Klassikaline filoloogia

Klassikaline filoloogia

Comments

Alates 19.09. on igal kolmapäeval kell 18:00 võimalus osaleda Marju Lepajõe juhendataval kreeka keele jätkukursusel. Loengud toimuvad Tartu Katoliku Hariduskeskuses Hieronymuse klassiruumis. Kõik, kel on algteadmised vanakreeka keelest olemas, on oodatud! Palun eelnevalt registreerida [email protected]
Felicem annum novum vobis exopto!
vasakukäelisuski on pärit antiigist 😏
12. juunil rääkis Kristi Viiding Innove vebinaris ladina keele õpetamisest koolides. https://www.uttv.ee/naita?id=25813# (alates 02:52:33)
Kirjastusel Olms ilmus esinduslik kogumik antiigiretseptsiooni kohta Läänemere piirkonnas Jaanika Andersoni, Kaidi Kriisa ja Kristi Viidingu kaastöödega:

Klassikaline filoloogia on eriala, mis sobib kõigile keele-, ajaloo-, kirjanduse- ja kultuurihuvilistele. Õppida saab nii vanakreeka kui ka ladina keelt. Loe huvitavat lisaks blogist "Klassikud maailmas": https://klassikudmaailmas.wordpress.com/

Klassikaline filoloogia tähendab antiikkeelte, s.o ladina ja vanakreeka keele ning nende kaudu antiikkultuuri eri valdkondade (kirjandus, kunst, ajalugu jne) tundmaõppimist. Klassikalised keeled on vanimad Eestis ja Tartu Ülikoolis õpetatavad võõrkeeled ning kujundanud sajandeiks teiste võõrkeelte õpetamise põhimõtted kogu Euroopas. Olles õpetuses kesksel kohal juba ülikooli rajamisel 17. sajandil, säilis nende tähtsus õpetuses nii 19. sajandi jooksul kui ka 20. sajandi esimesel poolel. Aastail 1952–1989 oli klassikalise filoloogia eriala poliitilistel põhjustel suletud ja avati uuesti 1990. a.

On aeg jagada õhtust rõõmusõnumit...nagu mõned teist juba kindlasti märkasid, on alates tänasest (kuni 2. juulini) võimalik astuda sisse TÜ bakalaureuseõppesse antiikkeelte- ja kultuuride erialale (õppekava kandis varem osakonnaga sarnaselt klassikalise filoloogia nime).

Tegu on ainsa õppekavaga maailmas, mis pakub võimalust õppida vanakreeka ja ladina keelt ning antiikkultuure tundma eesti keele baasil ning sealjuures ilma igasuguse kahtluseta ühes TÜ kõige toredamatest ja toetavamatest osakondadest...
Olete väga oodatud!
https://www.ut.ee/et/sisseastumine/bakalaureus/oppekavad/antiikkeeled-kultuurid

Pildil tavapärane olukord - tudengid, õppejõud ja külalised kabinetis kreekakeelset Homerose Odüsseiat lugemas.

Tänast tähte tutvustab Ivo Volt:

Nossis (kreekapäraselt Νοσσίς) oli hellenismiaja luuletajanna, kes elas Kreeka kolonistide poolt Lõuna-Itaalias asutatud Lääne-Lokri linnas (Epizephyrioi Lokroi) ning oli tegev arvatavasti 3. sajandi alguses eKr. Ta on üks väheseid Vana-Kreeka naisautoreid, kelle terviktekste on meieni jõudnud, ent need ei ole lüürilistes värsimõõtudes nagu Sapphol, ühel tema inspiratsiooniallikal. Nossise loomingu tegelik ulatus on teadmata, ent kõik säilinud 12 luuletust on epigrammid (kokku 48 värsirida). Ilmselt ulatus Nossise tuntus läbi sajandite, sest 1. sajandil pKr arvas epigrammatik Antipatros Thessalonikest ta oma luuletuses „üheksa maise Muusa“, s.o üheksa kõige kuulsama ja hinnatuma kreeka poetessi hulka (AP 9.26; ülejäänud on Praxilla, Moiro, Anyte, Sappho, Erinna, Telesilla, Korinna ja Myrtis).

