Klassikaline filoloogia

Klassikaline filoloogia on eriala, mis sobib kõigile keele-, ajaloo-, kirjanduse- ja kultuurihuvilistele. Õppida saab nii vanakreeka kui ka ladina keelt. Loe huvitavat lisaks blogist "Klassikud maailmas": https://klassikudmaailmas.wordpress.com/

Klassikaline filoloogia tähendab antiikkeelte, s.o ladina ja vanakreeka keele ning nende kaudu antiikkultuuri eri valdkondade (kirjandus, kunst, ajalugu jne) tundmaõppimist. Klassikalised keeled on vanimad Eestis ja Tartu Ülikoolis õpetatavad võõrkeeled ning kujundanud sajandeiks teiste võõrkeelte õpetamise põhimõtted kogu Euroopas. Olles õpetuses kesksel kohal juba ülikooli rajamisel 17. sajandil, säilis nende tähtsus õpetuses nii 19. sajandi jooksul kui ka 20. sajandi esimesel poolel. Aastail 1952–1989 oli klassikalise filoloogia eriala poliitilistel põhjustel suletud ja avati uuesti 1990. a.

Neeme Näripä räägib järgmisest alfabeeditähest:

S nagu stasis

Sõna "stasis" (στάσις) tähendab kreeka keeles nii seismist, positsiooni kui ka konflikti ja kodusõda. Esmapilgul näivad need tähendused üksteist välistavat, kuid kasutuskontekste uurides pole see enamasti sugugi nii. Stasise puhul seismisena on tajutav pinge ja vastuolu, nt Aristotelese "Füüsikas" räägitakse stasisest kui paratamatust seisakust, kui miski, mis on liikunud ühes suunas, ümber pöörab ja hakkab liikuma tagasi, stasis on seisak kahe vastassuunalise liikumise vahel, määratletud nende kaudu. Herodotos tähistab sõnaga "stasis" vägede positsiooni vastase suhtes, st stasise määratlevad vaenlased.

Teisalt ka stasise kui konflikti puhul on olemas vihje seismisele. Stasis on takistus ühiskonna sujuvas toimimises, võim on nagu voolav vesi, stasis aga peatab voolu. Platon samastab stasise ühiskonnas haigusega organismis, mille põhjuseks on kehavedelike mitteharmooniline voolamine.

Kreeklased armastasid näha ühe ja sama mõiste sees vastandpooluseid, nt Hesiodos räägib "Töödes ja päevades" kahest Tülist, Erisest, kellest üks toob tööst kõrvale juhtides kahju, teine aga konkurentsi sünnitades head. Tegu oleks nagu kahe erineva personifikatsiooniga, kuid nad on ikkagi ühe ja sama tüli-mõiste personifikatsioonid. Stasisega on sama lugu, see mõiste hõlmab korraga seismist ja võitlust ning kummaski on sees olemas natuke teist. Vähemalt mina armastan nii mõelda, sest meie praegune aeg ei rahulda inimese holismi- ja müstikanälga. Nii asutakse seda otsima kes kust, poststrukturalismist, MMSist või vanakreeka stasisest.

Tänase antiigialfabeedi postituse teeb klassikalise filoloogia magistrant Kristin Klaus:

R nagu repetitio antecedentis.

Vahelduseks sõnavarale, mütoloogiale ja olmekultuurile tutvustan R-tähe all klassikalise filoloogia osakonnas uuritavat teemat.
Repetitio antecedentis (repetitio ’kordus’ + antecedens ’eelnev’) on mõiste, mis tähistab eriti just ladina tekstides esinevat peasõna kordust täiendkõrvallauses.
Mida see endast kujutab? Kõige enam kasutasid seda võtet Caesar ja Cicero ning Caesarilt toon ka mõned eeskujulikumad lauseosad. Näiteks kirjutas ta oma kommentaarides Gallia sõjast nii (I. 6. 1): „Erant omnino itinera duo, quibus itineribus domo exire possent ...“: „Kokku oli kaks teed, milliseid teid mööda nad võisid kodust lahkuda ...“, kus ta kordab täiendkõrvallauses peanimisõna iter-itinera. Samas raamatus on ta kirja pannud ka järgmised sõnad (I. 16. 5): „Ubi se diutius duci intellexit et diem instare quo die frumentum militibus metiri oporteret ...“: „Kui ta mõistis, et nad kaua viivitavad, ja läheneb päev, millisel päeval on sõduritele vaja vili välja jagada ...“, kus ta kordab täiendkõrvallauses peanimisõna dies.
Esmapilgul võivad need kordused tunduda täiesti üleliigsed (paljud toimetajad ja tõlkijad on neid niimoodi ka kohelnud) ning naljakad. Miks aga Caesar selliseid korduseid oma lihtsas ning otseses stiilis kirjutatud kommentaarides tegi? Kui palju ta sellist kordusvõtet kasutas? Nendele ning muudelegi huvitavatele küsimustele püüan vastuse anda loodetavasti ülejärgmisel semestril valmivas magistritöös, mille juhendajaks on Maria-Kristiina Lotman.

