Klassikaline filoloogia

Konverentsi!

Programme

Juba homme algab Colloquium Balticum, kõik huvilised on oodatud kuulama!

12.-15. oktoobrini 2022 toimub Tartus konverents Colloquium Balticum XIX: Philologia magistra vitae. Konverentsil on kokku 24 suulist ettekannet nii kogenud teadlastelt kui ka kraadiõppuritelt Eestist, Lätist, Leedust ja Rootsist. Konverentsi töökeeled on inglise ja saksa keel. Võimalus on konverentsil osaleda ka veebitsi (Zoom: https://ut-ee.zoom.us/meeting/register/tJMkce-trDkqHte5fO9J0CXpCuLgc-7YJsJY).
Sektsioonid on alljärgnevad:
1. Neohumanist studies and classics
2. Humanist poetry and philology in Sweden
3. Humanist poetry in Latvia and Lithuania
4. Modern approaches to antiquity
5. Establishing canons
6. Ancient Greek authors
7. Different faces of philology
8. Teaching ancient poetry
Läänemeremaade klassikalisi filolooge ühendava võrgustiku rahvusvaheline konverents toimub sel aastal juba 19. korda. Varem on üritus toimunud Lundis (2001, 2003, 2005, 2012, 2018), Greifswaldis (2002, 2006), Riias (2004, 2010, 2014), Vilniuses (2008, 2011, 2016, 2021), Marburgis (2013, 2019) ja Tartus (2007, 2015).
Konverents toimub Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži 2. korruse avatud konverentsialal.
Vaata täpsemat programmi konverentsi kodulehelt: https://colloquiumbalticum.ut.ee/cb2022-programme

Programme Colloquium Balticum XIX Tartuense

Kultuuriretkel kuumas Itaalias | ajakiri.ut.ee

Kadri kirjutab viimases UT-s oma Itaalia-reisist!

Kultuuriretkel kuumas Itaalias | ajakiri.ut.ee Sattusime oma reisiseltskonnaga Itaaliasse Euroopat haaranud kuumalaine ajal. Lõõskav päike ja kohati 38-kraadine leitsak sundisid meid nagu enamikku turiste liikuma varjust varju ja veekraanist veekraanini ning pidama ohtralt puhkepause. Teisalt oli ilmaoludel ka plusse: näiteks oli kuivuse tõ...

PLATAIA LAHING 2500

Sel aastal möödub 2500 aastat Plataia lahingust, mille tulemusel kreeklased pärslased lõplikult Mandri-Kreekast välja tõrjusid ja millega lõppesid ka Kreeka-Pärsia sõjad.

5. sajandi alguse võimsaim riik Lähis-Idas oli Pärsia impeerium keskusega tänapäeva Iraanis. Muu hulgas valitses see kreeklastega asustatud linnriike Anatoolia (tänapäeva Türgi) läänerannikul. Sajandi esimesel kümnendil tõusid need aga Pärsia vastu üles, saades abi ka Kreeka linnriikidelt. Ent vastuhakk suruti maha ning osalt vallutushimust, osalt kättemaksuks ründas Pärsia nüüd Mandri-Kreekat. 490 eKr toimunud Maratoni lahingus suutsid ateenlased aga pärslasi võita. See-eest kümme aastat hiljem saatis pärslasi kuningas Xerxes I juhtimisel suurem edu ja nad vallutasid koguni Ateena. Nende edasitung peatati Salamise merelahingus, kus Ateena ja teiste kreeklaste sõjalaevastik Pärsia laevastiku purustas. Pärslased taandusid, olles suurte kaotuste hinnaga võitnud spartalasi Termopüülide lahingus. Kuigi Xerxes naases Pärsiasse, talvitus tema armee - väepealik Mardoniose juhtimisel - Kreekas ja oli valmis uuel aastal (479 eKr) taaskord kreeklasi ründama. Pärslased asusid uuesti pealetungile Ateenale ja Atika maakonnale. Ateenlased tahtsid spartalaste abi, aga viimased tõrkusid ja tõid ettekäändeks religioossed pidustused. Tegelikkuses rajasid nad Ateenast lõunas Korintose maakitsusel pärslaste peatamiseks müüri. Osaliselt seetõttu, et ateenlased ähvardasid üle minna Pärsia poolele, saadeti lõpuks neile siiski appi Sparta armee. Seepeale taganesid pärslased Plataia tasandikule.