Nossise epigrammid on säilinud tänu sellele, et Melagros kaasas nad oma epigrammiantoloogiasse (selle pealkiri oli „Stephanos“ ehk „Pärg“), mille kaudu need hiljem jõudsid nn „Anthologia Palatina“ (AP), paljude autorite tekste sisaldava suure epigrammiantoloogia koosseisu. Suurema osa Nossise epigrammide teemaks on naised. Lokri kohalikuks eripäraks on peetud naiste rolli suurt tähtsust linna elus, kuigi selle täpne iseloom ei ole teada (mõni uurija on pakkunud lausa matriarhaalset korda). Nossis igatahes annab ühes epigrammis (AP 6.265) oma sugupuu just naisliini pidi. Teises epigrammis (AP 9.332) mainib ta Aphrodite templit, kuhu keegi Polyarchise nimeline naine pühendas kuldse Aphrodite kuju, „olles saanud väga suure varanduse omaenda kauni keha abil“. Selle põhjal on arvatud, et linnas eksisteeris mingil hetkel Aphrodite pühade prostituutide institutsioon.

Nagu väga paljude antiikautorite puhul, ei ole ka Nossisest teada mitte ühtegi portreed ega muud kujutist. Itaalia skulptor Francesco Jerace (1853–1937) laskis seetõttu oma fantaasial lennata, kui ta 1920. aastal lõi Nossise marmorbüsti (asub Reggio Calabria Pinacoteca Civicas). Tänapäeva Itaalia Locris asub mere ääres ka Nossise kuju, mille autor on Tony Custureri.

Lõpetuseks ühe Nossise epigrammi tõlge (AP 5.170)

Ei ole meeldivamat kui arm: muu hea tuleb järgi
teisena. Nii olen suust süljanud välja ka mett.
Nossise read on need: keda suudelnud ei ole Kypris,
tunda see eal pole saand rooside õisi ju veel.

( Ἅδιον οὐδὲν ἔρωτος· ἃ δ' ὄλβια, δεύτερα πάντα
ἐστίν· ἀπὸ στόματος δ' ἔπτυσα καὶ τὸ μέλι.
τοῦτο λέγει Νοσσίς· τίνα δ' ἁ Κύπρις οὐκ ἐφίλησεν,
οὐκ οἶδεν τήνα γ', ἄνθεα ποῖα ῥόδα.)

Maria-Kristiina Lotman tutvustab tänast tähte:

M nagu müomantia

Ennete ja märkide tähtsust antiikmaailmas on raske üle hinnata: nende kaudu väljendusid jumalate tahe ja soovitused ning nendele toetuti nii suurte riiklike kui ka eraeluliste otsuste tegemisel. Jumaliku sõnumi võis saata kogu ümbritsev loodus ja ka inimese enda keha: tähendust võisid kanda ühelt poolt näiteks ilmastik, loomad, linnud, leekide ja lainete suund, teisalt aga ka haigused, unenäod ja isegi aevastused.

Eriti keeruliseks kujunes ennustuspraktika Rooma kultuuris, kus selleks arenesid välja kindlad meetodid ja range reeglisüsteem. Laias laastus võib vahet teha ennetel, mille alusel tehti ka olulisi riiklikke otsuseid (sellised olid näiteks pikselöögid või lindude lennumuster), ning eraelulistel ennetel, mida ei peetud riikliku tähtsusega küsimuste jaoks piisavalt usaldusväärseks. Viimaste hulka kuulus ka neljajalgsete järgi ennustamine (ex quadrupedibus), mille käigus hinnati loomade liikumist, paiknemist ja häälitsusi: ootamatus kohas välja ilmunud hunt või üle tee läinud rebane võis tuua teate mõnelt jumalalt ja sellega tundus mõistlik igapäevatoimetustes arvestada.