Pildil Caesari Gallia sõja kommentaaride 1469. aastast pärineva käsikirja esimene lehekülg.

Tähestikku jätkab Maria-Kristiina Lotman:

Q nagu Quadratilla

Metseenluse roll Rooma kultuuriloos on hästi teada: just rikaste ärimeeste ja poliitikute toetus oli sageli see, mis võimaldas andekatel inimestel toimetuleku pärast muretsemata pühenduda kirjatööle ja kunstidele ning luua oma säravad meistriteosed. Nii näiteks on selliste suurvormide nagu eepika puhul hästi näha, kuidas nende õitseajad langevad kokku metseenluse tõusuga. Luuletajate toetajatena on endale kindlustanud surematuse näiteks Maecenas, Scipio, Pollio jt patroonid. Vähem aga räägitakse metseenlusega tegelenud naistest: on säilinud sadu pealiskirju, millelt võib lugeda, et ühe või teise ehitise või kunstiteose loomist on toetanud mõni naine. Üks nendest oli meie tänase alfabeedisissekande peategelane Quadratilla.

Ummidia Quadratilla oli 1.-2. sajandil elanud rikas aristokraatlik roomlanna, kes veetis oma elu muretus luksuses. Kust tema rikkus pärineb, selle kohta meil täpseid andmeid pole, kuid on oletatud, et vähemalt üks tema sissetulekuallikaid oli meelelahutusäri. Äriga tegelevad naised ei olnud Roomas haruldased ja säilinud on andmeid paljude ettevõtlike naiste kohta. Olgu nimetatud näiteks Domitia Lucilla, kellel oli pottsepaäri, Umbricia Fortunata, kellele kuulus kalakastmeäri, Julia Felix, kes rentis välja kinnisvara.

Küllap oleksid Quadratilla memuaarid väga põnevad, sest oma tegevusala tõttu oli tal arvatavasti rohkelt sidemeid Rooma kõrgklassiga. Ta elas tormilisel ajastul, kui üksteise järel tõusid võimule sellised kurikuulsad keisrid nagu Tiberius, Caligula, Claudius, Nero jt. Kokku jõudis Quadratilla pika eluea jooksul valitseda 12 keisrit ning mõned uurijad on arvanud, et Ummidiused, teiste seas ka Quadratilla, käisid keisriperekondadega läbi.

Ummidiuste suguvõsa oli tõenäoliselt pärit Casinumist, linnakesest Latiumi lõunaosas. Roomas hakkasid nad silma paistma alles keisririigi ajal, kui mitmed Ummidiused jõudsid kõrgematesse riigiametitesse. Sellegipoolest säilis neil kodulinnaga side ning tänapäevalgi võib Cassinos näha varemeid, millel leiduv pealiskiri annab teada, et Quadratilla on omal kulul ehitanud sealse templi ja amfiteatri ning lasknud restaureerida juba tema isa ehitatud teatri, mis oli vahepeal ära lagunenud.

Suure teatrisõbrana oli Quadratillal ka oma isiklik pantomiimitrupp ning ta veetis palju aega nende etendusi nautides. Plinius kirjutab Geminusele adresseeritud kirjas, et ei pea seda tema seisusest naisterahvale sobilikuks, tunnustades vana naist siiski selle eest, et ta vähemalt hoidis oma lapselapse, suurepärase ja voorusliku noormehe Quadratuse pantomiimidest eemal.

Quadratilla tegi teisigi asju, mida antiikaja naiste puhul heaks ei kiidetud. Näiteks mängis ta lauamänge, millesse Plinius samuti üleolevalt suhtus. Pliniuse kaudu saame teada sedagi, et temast jäi maha testament, milles ta pärandas kogu oma vara lapselastele. See, et testamendi jättis ta ise, mitte mõni tema meessoost eestkostja, näitab ühelt poolt tema sõltumatust, teisalt on aga ka ajastu märk: selleks ajaks olid eestkosteseadused leevenenud ning tekkinud rohkesti naisi, kes ajasid oma äri- ja varaasju iseseisvalt.