Seal toimuski 479 eKr hilissuvel või varasügisel Plataia lahing. Pärslased ja nende kreeklastest liitlased (nagu teebalased) olid sinna ehitanud kaitsevalli. Nende vastas olid spartalased, ateenlased ja teised kreeklased. Lahingu esimene osa toimus Kithaironi mäe jalamil. Seal tekitas pärslaste ratsavägi kreeklastele suuri kaotusi, kuni ateenlaste abivägi sekkus ja vastaste ühe väejuhi Masistiose tappis. Edasi liiguti tasandikule, kus Herodotose järgi seisis vastamisi kreeklaste poolel 110 000 ja pärslaste poolel üle 350 000 mehe (arvud on kaheldavad). Enne lahingut oli kombeks teha ohverdusi, et näha, kes lahingu võidab. Need näitasid, et hästi pidi minema sellel, kes esimesena ei ründa, mistõttu 10 päeva ootasid mõlemad pooled vastase käiku. Lõpuks kaotas Mardonios kannatuse ja otsustas rünnata, aga Makedoonia prints jõudis kreeklasi hoiatada. Kreeklased arutasid, kes peaks lahingurivis olema paremal tiival ehk pärslaste põhiväe vastas. Samal ajal saabusid teated sellest, kuidas pärslased olid olulise joogiveeallika blokeerinud ja rünnanud kreeklaste varustuskolonne ning seetõttu otsustas spartalaste ja kreeklaste üldine väejuht Pausanias liikuda öösel paremini kaitstud positsioonile.

Sellest tekkis aga segadus: osade Kreeka linnriikide väed lahkusid üldse lahinguväljalt, samas kui osa spartalasi keeldus meetritki taganemast, kuigi lõpuks otsustasid nemadki teistele järgneda. Viivituste tõttu aga oli saabunud juba hommik ning nähes vastase taandumist, asusid pärslased organiseerimata Kreeka vägesid ründama. Spartalased alustasid kiirelt ohverdamist, mis paraku aga ei ennustanud neile edu. Alles siis, kui Sparta liitlased Tegeast vaenlast ründasid, muutusid ended spartalastele soodsaks ja nad astusid Demeteri templi lähedal lahingusse. Ateenlased ei saanud neid abistada, sest võitlesid samaaegselt Pärsiaga liitunud kreeklastega. Lõpuks õnnestus spartalastel tappa Mardonios ja hävitada tema väeosa. Ülejäänud pärslased taganesid aga oma kaitsevalli taha. Alles siis, kui ateenlased spartalastele appi tulid, suudeti Pärsia laagrisse tungida. Suur osa pärslasi tapeti. Herodotose väitel sai surma üle 250 000 pärslase ja kõigest paarsada kreeklast. Suure erinevuse tõttu ei tasu neid arve usaldada. Järgmisena piirati Teebat, et kätte saada pärslastega liitu astunud teebalaste juhid. Viimased antigi hiljem kreeklastele välja ja enamjaolt hukati.

Herodotose järgi võideti samal päeval ka teine lahing Mykale’s Anatoolias, kus samoslastele appi läinud kreeklaste laevastiku sõjamehed (ja osalt poolt vahetanud Anatoolia kreeklaste kaasabil) vallutasid Pärsia kindlustused. Plataia ja Mykale lahingute tulemusena ei ohustanud Pärsia enam Mandri-Kreekat, kuigi Pärsia impeerium Lähis-Idas kestis edasi. Järgmine suur sõda Mandri-Kreekas – Peloponnesose sõda (431-404 eKr) – toimus juba ateenlaste ja spartalaste vahel.


Kasutatud kirjandus
- Cartledge, Paul (2013). After Thermopylae. The Oath of Plataea and the End of the Graeco-Persian Wars. Oxford: Oxford University Press.
- Herodotus (2013). Histories (translated by Walter Blanco). New York, London: W. W. Norton & Company.
- Hornblower, Simon et al. (eds.) (2012). The Oxford Classical Dictionary (online). Oxford: Oxford University Press.
- Ober, Josiah (2015). The Rise and Fall of Classical Greece. Princeton & Oxford: Princeton University Press.

Täna on see päev, mil paidagogosed ajavad ülikooli uue sülemi värskeid üliõpilasi. Edu ja jaksu neile kõigile, eriti loomulikult neile, kes on teinud suurepärase valiku asuda Tartus klassikalist filoloogiat, teisisõnu antiikkeeli ja -kultuure tudeerima!
(Pildil hoidjast saadetud Herakles kooliteel)

www.iifilologicas.unam.mx

Praegu on käimas (kuni 5. augustini) rahvusvahelise klassikaühingute föderatsiooni FIEC suur konverents Mehhikos. Kõik ettekanded on veebis vaadatavad ja ka salvestustena järelvaadatavad: https://www.iifilologicas.unam.mx/congresofiecmexico2022/index.php?page=program

www.iifilologicas.unam.mx

Täna on viimane päev esitada SAISis avaldusi Tartu ülikooli astumiseks. Ka meie antiikkeelte ja -kultuuride õppejõudude ning üliõpilaste jumalaid tutvustav postitustesari saab tänasega selleks aastaks otsa. Lõpetuseks mõtlesime pakkuda midagi natuke lõbusamat, niisiis valisid meie tudengid Anni Polding ja Jaana Jurtšenkova välja mõned internetis liikvel olevad antiikmütoloogia teemalised meemid:

Internetis kerides võib tihti leida naljapilte, mis võivad olla ka harivad ja aitavad näiteks mütoloogialoengus õpitut kinnistada. Tänapäeva popkultuuris on kõik antiikaja jumalatega seotu üsna populaarne.
Antiikaja jumalatega seotud meemides domineerivad kaks teemat, Zeusi naistelembus ja Rooma mütoloogia sarnasus Vana-Kreeka mütoloogiaga, aga lisaks sellele on antiikaja jumalad meemides esindatud ka teistel teemadel.

Antiikaja kohta käivaid meeme on küll palju, aga siia valisime meie jaoks naljakaimad nende kahe põhilise teema kohta ja veel paar head meemi muul teemal.

Selleaastase viimase jumalana tutvustab Kadri Novikov Jupiteri:

Roomlaste Jupiter on kahtlemata väga paljuski sarnane kreeklaste Zeusiga, kellest eelmises postituses juttu oli. Siiski on mõnedes aspektides näha ka erinevusi.
Alustame Jupiteri päritolust – temas on tegelikult kokku sulanud mitu erinevat jumalat. Jumal Summanuse postituses sai mainitud, et ta on üks etruskide üheksast äiksejumalast (algse nimega Tinia, Tin, Tins või Tinh – tema välk olevat olnud punast karva), kes roomlastel jäi päevase taeva ja äikse jumalaks. Teisalt oli itali hõimudel olemas algselt ka taevajumal Diespiter, kelle nimi etümoloogiliselt pärineb proto-indoeuroopa sõnast *dyḗws – „särav, hiilgav“, mis omakorda seotud nii kreeka Zeusi kui ka nt roomlaste Dianaga. Ja kreeka mütoloogiaga kokku puutudes, sai Jupiter endale suure osa Zeusi omadustest. Siiski ei räägita Rooma mütoloogias eriti palju Jupiteri sünnist ja lapsepõlvest.
Et Jupiter oli valguse ja valge aja jumal, siis oli ta seotud valge värviga - talle ohverdati alati valgeid loomi (härgi, lambaid, oinaid), tema kaarikut vedasid neli valget hobust, tema preestritel olid valged mütsid ja konsulid, kui nad tulid ametiaja alguses Jupiterile ohverdama, olid riietatud valgesse. Tema sümboliks oli sageli Zeusile sarnaselt välgunool, ent roomlastel seostus äike ka ränikiviga, seega on teda kujutatud kohati ka hoopis sellega. Ränikivi kui Jupiteri sümbolit (koos võimuskeptri ja tema templist võetud rohuga) kasutati nt lepingute sõlmimisel vande andmise juures. Nagu Zeusil, asusid Jupiteri templid sageli kõrgetes kohtades, kõige kuulsam on kahtlemata Roomas Kapitooliumi künkal asunud Iuppiter Optimus Maximus’e (Parima ja Suurima Jupiteri) tempel; koos Juno ja Minervaga moodustas ta nn Kapitooliumi jumalatekolmiku. Selle sees või juures asus ka Iuppiter Lapis – kivi, mille juures anti vandeid ja millega samastati ilmselt algselt ka jumalat ennast.
Erinevalt Zeusist on Jupiter palju tihedamalt seotud Rooma riigivõimuga: kreeklastel oli palju väikseid linnriike, igal ühel oma keskne jumalus, ent Rooma kuningriigi, vabariigi ja lõpuks impeeriumi ajal sai Jupiter väga suurel alal keskseks jumalaks, kes valvas nii riigi sise- kui välisasjade üle. Algselt oli ta seotud rohkem kõrgklassiga, ent poliitilise olukorra muutudes, kui riigiametitesse ja enamikesse preestriametitesse said asuda ka plebeid, sai ta väga oluliseks kogu rahva seas. Vaid Jupiteri ülempreestri – Flamen Dialise positsioon jäi alatiseks patriitsi seisusest inimeste täita. Flamen Dialiselgi oli oma roll riigivalitsemises (tal oli nt koht senatis), ent samas pidi ta olema puhas kõiges sõjasse, sõjaväesse ja surma puutuvast ning ta pidi järgima ranget dieeti.
Koos abikaasa Junoga on Jupiter Zeusist tihedamalt seotud ka abielu ja selle kaitsmisega, Jupiteri kõrvalsuhetele rooma mütoloogias nii palju tähelepanu ehk ei pööratud (kuigi neidki tuli ette). Samuti on Jupiter rohkem seotud vara ja piiride kaitsega, seda nii eraisiku kui riigi sfääris. Loomulikult oli Jupiter ka seaduse, õigluse ja vooruslikkuse kaitsja, mistõttu oli sageli tema kaaslaseks jumalanna Fides („usaldus, ustavus, usk“).
Sarnaselt Zeusile oli Jupiter kõige ettenägija, maiste ja inimlike asjade juhtija, kes andis oma tahtest sageli teada nt lindude läbi. Eriliselt oluline muidugi oli kotkas, kes oli ühtlasi nt rooma leegionide vapi peal. Roomlaste auspiitsid e lindude lennu jm loodusmärkide järgi ennustamised olid palju süsteemsemad kui teistel rahvastel ning jällegi tihedalt seotud ka riigivalitsemise ja riigiametnike valimisega, ja Jupiteri peeti peamiseks auspiitside saatjaks. Seetõttu ohverdati suuremate ettevõtmisete eel alati esimesena, koos Janusega, just Jupiterile.
Jupiterile ohverdati iga kuu keskel (iididel) ja igal üheksandal päeval (seda periodi nimetati „nundinae“ ja 9. päev oli Rooma kalendris kauplemise päev ), aga tema auks peeti ka mitmeid mänge ja pidustusi, muu hulgas veiniga seotud pidustusi (sest viinamarjakasvatus sõltus suuresti ilmast). Ühed muistsemad nt olid Feriae Latinae, latiinide pidustused, mil korraldati sportmänge, sealhulgas kiikumise võistlusi, sest kiikumist peeti taevasse tõusmise võrdpildiks. Nimelt olevat Alba Longa kuningas Latinus lahinguväljalt kadunud ja muutunud Jupiter Latiariseks. Tema kultus küll hääbus, peale seda kui Alba Longa Rooma kolmanda legendaarse kuninga Tullius Hostiliuse poolt hävitati.
Pildid: fresko Herculaneumist 1. saj. algusest pKr, Jupiteri koos välgunoole, skeptri ja kotkaga pilvedel (By ArchaiOptix - Own work, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=92000150) ja kamee Jupiterist kotka seljas (1. saj eKr-1. saj pKr, Metropolitan Museum of Art, https://www.metmuseum.org/art/collection/search/253383)