Üks nendest loomadest, keda jumalad ennete saatmiseks kasutasid, oli hiir. Sõna 'müomantia' ongi moodustatud kreeka sõnadest 'hiir' (μῦς) ja 'ennustamine' (μαντεία), tähistades hiirte järgi ennustamist. Kuigi loomade järgi üldjuhul suuri küsimusi ei otsustatud, on Rooma ajaloost siiski teada mitmed juhtumid, kui hiired on tegelenud ka riigiasjadega. Et hiiri ja rotte peeti antiikajal kurja kuulutajateks, pole ime, et mitte ühelgi kirjeldatud müomantilisel juhul ei ole hiired ennustanud õnne ja õitsengut, vaid ikka surma ja hävingut. Näiteks teatavad erinevad allikad, et hiired ennustasid ette Liitlassõda, kui nad närisid katki Lanuviumis olnud hõbekilbid. Tulevase sõja loomust näitas lõksu jäänud emahiir, kes sünnitas viis poega ja sõi kolm nendest sealsamas ära. Kodusõja ennustamiseks on hiired närinud puruks ka mingis täpsustamata templis hoiul olnud kulla. Samuti olevat hiired andnud märku väejuht Carbo peatsest surmast, hävitades tema saapapaelad. Kaks riigimeest – Fabius Maximus ja Gaius Flaminius – loobusid aga hiire piiksumist kuuldes oma ametikõrgendusest: oli selge, et jumalatele poleks nende ametisse asumine meeltmööda ja nii võis ohtu sattuda terve Rooma riik.

On aga ka skeptilisemaid autoreid. Cicero, kes on pühendatud ennustuskunstile eraldi teose (De divinatione), märgib, et tema meelest ei ole mõtet kellegi igapäevaseid toimetusi endena käsitleda. Hiired nimelt tegelevadki põhiliselt närimisega, ja kui see midagi tähendaks, oleks ta vabariigi saatuse pärast väga mures, kuna hiired närisid tema raamatukogus puruks Platoni "Riigi". Samas vaimus olevat Cato juba ammu enne Cicerot märkinud, et halb enne ei ole mitte see, kui hiir närib jalatsi puruks, vaid see, kui jalats pistab hiire nahka.

Pildil hiir 2. sajandi Rooma mosaiigilt, kes praegu asub Vatikani muuseumis.

Tänasest tähest kirjutab Annika Sellik:

L nagu Lefkas

Lefkas kui puhastav hingeravi hüpe. Kaasaegse häälduse järgi Lefkás ehk Leukás (kr k Λευκάς – valge, särav, hele, kirgas), on valge kalju samanimelisel saarel Ioonia meres, Kreeka läänerannikul. Sellelt Aphrodite eeskujul merre viskumisest sai vanade kreeklaste jaoks rituaalne armuvalust vabanemise akt. Nimelt soovitas Apollon Ilu Jumalannal, kelle õnnetu armastus meeleheitele oli viinud, alla hüpata Leukáse kõrgustest (kus istuvat Zeus, mil iganes ta otsivat kergendust kirest Hera vastu) et vaigistada oma leina surnud Adonise pärast. Olles Jumalanna, ei teinud hüpe talle muidugi mingit füüsilist kahju, ravis aga tema hinge ja vahustest lainetest tõustes oli ta taas valmis oma iluga toitma ja külvama. Ning seda hüpet hakkasid järgima tuhanded kreeklased, kellele eemalt paistev, päikese kiirtes lumivalgena kumav kalju tõotas hingepiinadest vabanemise tuua. Kuigi armumängud olid vanade kreeklaste jaoks lõbusaks ja meeliköitvaks ajaviiteks, ja armusuhetesse suhtuti tõesti üsna kergemeelselt, ei jätkunud ometi kõigil alati piisavalt eneseirooniat ning vahel põletasid Erose nooled mõnd tundlikumat hinge liig sügavalt ning siis ei leitudki muud lahendust, kui kaljult alla viskudes ja füüsilist valu ja äärmuslikku olukorda kogedes ning puhastudes südamevalust ja teinekord ka kirest vabaneda. Muidugi ei läinud kõigil surelikel nii nagu Aphroditel, pärimus räägib paljudest, kes niimoodi oma elu kaotasid, tuntumate nimede hulka kuulub näiteks kuninganna Artemisia I, samas kui näiteks jambograaf Charinos pääses vaid murtud jalaga. Kellelgi Makes’i nimelisel olnud neli armuafääri, millest igale järgnes ka hüpe ja millest igaühest mees ka eluga välja tuli, teenides välja epiteedi Λευκοπετρᾱς (~“Valgekivilane“).

