime Tallinna vanalinna päevadel kui ka Itaalias. Reis Itaaliasse jääb vist kõige eredamalt meelde ja see, kuidas sealsed teatrikooli õpilased meid ja meie esitust vastu võtsid. Kindlasti tasub märkimist ooperi „Aida“ nägemine Arena di Veronal ja esimest korda Veneetsias käimine. Kõige meeldejäävam on sellest reisist vast siiski see periood, kui me olime Civica Accademia d'Arte Drammatica “Nico Pepe” teatrikoolis, kus tundsin ära ühisosasid sealse ja meie näitlejatreeningu vahel.

4) Mõni õpetussõna, mida ütleksid 5a nooremale endale.

Kuula enda mõtteid, isegi kui need tunduvad esmalt lihtsakoelised või lollid ja jää enesele kindlaks ning ära pelga oma arvamust kõvahäälselt väljendamast. Pole mõtet tegeleda mulje jätmisega või teistega võrdlemisega. Ole rohkem huvitatud sellest, mis toimub ümberringi ja ära jää minakeskseks. Kõige põnevam on see hetk, kui toimub mõttevahetus kellegagi, kellega resoneerun ja kes suudab mind inspireerida sel teemal edasi süüvima. Kuigi need on kohati siiani keerulised asjad, mida saavutada või mida hoida, siis vähemalt proovida neis osavamaks saada.

5) Sinu kõige suurem motiveerija/mentor õppeperioodil.

Ma arvan, et see on tugevalt sõltunud sellest, kus ma inimesena olen mingil perioodil olnud ja millest olnud huvitatud. Ühte isikut, kui sellist, ei eksisteeri, vaid ma võiksin loetleda üles palju nimesid. Nendeks inimesteks on olnud lavastajad, kellega olen erinevates protsessides kokku puutunud; teised noored näitlejad, k.a minu kursusekaaslased, kes mõjutavad mind tänasel hetkel vast kõige enam sellega, kuidas igaüks neist näitlejana töötab ja mida mul on õppida nende pealt ning erinevad õppejõud, kelle juhendamisel olen nende nelja aasta jooksul kulgenud. Uut moodi on mind pannud asju mõtestama antiteatraalsuse esindajad ja kellega mul on olnud põnev koos töötada. Praeguseks olengi jõudnud sellisesse etappi, kus mind ei huvita enam ainult näitekunst, vaid etenduskunstid laiemalt ja kuidas mina oma erialase pagasiga sinna sobitun ja mida võiksin selles vallas teha.

6) Kui saaksid istuda ükskõik kellega maha siis, kes see oleks ja mida jooksid?

Minu viimase aja lemmikuteks on Anthony Hopkins, Olivia Colman ja Andrea Bocelli. Mulle tundub, et me võiksime juua veini ja teed.
________________________________________

Pildi autor: kursuseõde Kristi Kimmel

TUNNE TUDENGIT

Vastab Laura Rosalinda Schwede 🎼

1) Räägi natukene endast, kes sa oled ja millega tegeled?

Praegusel hetkel olen veel TÜ VKA koolimuusika eriala tudeng, kuid lõpetan sel juunil. Kuigi õpin muusikat, ei tööta hetkel erialaselt - olen hoopis hambaarstiõde ja administraator. Vabal ajal tegelen oma kassi nunnutamisega, kohtun sõpradega, surfan osta.ee’s, loen raamatuid ja natuke joonistan ka. Kõige aeganõudvam tegevus mu ajakavas on siiski bändiproovi paika panemine nii, et kõik bändiliikmed saaksid kohale tulla.

2) Mis oli see sündmus või hetk Su elus, mis pani Sind mõtlema erialale, mida praegu õpid?

Mõte muusika õppimisest käis mu peast läbi juba gümnaasiumis, kuid tõsiselt kaalusin seda alles siis, kui juba TÜ VKA’s kultuurikorralduse tudeng olin. Nimelt ma ei tundnud end kultuurikorralduse erialal päris koduselt ning nautisin muusikaosakonnast võetud vabaaineid rohkem. Kurtsin oma muret ka muusikateooria õppejõule Marko Mägile, kes leidis, et akadeemiline aasta ei lahendaks mu muret ning võiksin hoopis kaaluda siis juba muusika õppimist. Just sel hetkel hakkasin sellele tõsiselt mõtlema ning olen väga tänulik, et mulle selline võimalus anti.

3) Kõige meeldejäävam hetk ülikoolis veedetud aja jooksul.