Veel kaks päeva on võimalik esitada avaldusi antiikkeelte ja -kultuurid õppekavale astumiseks! Ka meie seekordne jumalate tutvustamise ring hakkab tasapisi lõpule jõudma, seepärast on igati kohane rääkida ka "jumalate ja inimeste isast". Zeusist kirjutab professor Janika Päll järgmist:
Zeus on kreeklaste peajumal, kes valitses vaskpõrandatega Olümposel, ta oli jumalate valitseja ehk basileus, kes istus kõrgel troonil, käes kotkas võimu sümbolina. Ta isa Kronos oli pärast sündi alla neelanud ta vanemad vennad ja õed Poseidoni, Hadese, Hestia, Demeteri ja Hera. Zeusi ema Rheia sünnitas ta Kreetal ja andis kureetide valvata, kes lapsukese kisa kilpe kõmistades varjasid, Kronosele andis ta poja asemel alla neelamiseks kivi. Täiskasvanuks saanuna vabastas Zeus oma õed-vennad ning tõukas isa troonilt.
Zeusi kutsutakse sageli jumalate ja inimeste isaks, sest enamus tuntuimatest jumalatest olid tema tütred või pojad: Metisega jumalanna Athena, oma õe ja abikaasa Heraga aga Ares, Eileithyia, H**e ja Hephaistos, mitmesuguste armuseikluste tulemusel sündisid talle väiksematest jumalannadest ka Aphrodite, Apollon ja Artemis, Hermes, Persephone ja Dionysos. Zeus oli ka mitmete kangelaste isa, tema lapsed olid näiteks Perseus, Herakles ja Minos, samuti Trooja Helena, üheksa muusat ja kolm graatsiat. Oma armuseiklustes muutis Zeus sageli kuju, näiteks Danae võrgutas ta kuldvihmana, Europe pulli kujul, Leda luigena, Ganymedese kotkana, Alkmene võrgutamiseks võttis aga ta tema abikaasa Amphitryoni kuju, ent ta muutis end näiteks ka maoks, sipelgaks, tuleks, haneks ja karjaseks. Paraku oli ta lisaks liiderlikkusele ka kergesti vihastuv, näiteks Homerose "Ilias" jutustab, kuidas ta kasutas vägivalda oma naise Hera ja poeg Hephaistose vastu.
Oma algselt olemuselt on Zeus indoeuroopa ilmajumal. Kui Kreekas sadas vihma, öeldi: „Zeus laseb sadada“, tema epiteedid on Pilvedekoguja, Välguvibutaja, Pikseheitja, Kõuekõmistaja. Taevase jumalana on talle ka iseloomulik kõige nägemine ja teadmine, selles sarnaneb ja sulab ta kokku päikesejumal Heliosega. Platonistlikus ja uusplatonistlikus filosoofias on Zeus palju abstraktsem, seal nähakse teda maailma algse looja ehk demiurgi ja kõiksuse valitsejana. Kultustes austati Zeusi ka rikkuse tooja, toitja ja külalislahkuse kaitsjana, tal oli oraakel Dodonas. Tema tumedaim külg avaldub aga Zeus Lykaiose kultuses Arkaadias, milles osalejad inimliha söömise järel libahundiks muutusid.
Zeusi tütar, jumalanna Athena sündis tema peast, kust ta kargas välja täisrelvastuses Hephaistose kirvehoobi järel. Ka Zeusi poeg Hermes sündis tavatult: pärast seda, kui ta ema Semele hukkus, kandis Zeus teda oma puusas, kuni sünni aeg oli käes.