Cape Leukasega on püütud seostada ka Sappho elu lõppu. Sellele pani aluse kreeka näitekirjanik Menandros (342/341 eKr – 291/290 eKr) oma näidendiga „Leukadia“ („Leukaslanna“), kus ta viitab pärimusele, et Sappho olevat õnnetu armastuse tõttu noormees Phaoni vastu valgelt kaljult alla hüpanud. Fragment näidendist (vanakreeka keelest inglise keelde tõlkinud Georgy Nagy (Nagy, G. Greek Mythology and Poetics, Ithaka and London 1990.):

where they say that Sappho was the first,
hunting down the proud Phaon,
to throw herself, in her goading desire, from the rock
that shines from afar. But now, in accordance with your sacred utterance,
lord king, let there be silence throughout the sacred precinct of the head-
land of Leukas.

Ajaloolased on sellise Sappho elu lõpu käsitluse küll kindlalt ümber lükanud, leides veenvaid tõendeid, et Lesbose Poetess veetis pigem oma elu neidude seltsis neile tarkust ja õpetusi jagades ning kõrge vanaduseni elades.

Kuid ometi jääb alles mõte/aimdus, et millegi kurva seljatamiseks ja hinge tervendamiseks tuleb teha mingi üsna äärmuslik intensiivne hüpe, kõige parem kui ehk tundmatusse, et nö puhastununa, edasi minna. Ja ehk ei peagi see olema just füüsiline hüpe...

Tänast tähte tutvustab Kristin Klaus:

K nagu kutsad

1. sajandi pKr rooma kirjaniku Columella teoses “De re rustica” (“Põllumajandusest”) on pühendatud terve peatükk koertele (raamat 7, peatükk 12), mille lõpus annab ta nimekirja ka headest koeranimedest. Õige ja hea koeranimi on lühike, kuid mitte lühem kui kaks silpi!
Isastele koertele on sobilikeks nimedeks kreekapäraselt Skylax (Σκύλαξ ehk ‘kutsa, kutsikas’) ja Lakoon (Λάκων ehk ‘lakoonlane, spartalane’) ning ladinapäraselt Ferox (‘julge; metsik’) ja Celer (‘kiire’).
Emastele koertele on sobivad nimed kreekapäraselt Spoude (Σπουδή ehk ‘kiire’), Alke (Ἀλκή ehk ‘tugevus’) ja Rhoome (Ῥώμη ehk ‘vägi, tugevus’) ning ladinapäraselt Lupa (‘emahunt’), Cerva (‘emahirv’) ja Tigris (‘ematiiger’).
Kreeka mütoloogiast on teada ka koeranimed Argos (Ἄργος ehk ‘kiire’) ja allilmas elav kolme või viiekümne peaga Kerberos.

Tänast tähte tutvustab Kadri Novikov:

J nagu juubel ja juubeldamine

Ladina keeles tähendab sõna „iubilāre“ valjusti hüüdma, hõiskama, võiduhõiskeid kuuldavale tooma. Eesti keelde jõudnud sõna juubeldama (rõõmsalt/võidurõõmsalt hõiskama) sobib selle tähendusega väga hästi. Vanarooma õpetlane Varro on teoses "De lingua Latina" e „Ladina keelest“ selle tähenduseks pakunud ka „kisendama, möirgama“ jm viisil häält tegema, aga üldiselt seostatakse seda rohkem ikkagi rõõmu- või võiduhõisetega. Nimisõna juubel tähenduse üle aga vaieldakse siiani – kas näha selle taga eelpool mainitud ladina verbi või hoopis heebreakeelset sõna יובל‎ (yobēl/yovēl), mis tähendab jäärasarve või juubelit: 49-aastase perioodi lõppu (s.o 50. aastat), mil anti maad tagasi nende algsetele omanikele ja lasti vabaks orjad ning vangid, anti andeks võlad (jäärasarve olevat puhutud selle juubeliaasta alguse tähistamiseks). Arvatakse, et hilisladina sõnad „iubilaeum“ (juubeli pühitsemine) ja omadussõna „iubilaeus“ (juubeli-) on tuletatud sellest heebreakeelsest sõnast, oma tähenduse on nad igal juhul sealt saanud. Siiski tuleb käsitletavate sõnade juuri otsida tõenäoliselt ikkagi proto-indoeuroopa tüvest *yu-, mis tähistab rõõmuhüüdu. Sellest on nt. vanakreeka keelde tulnud sõnad ἰύζω (iúzō) e hüüdma, kisama ja nii kurbust kui rõõmu väljendav hüüatus ἰοῦ (iȗ). Võimalik, et heebrea „yobēl“ on hoopiski ise laenanud selle tüve indoeuroopa algkeelest, ent see võib olla kujunenud ka omaette ja sarnasus on juhuslik. Eelkirjutatust järeldades võiks juubeleid niisiis tähistada igal 50. aastal, ent juubeldada võib igal sünni- või muul rõõmsal päeval, kasvõi täna.

Elo-Mall Toomet tutvustab järgmist tähte:

I nagu Io

Io nimi seostub Argose tasandikuga Vana-Kreekas, Peloponnesose poolsaarel, kus ta kuulub oluliste mütoloogiliste esiemade hulka.
Tegu oli Inachose jõe (mõningatel andmetel aga hoopis ürgkangelase Phoroneuse) tütrega, kes oli preestrinna kahe olulise keskuse, Argose ning Mükeene vahel asuvas Hera templis.
Nagu surelike printsessidega nii mõnigi kord juhtus, jäi ka Io silma jumalate pealikule Zeusile, kes asus tütarlapsega kurameerima. Et lugu oma naise Hera eest varjata ning Iod tolle armukadeda tagakiusamise eest kaitsta, muutis ta tüdruku valgeks lehmaks. Hera sai lehma siiski oma valdusse ning hoidis teda vangis Mükeene hiies, kõikenägeva paljusilmse Argose valvsa pilgu all. Zeusi õhutusel tappis Argose ja vabastas Io jumal Hermes, kelle olulisemate lisanimede alla kuulubki "Argosetapja". Hera aga saatis Io kallale piinava parmu, kellest tagaaetuna too pages üle maade ja merede, kuni lõpuks Egiptusesse jõudis ja seal jälle inimkuju võtnuna Zeusile poja sünnitas. Io järglased, Danaos ja tema tütred pöördusid paar põlve hiljem Argosesse tagasi ning tema järeltulijate hulka kuuluvad mitmed kõige kuulsamad Kreeka kangelased, näiteks Perseus ja Herakles. Io lool on palju erinevaid kihistusi ja versioone, nagu Kreeka pärimuses kombeks. Arvatakse, et varasematel aegadel ei jõudnud Io oma põgenemisretkel Egiptusesse, vaid piirdus Peloponnesose poolsaare kaugemate aladega, kui aga maailmakaart avardus ja sidemed Egiptusega värskemaks ja tihedamaks muutusid, oli kaugesse maailmaserva pagemiseks vaja pikem teekond ette võtta...Huvitav on ka Io lehmaline kuju, mis, lisaks preestrinnarollile, seob teda kultuslikult tihedalt Heraga, kelle lisanimede hulka kuulus samuti "veisesilmne". Lehma kombel ringijooksmine tundus Argose tütarlaste seas olevat ka laiemalt levinud....lehmadena või end lehmadeks kujutledes rändasid mööda metsikuid äärealasid ka Tirynsi kuninga Proitose hullunud tütred. Aga see on juba teine üks teine lugu...
Uuemal ajal on Io järgi nimetatud üks Jupiteri kuudest.