See üks klaverieksam kui mängisin Tigran Hamasyani pala “Lilac”. Kuidagi terve semester oli nii produktiivne olnud, et kui ma eksamile läksin, siis oli selle alatise eksamiärevuse asemel hoopis põnevus jagada oma õpitut teistega. Ja ka vahetusaasta Ungaris oli ikka üsna meeldejääv.

4) Mõni õpetussõna, mida ütleksid 5a nooremale endale.

Kui naudid seda, mida teed, siis saad paratamatult selles ka paremaks. Ilma rõõmuta, lihtsalt rasket tööd rügades, tulevad tulemused väga aeglaselt.

5) Sinu kõige suurem motiveerija/mentor õppeperioodil.

Kuigi neid õppejõude, kes mind aitasid ja motiveerisid, oli palju, siis suurim motiveerija oli mu esimene klaveriõpetaja Kadri Steinbach. Tänu Kadrile avastasin klaverimängust suure rõõmu ja sain selle entusiasmi võtta endaga kaasa ka teistesse loengutesse.

6) Kui saaksid istuda ükskõik kellega maha siis, kes see oleks ja mida jooksid?

Istuksin maha muusikaosakonna tudengitega (eriti I ja II aastaga, sest nendega pole eriti kohtunud ega rääkinud). Tõenäoliselt jooksin vett, sest selles on vähe kaloreid.

TUNNE TUDENGIT

Vastab Laura Rosalinda Schwede 🎼

1) Räägi natukene endast, kes sa oled ja millega tegeled?

Praegusel hetkel olen veel TÜ VKA koolimuusika eriala tudeng, kuid lõpetan sel juunil. Kuigi õpin muusikat, ei tööta hetkel erialaselt - olen hoopis hambaarstiõde ja administraator. Vabal ajal tegelen oma kassi nunnutamisega, kohtun sõpradega, surfan osta.ee’s, loen raamatuid ja natuke joonistan ka. Kõige aeganõudvam tegevus mu ajakavas on siiski bändiproovi paika panemine nii, et kõik bändiliikmed saaksid kohale tulla.

2) Mis oli see sündmus või hetk Su elus, mis pani Sind mõtlema erialale, mida praegu õpid?

Mõte muusika õppimisest käis mu peast läbi juba gümnaasiumis, kuid tõsiselt kaalusin seda alles siis, kui juba TÜ VKA’s kultuurikorralduse tudeng olin. Nimelt ma ei tundnud end kultuurikorralduse erialal päris koduselt ning nautisin muusikaosakonnast võetud vabaaineid rohkem. Kurtsin oma muret ka muusikateooria õppejõule Marko Mägile, kes leidis, et akadeemiline aasta ei lahendaks mu muret ning võiksin hoopis kaaluda siis juba muusika õppimist. Just sel hetkel hakkasin sellele tõsiselt mõtlema ning olen väga tänulik, et mulle selline võimalus anti.

3) Kõige meeldejäävam hetk ülikoolis veedetud aja jooksul.

See üks klaverieksam kui mängisin Tigran Hamasyani pala “Lilac”. Kuidagi terve semester oli nii produktiivne olnud, et kui ma eksamile läksin, siis oli selle alatise eksamiärevuse asemel hoopis põnevus jagada oma õpitut teistega. Ja ka vahetusaasta Ungaris oli ikka üsna meeldejääv.

4) Mõni õpetussõna, mida ütleksid 5a nooremale endale.

Kui naudid seda, mida teed, siis saad paratamatult selles ka paremaks. Ilma rõõmuta, lihtsalt rasket tööd rügades, tulevad tulemused väga aeglaselt.

5) Sinu kõige suurem motiveerija/mentor õppeperioodil.

Kuigi neid õppejõude, kes mind aitasid ja motiveerisid, oli palju, siis suurim motiveerija oli mu esimene klaveriõpetaja Kadri Steinbach. Tänu Kadrile avastasin klaverimängust suure rõõmu ja sain selle entusiasmi võtta endaga kaasa ka teistesse loengutesse.

6) Kui saaksid istuda ükskõik kellega maha siis, kes see oleks ja mida jooksid?

Istuksin maha muusikaosakonna tudengitega (eriti I ja II aastaga, sest nendega pole eriti kohtunud ega rääkinud). Tõenäoliselt jooksin vett, sest selles on vähe kaloreid.

TUNNE TUDENGIT

Vastab Martin Nõmmik 😎

1) Räägi natukene endast, kes sa oled ja millega tegeled?