Pildil ongi kujutatud Athena sündi Zeusi peast (5. saj. eKr pärit punasefiguuriline pelike: https://www.britishmuseum.org/collection/object/G_1849-0620-14)

Väike meenutus külaliste vastuvõtu ja küllamineku puhuks!
https://greekmythcomix.com/comic/xenia/

Tänast - tuleb välja, et sugugi mitte nii sõjakat - jumalat tutvustab Ivo Volt:
Rooma jumal Mars oli muistsetel aegadel tuntud ka nimedega Mavors, Mamers, Mamars jm (nende nimede päritolu ei ole teada). Traditsioonilise Kreeka ja Rooma jumalate vastavuse järgi samastatakse teda Kreeka sõjajumala Aresega, ent erinevalt Aresest Kreekas oli Mars Roomas palju olulisem jumalus. Tsiteerides Jaan Puhvlit (“Võrdlev mütoloogia”, 1997, lk 155), jäi Kreekas “Zeusi laiutamisega “sõjasättijana” (𝘵𝘢𝘮𝘪𝘢𝘴 𝘱𝘰𝘭𝘦𝘮𝘰𝘪𝘰) Aresele üle vaid märatseda ja Aphroditega armatseda.” Mars oli Roomas nii sõjajumal kui ka – ja seda eelkõige – viljakusjumal, talupoegade kaitsja ja rahuvalvur. Rooma riigimees ja kirjanik Cato Vanem (3.–2. saj eKr) on oma teoses “Põlluharimisest” (“De agri cultura”) meieni säilitanud maamehe palve Marsile pääsemiseks mitmetisest kannatusest. Pärast Janusele ja Jupiterile veiniohvri toomist tuleb Marsi paluda nõnda (pange tähele loitsulikke kordusi ja parallelismi):

“Isa Mars, sind palun ja anun,
et oleksid lahke ja soosiv
mulle, kojale ja meie perele,
sestap oma maa, põllu, valduse ümber
sea-lamba-härjaohvri käskisin talutada;
et sa nähtud ja nägemata tõved,
rüüste ja laaste,
hädad ja õnnetused
tõrjuksid, eemale hoiaksid ja teisale keeraksid;
et sa puu- ja põlluviljal, põõsail ja viinamäel
kasvada ja kenasti kosuda laseksid;
karjaseid ja karju tervena hoiaksid
ja annaksid heaolu ja tervist
mulle, kojale ja meie perele.
Sestap niisiis
mu valduse, maa ja põllu
lepitamiseks ja lepitusohvri toomiseks,
niisiis, nagu ütlesin,
nende piima imevate sea-lamba-härjaohvrite ohverdamisega ole austatud;
isa Mars,
sestap niisiis
nende imevate sea-lamba-härjaohvritega ole austatud.”