Pildil Hermes koos lehmakujulise Ioga, 6. sajandist eKr.

Tänaõhtuse alfabeedipostituse autoriks on Janika Päll:

H täht

H tähega, täpsemalt suurtähega H on veidrad lood. Eesti tähestikus tähistab see häälikut ’h’, näiteks sõnas ’hobune’, kuigi murdekeeles võib ’h’ puududa, näiteks mulgi murdes öeldakse ’obene’. Kuna eesti tähestik põhineb ladina tähestikul, on loogiline, et H tähistab ka ladina alfabeedis ’h’ häälikut, näiteks ladinakeelses sõnas ’habeo’ (’ma oman’, selle sugulased on inglise keele ’have’ ja saksa keele ’haben’). Me teame ka, et roomlased (muistsed latiinid) laenasid oma tähestiku arvatavasti etruskide vahendusel kreeklastelt. Miks on siis nii, et vanakreeka tähestikus on H enamasti hoopis ’eeta’ ehk pika avatud e-hääliku tähistaja, näiteks Ateena linna nimes (ΑΘΗΝΑΙ)?
Kreeklastel olid sõna alguses asuva hõnguse ehk ’h’-häälikuga samad lood nagu eesti keeles: mõnes idapoolses murdes, näiteks Väike-Aasia ranniku joonia murretes ja Lesbose dialektis kadus sõna alguses olev ’h’ hääldusest (seda nähtust nimetatakse psiloos: ’paljanemine ehk kiilanemine’). Nii öeldigi mõnes vanakreeka murdes hobuse kohta ’hippos’, mõnes aga ’ippos’ (hilisema kirjakeele kaudu levis teistesse keeltesse vorm ’hippos’, seetõttu on ka meil võõrsõna ’hipodroom’).
Kreeklased laenasid oma kirja foiniiklastelt, kes kasutasid semiidi kirja, milles esinesid kaks suhteliselt sarnase kujuga häälikut (’hē’ 𐤄 ja ’hēt 𐤇‎ ). Tollal ehk 8. sajandil eKr puudus kreeklastel ühtne riik ja iga polis mugandas kirja enda murdele vastavalt.
Nii hakkas Ateenas (ja mitmel pool mujalgi) 𐤄‎ tähistama epsiloni ehk lühikest ’e’ häälikut (esialgu oli E peegelpildis, sest semiidi keeltes kirjutatakse paremalt vasakule), 𐤇 aga ’h’, häälikut (hiljem kadusid ülemine ja alumine põikkriipsuke). Nii näeme 5. sajandi eKr algusest pärit atika punasefiguurilisel salvinõul kirja 'Hippodamas kalos', mis tähendab ’Hippodamas on ilus.’
Ka ladina keelde võeti üle just sarnane alfabeedi vorm ja ’H’ tähe väärtus.
Seevastu joonia murde piirkondades, kus ’h’ häälik puudus, hakkas 𐤇 tähistama hoopis pikka ’e’-d, mille jaoks ateenlastel esialgu oma täht puudus.
Kui ateenlased aastal 403 eKr võtsid nn Eukleidese alfabeedireformiga üle joonia alfabeedi, hakkaski H tähistama pikka e’d ehk eetat nagu näeme Ateenast pärit sama aluses, millel on viide Ateena polisele: Ateena demokraatia ehk Ateena rahva (deemose) võim.
Tänapäeva kreeka keeles aga on algne ’ee’ muutunud ’i’-ks (seda nähtust nimetatakse iitatsism), mistõttu uuskreeka tähestikus on H väärtuseks [i] ja selle ning muude häälikumuutuste tulemusel hääldub Ateena linna nime tänapäevane kuju ΑΘΗΝΑ uuskreeka keeles hoopis’Af´ina’. Seda teemat käsitleb põhjalikult kreeka keele ajalugu.
H võib omada veel teisigi väärtusi, näiteks vene keeles puudub sõnaalguse nõrk ’h’ ning kirillitsas (vene keele tähestikus) kasutatakse tänapäeval seetõttu algse ’N’ tähe asemel ’H’, nagu näiteks suurtähtedes kirjutatud sõnas ’restoran’ (PECTOPAH). Vanakreeka kirjas on H ka number 8 tähistaja.