(Pantomiimi pilt võetud artiklist: https://www.sott.net/article/415473-Elaborate-mosaics-uncovered-at-massive-and-mysterious-Roman-villa-in-Spain)

Täna kõneleb antiigialfabeedist Kadri Novikov:

P nagu planeet

Sõna planeet, mida praegu mõistame kui päikese ümber tiirlevat suure massiga taevakeha, tuleb kreekakeelsest väljendist πλανήτης ἀστήρ (planḗtēs astḗr) e „rändav, ringiekslev täht“, ehkki sõna „täht“ kadus nimetusest peagi ja paneetide kohta kasutati lihtsalt sõna „planetai“. Et planeedid ei ole kindlalt paigal püsivad tähed, märkasid juba babüloonlased ja nimetasid neid oma jumalate järgi (nt. Jupiter oli Marduki täht ja Veenus Ištari täht). Kreeklased nimetasid neid esialgu välimuse järgi (nt. Marss oli „tulipunane“), seejärel aga samuti jumalate järgi. Kreeka jumalate rooma vastete järgi nimetatakse planeete tänapäevalgi. Antiikajal tunti viit Maale lähemat planeeti (Merkuuri, Veenust, Marssi, Saturni ja Jupiteri). Kui räägiti seitsmest planeedist, arvati nende hulka ka Päike ja Kuu. (Uraani märkas ehk juba 2. sajandil eKr astronoom Hipparchos, aga kindlalt määratleti see planeedina alles 17. sajandil. Neptuuni nähti teleskoobiga esimest korda 1846.)
Juba 700. aasta paiku eKr oli olemas ettekujutus planeetide perioodilisest liikumisest, aga alles 1. sajandil jõudsid kreeklased väga täpsete skeemideni planeetide liikumise ennustamiseks. Olulisimaks antiikaja teoseks jäi 2. sajandil pKr Aleksandria astonoomi, astroloogi ja matemaatiku Claudius Ptolemaiose teos „Almagest“, mida järgiti veel 14. sajandilgi. 4. sajandil eKr jõudsid pütagoorlased nende taevakehade harmoonia kujutluseni, mille järgi kõlab paneetidelt ülemaailmne muusika – nimelt vastavad planeetide vahekaugused heliastmetele. 3. sajandil eKr pakkus Samose saarelt pärit astronoom ja matemaatik Aristarchos välja heliotsentrilise süsteemi mudeli, kus planeedid tiirlevad ümber Päikese. Siiski jäi ka Ptolemaiose poolt toetatud geotsentriline mudel (kus Päike ja teised planeedid tiirlevad ümber Maa) domineerivaks veel väga pikaks ajaks.
Fotol Pyroeis e Tulipunane planeet Marss (https://planetarium.madison.k12.wi.us/files/planetarium/Mars.jpg)

Antiigialfabeediga läheb täna edasi klassikalist filoloogiat kõrvalerialana õppinud prantsuse keele ja kirjanduse tudeng Annika Sellik, kelle sissekanne esindab tegelikult lausa kaht tähte - ladina P ja kreeka Ψ (psii):

P nagu Psyche

Pealtnäha nii üsna hõbluke sõna, aga juhatab nii mõnegi suure asja juurde, eelkõige iseenda sisse. Psyche, vanakreeka keeli ψυχή, tähendab 'elu', 'hinge', 'hingestatust', 'hingust', lisaks tähistab Ψυχή müütilist tegelast, keda tunneme Erose ja Psyche loost, kus ta sümboliseerib isikustatud inimhinge.