Marsist on Rooma kultuuris palju märke mujalgi. Tema järgi nimetati (toona) esimene kuu aastas: 𝘮𝘦𝘯𝘴𝘪𝘴 𝘔𝘢𝘳𝘵𝘪𝘶𝘴 (märts). Talle oli pühendatud Marsi väljak (𝘊𝘢𝘮𝘱𝘶𝘴 𝘔𝘢𝘳𝘵𝘪𝘶𝘴), kus roomlased pidasid rahvakoosolekuid ning kus asus ka Marsi altar. Iga aasta oktoobri iididel (s.o 15. oktoobril) toimus Marsi väljakul hobuste võiduajamine (𝘖𝘤𝘵𝘰𝘣𝘦𝘳 𝘌𝘲𝘶𝘶𝘴), mille järel võiduka rakendi parempoolne hobune ohverdati odaga Marsile, looma saba aga viidi kiiruga Forum Romanumil asuvasse Regia’sse, nii et veri sellest jõuaks tilkuda sealsele koldele. Regia’s (lad “kuninglik (koda)”) elutses vabariigi ajal Rooma peapreester ehk 𝘱𝘰𝘯𝘵𝘪𝘧𝘦𝘹 𝘮𝘢𝘹𝘪𝘮𝘶𝘴; seal hoiti ka Marsi püha oda ja pühi kilpe.
Ülalpool tsiteeritud palves nimetatakse sea-lamba-härjaohvrit (lad 𝘴𝘶𝘰𝘷𝘦𝘵𝘢𝘶𝘳𝘪𝘭𝘪𝘢, sõnadest 𝘴𝘶𝘴 ‘siga’, 𝘰𝘷𝘪𝘴 ‘lammas’ ja 𝘣𝘰𝘴 ‘härg’): ka see talitus toimus Marsi väljakul, ning kuigi õieti ohverdati Marsile ainult härg (siga oli pühendatud maajumalusele Tellusele ja lammas Jupiterile), tundub Mars siiski olevat olnud selle riituse peamine osasaaja.
Lisaks kuunimetusele sai Marsi järgi nime ka planeet Marss ning tema nime kannab ladina keeles ka teisipäev: 𝘥𝘪𝘦𝘴 𝘔𝘢𝘳𝘵𝘪𝘴 (see omakorda kandub üle romaani keeltesse, nt hispaania 𝘮𝘢𝘳𝘵𝘦𝘴, prantsuse 𝘮𝘢𝘳𝘥𝘪, itaalia 𝘮𝘢𝘳𝘵𝘦𝘥𝘪̀, rumeenia 𝘮𝘢𝘳𝘵̦𝘪 või katalaani 𝘥𝘪𝘮𝘢𝘳𝘵𝘴).
Kujutavas kunstis on Marsi ja Arese samastamine ilmsem: enamasti tugineb Marsi kujutamine kreeka müüdilugudele.

Illustratsiooniks on lisatud 1. sajandist pKr pärit Pompei seinamaal, kus kujutatakse Marsi ja Venust (Napoli Arheoloogiamuuseum, foto: Wikimedia Commons / Sailko, CC BY-SA 3.0), ning 2. sajandist pärit Mars Ultori (“Kättemaksja”) kuju (Kapitooliumi Muuseum, Rooma, foto: Wikimedia Commons / Rabax63, CC BY-SA 4.0).

Tänast vikerkaarevärvilist jumalannat tutvustab Kadri Novikov:

Kui vanad kreeklased nägid taevas vikerkaart, siis uskusid nad, et jumalate käskjalg, jumalanna Iris on oma ülesandeid täitmas ja viimas sõnumeid jumalatelt inimestele. Ühtlasi oli Iris ka vikerkaarejumalanna, kr. k. Ἶρις tähendabki vikerkaart; lisaks seostatakse selle jumalanna nime verbidega érō - „kõnelema“- või eírō - „ühendama“ (viidates kas sõnumi viimise teel ühendamisele või siis vikerkaarele kui maa ja taeva ühendajale). Irise vanematena nimetab enamik autoreid (nt Hesiodos, Apollodoros, Nonnos, Hyginus) merejumalust Thaumast ja Okeanose tütart nümf Elektrat, Irise õed olid kurjad õhuvaimud harpüiad. Varasematel autoritel esineb ta neitsiliku jumalannana, hilisematel aga on tal koos läänetuule jumala Zephyrosega poeg Pothos („Igatsus“).
Jumalate käskjala rolli täidab Iris sageli Homerose „Iliases“, „Odüsseias“ seevastu mitte kunagi (seal on käskjala rollis alati Hermes). Ka Irise kui kõikide jumalate käskjala roll näib ajapikku taanduvat ja teda kujutatakse üha rohkem kui Hera isiklikku abilist. Sarnaselt Hermesele kujutatakse Irist koos tiibadega (õlgade ja sandaalide/jalgade küljes) ning heeroldikepiga, lisaks sellele aga sageli ka veenõuga – sellega olevat Iris toonud vett võimsast allilma jõest Styxist, mille nimel jumalad vandusid. Kui keegi oma vannet murdis, siis uinutas Iris nad Syxi veega. See kaunis jumalanna kas reisis mööda vikerkaart (ja see kadus niipea, kui ta oli oma asjatoimetustega ühel pool) või siis oli ta riietatud vikerkaarekarva rüüsse. Sõnumiviijale kohaselt kasutatakse tema epiteetidena „välejalgne“, „tormijalgne“, aga ka „kuldsetiivaline“, „kastene“ jne.
Mõnikord mainitakse Irist ka jumalatele nektari kallajana ja ta asendab selles funktsioonis tavapärasemalt tuntud H**et.
Irise kultusest pole väga palju teateid, vaid Delose saare elanikud olevat talle ohverdanud nisujahust, meest ja kuivatatud viigimarjadest koogikesi. Miks just Delose elanikud? Väga tõenäoliselt peitub selle põhjus müüdis, millest lugesite ehk põgusalt juba Apollonit käsitlevast kirjutisest. Kallimachose „Delose hümnist“ võib lugeda, et kui Hera kuulis, et Leto on sünnitamas Zeusi kaksikuid lapsi Apollonit ja Artemist, keelas ta kõikidel Kreeka paikadel talle sel puhul varjupaika pakkuda (sealjuures saatis ta need ähvardused maale just Irisega). Hädas pöördus Leto saarte poole, aga needki pagesid ta eest, välja arvatud Delos, kes lõpuks oli valmis Leto vastu võtma. Aga, nagu Homerose hümnist Apollonile teada saame, ei jätnud Hera jonni – ta tegi nii, et sünnitusjumalanna Eileithyia ei saaks Leto sünnitusest teada ja nõnda vaevles Leto üheksa päeva. Lõpuks palusid teised jumalannad Irisel Hera teadmata ikkagi Eileithyiale sõna viia ja Apollon ning Artemis said lõpuks sündida.
Irise järgi on nime saanud kõiksugu erineva värvigammaga objektid – võime oma silma-iirised pöörata kaunite iirislillede peale või imetleda iriidiumi soolade värviküllasust.
Pildid: Iris (5. saj. eKr pärit stamnosel, Louvre LP 1264 ; G 192.1 ; N 3294) ja üks väheseid Irist kujutavaid skulptuure, mis asus Parthenoni templi läänefrontoonil (praegu Briti Muuseumis).