Want your school to be the top-listed School/college in Tartu?

Click here to claim your Sponsored Listing.

Videos (show all)

Seikilose epitaaf Thorikose teatris.

Location

Category

Address


Tartu Ülikooli Klassikalise Filoloogia Osakond. Lossi 3
Tartu
51003
Other Education in Tartu (show all)
Tartu Katuseehitus OÜ Tartu Katuseehitus OÜ
Ringtee 78A
Tartu, 50415

Tartu Katuseehitus OÜ kuulub Ruukki Products AS ametlike Partnerite hulka, kes renoveerib vanu katuseid ja paigaldab uusi.

Tartu ringkonna Kodutütred Tartu ringkonna Kodutütred
Lehola 1
Tartu, 51013

Tartu ringkonna Kodutütred on Kaitseliidu struktuuriüksuse Kodutütarde organisatsiooni Tartus tegutsev piirkondlik allüksus.

Mäetagused ja Folklore Mäetagused ja Folklore
Vanemuise 42-235
Tartu, 51003

Journals Mäetagused and Folklore publish original academic studies in folklore studies, comparative mythological research and cultural anthropology.

Aeg-Ruum Aeg-Ruum
Nelgi 13
Tartu, 50412

Aeg-Ruum on lastekeskus, noortekeskus, laste sünnipäevade pidamise koht, peosaal, koosolekuruum. Hubane, soe ja avar koht Veeriku linnaosas.

Eesti Veiniakadeemia Eesti Veiniakadeemia
Fortuuna 1
Tartu

Eesti Veiniakadeemia on usaldusväärne veiniteadmiste allikas.

UT Startup Lab UT Startup Lab
Narva Mnt 18
Tartu, 50409

UT sTARTUp Lab helps students to find innovative solutions to everyday problems, test viability of their ideas and turn them into reality!

Kütte- ja Ventilatsioonisüsteemide Teabekeskus Kütte- ja Ventilatsioonisüsteemide Teabekeskus
Tähe 127E
Tartu, 50113

Ühingu eesmärgiks on edendada kütte- ja ventilatsioonialast teadlikkust ning toetada taastuvatel energiaallikatel baseeruvate autonoomsete küttesüsteemide arendamist ja levikut.

Eesti Korporatsioonide Liit Eesti Korporatsioonide Liit
Veski 69
Tartu

Eesti Korporatsioonide Liit (EKL) on 1915. aastal Tartus asutatud Eesti korporatsioone ühendav katuseorganisatsioon. Selle lehe eesmärk on jagada informatsiooni EKL-i korporatsioonides toimuvate ürituste ja külalisõhtute kohta.

Hingame Tartus Hingame Tartus
Gildi 12
Tartu

Tartu Hingamistoa info, sündmused, teraapiad.

Autokool VivaLiiklus Autokool VivaLiiklus
Jaama 143
Tartu

Pakume A- ja B-kategooria koolitusi, libedasõidu-, pimeda aja-, lõppastme koolitusi. Helkurkoolitusi ja lasterühmasaatjate koolitusi. Auditoorne ja e-õpe

Eesti Olümpiaakadeemia Eesti Olümpiaakadeemia
Jakobi 5
Tartu, 51014

EOA peab oma missiooniks olümpialiikumise edendamist Eestis, tehes seda peamiselt olümpismi ideede levitamise ja erinevate olümpiaharidusprojektide teostamise kaudu.

Human Reflections Human Reflections
Ülikooli 16
Tartu, 50090

Reflections and impressions of Ethnology and Applied Anthropology at the University of Tartu