25/09/2026
Lasteaias töötav Mirell Rea on kirjutanud mõtlemapanevad ja lugemist väärt read:
Ma olen ausalt öeldes selle õppeaasta algusest saadik olnud kuidagi sügavas ahastuses ja masenduses. Mitte ühe konkreetse asja pärast, vaid selle pärast, mida ma enda ümber näen ja tunnen.
Mida rohkem ma õpin laste kohta, töötan lastega ja näen igapäevaselt seda maailma, millesse meie lapsed kasvavad, seda rohkem tekib minus küsimus - mis on meiega juhtunud?
Vahel tundub, et isegi uudised ei ole enam lihtsalt uudised. Ka teiste inimeste kannatused ja maailma kõige raskemad teemad muutuvad millekski, mida tarbitakse nagu meelelahutust. Peaasi, et see oleks piisavalt šokeeriv, emotsionaalne või konfliktne. Minu jaoks on see lihtsalt absurdne.
Mul on vahel tunne, et me oleme ära unustanud, mis päriselt oluline on.
Kuidas saab juhtuda olukord, kus raha, mugavus, töökoht või kellegi maine kaalub üle lapse turvatunde ja heaolu? Kuidas saab täiskasvanu vaadata lapsele otsa ja ikkagi valida midagi muud kui tema kaitsmise? Kuidas me oleme jõudnud nii kaugele, et lapse väärkohtlemise või ebaõigluse ees võib mõni inimene mõelda esmalt sellele, mida see temale maksma läheb?
Ma olen õppinud pedagoog. Ma olen töötanud erinevates lasteaedades juba mitu aastat ja ma päriselt armastan lapsi. Ma tunnen, et see on minu südameasi. Ma tahan lapsi mõista, toetada ja nende kõrval olemas olla. Aga viimasel ajal olen isegi tööpäeva jooksul mõne olukorra või kolleegi peale mõeldes avastanud ennast lihtsalt peast kinni hoidmas.
Ja kõige raskem on see, et ma ei taha olla inimene, kes kõiki hukka mõistab. Ma olen alati püüdnud inimesi mõista. Mõelda, miks keegi käitub nii, nagu ta käitub. Mõelda, mis on selle inimese taust, väsimus, teadmised või teadmatus. Ma tean, et ükski olukord ei ole ainult must ja valge.
Aga mingil hetkel tuleb lihtsalt piir ette.
On asju, mille puhul ma enam ei oska ennast teise inimese olukorda mõelda. On asju, mille puhul ma mõtlen, kuidas saab täiskasvanu seda teha, kui tema ees on laps?
Kuidas saab lapse käitumist vaadata ainult kui probleemi, mitte kui sõnumit?
Kuidas saab oodata väikeselt lapselt emotsioonide kontrollimist, kui täiskasvanud ise ei suuda alati oma emotsioone kontrollida?
Kuidas saab unustada, et laps ei ole väike täiskasvanu, vaid inimene, kes alles õpib, kuidas maailmas olla?
Ja võib-olla kõige valusam osa selle kõige juures on see, et ma unistan emaks saamisest. Mitte lihtsalt nii, et “kunagi võiks laps olla”.
Ma unistan sellest sügavalt.
Ma tahan ühel päeval olla ema. Ma tahan kasvatada last, armastada teda, õpetada talle maailma ja samal ajal õpetada talle, et tema tunded loevad.
Et tema keha on tema oma.
Et abi küsimine ei ole nõrkus.
Et ta väärib austust ka siis, kui ta eksib, nutab, karjub või ei oska veel oma tunnetega toime tulla.
Et headus ei ole naiivsus ja et täiskasvanuid võib usaldada.
Aga praegu vaatan ma maailma ja tunnen ausalt öeldes hirmu. Ja võib-olla oleks lihtsam seda kõike enda peas mitte nii suureks mõelda, kui ma ei näeks samal ajal enda ümber asju, mis seda tunnet aina kinnitavad.
Täna vaatasin näiteks Riigikogu hääletust ettepaneku üle, mis puudutas laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude regulatsiooni muutmist. Ettepanekus räägiti muu hulgas laste õiguste paremast kaitsest, ohvrite paremast toest, aegumistähtaegade muutmisest, karistuste karmistamisest ja lastega töötavate spetsialistide täiendavast koolitamisest. Lõpphääletusel oli 24 saadikut poolt ja 34 jättis hääletamata.
Ma ei oska isegi öelda, mida ma sellest täpselt arvama peaksin. Võib-olla on sellel kõigele olemas väga head ja keerulised põhjused, mida mina kõrvalt ei näe. Näiteks nagu kellegi maine või kõrge positsioon? Mida iganes. Aga inimesele, kes töötab lastega ja unistab ise kunagi emaks saada, teeb see ikkagi väga haiget. Sest ma vaatan seda ja mõtlen jälle, kas me päriselt saame öelda, et lapse kaitsmine on meie ühiskonnas üks kõige olulisemaid asju? Või räägime me sellest lihtsalt seni, kuni päriselt tuleb midagi teha?