Ühest aasta valgeimale ajale vägagi sobilikust jumalast kirjutab Kaidi Kriisa:
Mõista-mõista, arva ära, keda Vana-Kreeka (või -Rooma) jumalaist peetakse nii valguse ja päikese, ennustuskunsti ja oraaklite, tõe ja muusika, arstikunsti ja ravimise, katku ja näriliste, luule ja kunstide, templite, teadmiste, vibulaskmise, meremeeste, välismaalaste ja põgenike kaitsjaks kui ka hiilgava noorusaja jumalaks? Kellele on omistatud üle poolesaja erineva epiteedi, millest Homeros oma “Iliases” kasutab tihtilugu just “Kaugeleambujat”? Keda soosingu korral palavalt armastati, kuid põlu alla sattununa hirmsasti peljati? Kes arvab, et tegemist võiks olla kõige mõjukama, peajumal Zeusiga (ld Jupiter), see eksib; kes leiab, et ehk on tegu Artemisega, see on lähedal, ent pole ilmselt piisava innukusega lugenud meie paaripäevatagust postitust; kes pakub Apollonit (kr Ἀπόλλων, ld Apollo), see arvab õigesti.
Jaanipäeval, mis (ühes sellele eelneva jaanilaupäevaga) sümboliseerib suvist pööripäeva, mil on ka meie laiuskraadil ööpäevaringselt valge, oleks vast paslik rääkida kreeklaste ja ka roomlaste, kes selle traditsiooni peaaegu üheselt üle võtsid, ühest olulisemast ent ka vastuolulisemast jumalast - Apollonist, kelle üheks tuntumaks nimekujuks oli just Phoibos Apollon (ld Phoebus Apollo), mis viitas valgusjumalale ning mistõttu teda on samastatud ka päikesejumal Heliosega.
Miks Apollonit kreekapäraselt kutsutakse just nõnda, see jääb tänini saladuseks. Küll aga on arvatud, et ju tema nimes on segunenud kreekalikud jooned anatoolia ja vahemerelike lüükia joontega (endine piirkond Väike-Aasia lõunaosas). Dooria dialektis aga kasutatakse tihti arhailist vormi Apellon (kr Ἀπέλλων), mida enim seostatakse doorlaste seas tuntud kuu Apellaiosega (kr Ἀπελλαῖος) ning noormeeste initsiatsiooniriituste ohverduste ehk nn apellaiadega (kr ἀπελλαῖα). Teisalt seostakase Apolloni nime ka dooria sõnaga „apella“ (kr ἀπέλλα), mis tähistab müüri või loomaaedikut, viidates Apollonile kui karjuste-lamburite kaitsjale. Etruski mütoloogias samastatakse Apollonit aga sealse jumaluse Apuluga.
Apollon on Zeusi ja Leto poeg ning jahijumalanna Artemise kaksikvend, kelle sünnilugu on ehk sama värvikas kui tema valitsusalasse jäävad eri valdkonnadki. Teades, et Apolloni puhul pidi “ilma sündima võimas laitmatu poeg iluhiuksesel Leetol” (Homerose 3. hümn, 100-101, Mari Murdvee tõlkes), püüdis Zeusi kaasa Hera teha kõik endast oleneva, et sünnitusjumalanna Eileithyia (ld Ilithyia) ei jõuaks raskejalgset Letot abistama ning et hädaline ei leiaks ka sobivat sünnituspaika; ainsana söandas ujuv Delose saar Leto vastu võtta lubaduse eest, et sinna Apollonile tempel rajatakse ning saar tähtsaks austuspaigaks muudetakse (kuigi, olgu öeldud, et Artemise kultus oli Delosel hooti isegi Apolloni omast olulisem).
Välimuselt kehastas Apollon kreeklaste iluideaali ning teda on peetud ka Vana-Kreeka jumalaist kõige kreekalikumaks - pikkade lokkis juustega, habemeta, erakordselt nägus noormees, kelles on koos nii harmoonia ja mõistuse mõõdukus, füüsiline üleolek kui ka moraalne vooruslikkus. Seega ei saa imeks panna, et Apollon, sarnaselt oma isale, oli muuhulgas ka osav võrgutaja (kelle arvukaist järeltulijast näiteks ravitsemisjumal Asklepiosest on juba varem juttu olnud).
Apollonit kujutatakse tihti ühes hõbedase vibu, uhke nooletupe ja nooltega, mis viitab sellele, et teda koos kakskikõde Artemisega just vibukunsti leiutajaks peetakse. Häda neile, kes Apollonit vihastasid (Trooja sõja puhul häda kreeklastele!) - jumala nooled tabasid alati märki. Loorberipärg, mis Apolloni kauneid kiharaid ehib, seostub aga nümf Daphnega (kr loorber), kes Apolloni armuiha eest põgenedes end loorberipuuks palus muuta, misjärel jumal selle oma pühaks puuks kuulutas.
Lüüra, mille leiutajaks peetakse trikster Hermest ning mis müüdi järgi olevat sünnijärgselt Apollonil juba olemas olnud, on tema kui muusikajumala ja muusade kaitsja üks olulisi sümboleid, mille mängus jumalaga võrdset ei leidunud.
Üks tähtsamaid Apolloni templeid asus Delfis, mille lähedal olevat jumal surmanud Pythoni-nimelise lohemao, rajanud sinna pühamu ning lasknud preestritar Pythial jumaliku inspiratsiooni mõjul ennustada, mistap kutsutakse jumalat tihti ka Apollon Pythioseks (remargi korras olgu mainitud, et seal templis asus ka nn „omphalos“ (kr. k. naba) ehk Apolloni püha kivi, mida peeti Maa keskpunktiks.
See ei ole ilmselt kellelgi üllatus, et Apollonit peeti muuseas just ka ennustusjumalaks. Nimelt müüdi järgi, püüdes võrgutada troojalaste printsess Kassandrat, kinkis Apollon talle selgeltnägijavõime. Kuna Kassandra jäi jumalale kättesaamatuks, viimane vihastas ning saamata kinki tagasi võtta, pööras selle needuseks - Kassandral oli küll selgeltnägijavõime ning oskus alati tõde ennustada, ent paraku ta jäigi hüüdja hääleks kõrbes, keda mitte kunagi kuulda ei võetud…
Kirjapandu annab vaid põgusa ülevaate sellest, kuivõrd värvikas oli jumal Apollon, ent selle kohta, kuidas tekkisid hüatsindid, mis seos on Apollonil küpressiga, miks rongad musta värvi on jpm tuleb uudishimulikul lugejal ise juurde uurida.

Pildid: Apollon (Château de Champs-sur-Marne, Creative Commons) ; Apollon muusadega (Heinrich Maria von Hess, 1826, Wikimedia Commons)