Olen Rahvusliku Ehituse IV kursuse tudeng. Hetkel töötan puidurestauraatorina ettevõttes OÜ Piit ja Pross, kus tegelen peamiselt vanade akende või uste restaureerimisega ja vahel ka uute ajalooliste koopiate tegemisega. Vabal ajal meeldib tegeleda motospordiga, kus saan ennast rajal mootorratta seljas välja elada.

2) Mis oli see sündmus või hetk Su elus, mis pani Sind mõtlema erialale, mida praegu õpid?

Kui üks tänaseks ehituse eriala lõpetanud tudeng Jürgo Jartsev-Moont käis meile koju ehitamas laohoonet, mis ühtlasi oli ka tema lõputööks. Selle ehituse juures abiks olles sain aru, et see teema mind huvitab ja tahaks sellega tegeleda. Tänu TÜ VKA-s õppimisele olen jõudnud teemani, mis mind eriti köidab ning selleks on tisleri- ja restaureerimistöö.

3) Kõige meeldejäävam hetk ülikoolis veedetud aja jooksul.

Õppima asudes sain omale uue nime, millega paljud TÜVKA inimesed mind tunnevad. Juhtus see nii, et kui minu esimeselt toakaaslaselt küsiti, et mis mu nimi on, siis ta vastas, et „Gunnar vist oli“ ja nii kutsutaksegi mind ülikooli sõprade seas pigem Gunnari kui Martini nimega. Ei saa ka mainimata jätta, et ülikoolist leidsin endale elukaaslase.

4) Mõni õpetussõna, mida ütleksid 5a nooremale endale.

Ütleksin, et õppima tulek akadeemiasse on õige valik ja võta osa kõikvõimalikest kooli sündmustest!

5) Sinu kõige suurem motiveerija/mentor õppeperioodil.

Minu elukaaslane, kes on mulle kõigil hetkedel alati toeks ja motiveerijaks olnud.

6) Kui saaksid istuda ükskõik kellega maha siis, kes see oleks ja mida jooksid?

Igal ajal võiksin maha istuda ühikatoas 214 nende inimestega, kellega oma esimesel õpinguaastal ühikas koos elasin. Ja joogiks oleks traditsiooniliselt kas Kännu Kukk või Vana Tallinn.

TUNNE TUDENGIT

Vastab Martin Nõmmik 😎

1) Räägi natukene endast, kes sa oled ja millega tegeled?

Olen Rahvusliku Ehituse IV kursuse tudeng. Hetkel töötan puidurestauraatorina ettevõttes OÜ Piit ja Pross, kus tegelen peamiselt vanade akende või uste restaureerimisega ja vahel ka uute ajalooliste koopiate tegemisega. Vabal ajal meeldib tegeleda motospordiga, kus saan ennast rajal mootorratta seljas välja elada.

2) Mis oli see sündmus või hetk Su elus, mis pani Sind mõtlema erialale, mida praegu õpid?

Kui üks tänaseks ehituse eriala lõpetanud tudeng Jürgo Jartsev-Moont käis meile koju ehitamas laohoonet, mis ühtlasi oli ka tema lõputööks. Selle ehituse juures abiks olles sain aru, et see teema mind huvitab ja tahaks sellega tegeleda. Tänu TÜ VKA-s õppimisele olen jõudnud teemani, mis mind eriti köidab ning selleks on tisleri- ja restaureerimistöö.

3) Kõige meeldejäävam hetk ülikoolis veedetud aja jooksul.

Õppima asudes sain omale uue nime, millega paljud TÜVKA inimesed mind tunnevad. Juhtus see nii, et kui minu esimeselt toakaaslaselt küsiti, et mis mu nimi on, siis ta vastas, et „Gunnar vist oli“ ja nii kutsutaksegi mind ülikooli sõprade seas pigem Gunnari kui Martini nimega. Ei saa ka mainimata jätta, et ülikoolist leidsin endale elukaaslase.

4) Mõni õpetussõna, mida ütleksid 5a nooremale endale.

Ütleksin, et õppima tulek akadeemiasse on õige valik ja võta osa kõikvõimalikest kooli sündmustest!

5) Sinu kõige suurem motiveerija/mentor õppeperioodil.

Minu elukaaslane, kes on mulle kõigil hetkedel alati toeks ja motiveerijaks olnud.

6) Kui saaksid istuda ükskõik kellega maha siis, kes see oleks ja mida jooksid?

Igal ajal võiksin maha istuda ühikatoas 214 nende inimestega, kellega oma esimesel õpinguaastal ühikas koos elasin. Ja joogiks oleks traditsiooniliselt kas Kännu Kukk või Vana Tallinn.