Ja võib-olla just see ongi see, mis mind kõige rohkem segadusse ajab. Ma ei taha hakata uskuma, et maailm ongi selline. Ma ei taha vaadata kõiki täiskasvanuid kahtlustavalt. Aga kuidas ma saan mitte küsimusi esitada, kui need küsimused tekivad mul iga päev uuesti?
Ma ei karda ainult seda, et minu laps võiks ise midagi halba kogeda. Ma kardan ka seda, milliste väärtuste keskele me oma lapsed kasvatame ja millise maailma me neile selle kaudu edasi anname.
Ma ei taha, et minu laps kasvaks üles keskkonnas, kus täiskasvanu mugavus on tähtsam kui lapse turvatunne.
Kus “nii on alati tehtud” on piisav põhjendus.
Kus lapse nutmine on tüütu.
Kus lapse piiride austamine sõltub sellest, kas täiskasvanul on parasjagu hea tuju.
Kus laps peab olema mugav, vaikne ja tubli, et teda oleks lihtsam armastada.
Ma tahan, et minu laps teaks, et ta võib olla laps.
Et ta võib eksida.
Et ta võib nutta.
Et ta võib öelda “ei”.
Et ta võib karta.
Et ta võib küsida abi.
Ja siis ma mõtlen vahel täiesti siiralt, kas ma pean oma lapse kaitsmiseks lõpuks metsa kolima? Kas ma pean ehitama kuskile metsa väikese maja, kasvatama ise oma toidu ja hoidma oma last kogu sellest maailmast eemal, et säilitada need väärtused, mida ma oluliseks pean? Ja isegi siis tekib küsimus, kas sellest piisaks? Sest ma ei saa ju oma last igavesti maailma eest ära peita. Ma ei tahagi. Ma ei taha kasvatada last, kes kardab maailma. Ma tahan kasvatada last, kes julgeb maailmas olla. Aga ma tahan, et ta läheks sinna teadmisega, et headus on olemas. Et inimesed võivad olla turvalised. Et teda kuulatakse. Et ta väärib austust.
Ja võib-olla just siin olen ma praegu kõige rohkem segaduses.
Ma ei tea, kuidas seda kõike teha. Ma ei tea, kuidas olla korraga realistlik ja lootusrikas.
Kuidas kaitsta last maailma eest, õpetamata talle, et maailm on halb.
Kuidas kasvatada temas headust, ilma et ta muutuks selle maailma suhtes kaitsetuks.
Kuidas jääda ise pehmeks maailmas, mis sunnib sind vahel nii väga kõvaks muutuma.
Aga ma ei taha ka loobuda.
Ma ei taha vaadata kõike seda ja otsustada, et järelikult pole enam mõtet. Sest kui ma midagi lastega töötades aina uuesti näen, siis seda, kui palju võib üks hea täiskasvanu tegelikult muuta.
Üks inimene, kes kuulab.
Üks inimene, kes märkab.
Üks inimene, kes ütleb lapsele: “Ma näen, et sul on raske. Ma olen siin.”
Üks inimene, kes otsustab, et lapse heaolu on tähtsam kui tema enda mugavus.
Võib-olla maailm ei muutu ühe päevaga.
Võib-olla ei ole mul võimalik kaitsta oma tulevast last kõige eest.
Võib-olla ei saagi ma kunagi täielikult kindel olla, millisesse maailma ma ta toon. Ja see hirmutab mind.
Aga kuskil selle kõige keskel on mul ikkagi üks väike lootus. Võib-olla ei pea ma oma last maailma eest päästma. Võib-olla saan ma talle lihtsalt anda kaasa piisavalt palju armastust, turvatunnet, eneseväärtust ja teadmist, et headus on midagi, mida tasub hoida. Võib-olla saan ma ise olla üks neist täiskasvanutest, kelle pärast mõni laps kunagi mõtleb, et maailm ei olegi ainult halb koht.
Ma ei tea praegu, kas sellest piisab.
Ausalt öeldes ma ei tea paljude asjade kohta praegu midagi kindlat.
Ma olen segaduses. Ma olen pettunud. Ja vahel päriselt hirmul.
Aga ma ei ole lootust kaotanud.
Võib-olla sellepärast ma olengi nii rahutu.
Sest ma hoolin veel.
Ja ma tahan väga uskuda, et seni, kuni leidub inimesi, kes hoolivad, märkavad, kaitsevad ja julgevad öelda “see ei ole õige”, ei ole kõik veel kadunud.
Võib-olla ei pea ma minema metsa elama.
Võib-olla pean lihtsalt jääma iseendaks ja olema nende väärtuste kandja, mida ma loodan kunagi oma lapsele edasi anda.
Ja võib-olla sellest väikesest algusest piisab, et midagi muutuks.
Ma lihtsalt veel ei tea, kuidas.
Foto: Kristi Tikkerbär