Müüdi järgi olla Psyche olnud kõrgest soost surelik neiu, kolmest õest noorim ja kauneim, keda tema erakordse ja tabamatu ilu tõttu hakati ilujumalannana austama ja kummardama, jättes unarusse Aphrodite enda kultuse. Samas on neiu erakordne välimus talle endale justkui needuseks, teda imetletakse eemalt, justkui täiuslikult viimistletud raidkuju, jättes neiu vaevatud hingega üksindusse. Maise ilu kummardamist nähes annab haavunud Aphrodite oma pojale Erosele (kr k ’′Ερως), kes on üsna kergemeelsete kommetega, kauni välimusega kire jumal, kelle ülesandeks on inimestes kirge sütitada, käsu panna Psyche armuma kõige närumasse mehesse meeste seast. Aga. Eros armub Psychesse ise, viib ta oma lossi ja varjab seda ema eest. Eros külastab oma noort naist vaid öösiti, kadudes koidu saabudes, ning keelab Psychel järele anda uudishimule teda näha või pärida, kes ta on. Vanemad õed külastavad Psychet ning nähes, millises õnnes ja rikkuses too elab, asendub mure õe saatuse pärast kadeduse ja kättemaksu sooviga. Nad keelitavad teda järele uurima, kes öösiti ta kõrval on, ehk on see mõni jälk koletis. Õrn, puhtahingeline, kuid lihtsameelne Psyche annab inimlikule kiusatusele järele ning läidab öösel, kui Eros tema juures on, õlilambi. Oma hämmastuseks näeb ta enda kõrval kõige kaunimat jumalate seast, tilgutab aga kuuma lambi õli Erose õlale, kes ärkab ja, nähes naise keelust üleastumist, põgeneb. Pärast seda, kui hingerahu kaotanud Psyche püüab end tulutult jõkke uputada, käib ta templist-templisse, pärides oma mehe järgi ning jõuab lõpuks Aphrodite paleesse. Seal algavad neiu tõelised kannatused, kus Aphrodite kohtleb teda kui orja ja annab talle kõige raskemad ja alandavamad tööd. Kuid Eros, kes teda salajas endiselt armastab, lohutab ja aitab tal nähtamatu jõuna nende ilmvõimatuna näivate toimetustega hakkama saada. Lõpuks õnnestub Psychel Erose abiga sulatada Aphrodite armukadedus ja viha. Psyche saab surematuse ning Psyche ja Eros liidetakse abieluga igavesti ühte. Psyche sümboliseerib inimhinge, kes läbi kire ja kannatuse puhastub, et olla valmis vastu võtma tõelist õnne. Inimhinge sümbolina kujutatakse Psychet kunstis sageli liblikana või liblika tiibadega noore naisena.

Kuigi märke Erose ja Psyche loost kreeka kunstis on täheldatud juba 4. sajandil eKr, mis lubab järeldada, et lugu oli suulises traditsioonis levinud, on lugu kirjalikult meieni jõudnud ainult keskse teemana Rooma autori Lucius Apuleius Madaurensise 2. saj pKr kirjapandud allegoorilises jutustuses "Metamorfoosid ehk Kuldne eesel" (eesti keeles ilmunud 1994. aastal, TÜ klassikalise filoloogia emeriitprofessori Anne Lille tõlkes). Apuleiuse jutustuses säilis nimekuju Psyche, kuid Erosest sai Cupido (lad k “kirg”) või Amor (lad k “armastus”) ning Aphroditest Venus. Jutustus põimib mahlakas keeles omavahel erinevaid, kohati erootilisi lugusid ja teemasid, kus eesliks muudetud peategelane Lucius seikleb ringi, et leida roose, mille näksimine ta tagasi inimeseks muudaks. Kuid pealtnäha triviaalkirjanduslik vorm tegeleb ometi väga igavikuliste teemadega, ega need kaks pea teineteist välistama ega kartma. Selle loo erinevatele tõlgendustele on Euroopa kirjandusteoseid mööda rännates üsnagi lihtne peale komistada. Apuleiuse jutustus on inspireerinud näiteks nii Molière’i kui William Blake’i. Ja kui Fjodor Dostojevski Vürst Mõškin jutustab Jepantšinate majas kindraliprouale ja kolmele õele Aleksandrale, Adelaidale ning noorimale erakordsele kaunitarile Aglajale (kr k ἀγλαία, mis tähendab ehe, ilu, sära), kelle ilu ees tal hirm on, sellest, kuidas ta masendunult, talumatu nukruse käes kannatades Šveitsi ravile sõites nägi turuplatsil eeslit, kelle kisa ta äratas ja meeldima hakkas, mispeale kõik tema peas selgines; ning misjärel kindraliproua lisab: “Eesel? See on kummaline. Aga ega siin õieti midagi kummalist ei ole, mõni meist armubki eeslisse. See on juba mütoloogiastki teada. Jätkake vürst!”, võnguvad need "Idioodi" varjatud ja võimalikud tähendused veel sügavamalt läbi vere. Miskid nähtamatud niidid, midagi kindlat siin maailmas, mis alati olnud. On. Teeb hinge nii kergeks. Tõmbad hetkeks klaariks saanud õhku sügavale südamesse ja silmapiir tundub jälle veidi laiem ja ääretum..

(Pildi Amori ja Psyche kuju Ermitaažis, pilt tehtud klassikaliste filoloogide kevadisel õppereisil Peterburi)

F nagu Filoloog.

Vanakreeka tüvi φίλ (phil- sõprus, armastus) on andnud palju liitsõnu. Üks neist viitab armastusele sõnade eneste ja üldse keelte uurimise vastu: see on filoloogia (φίλος ’sõber, armastaja’ + λόγος ’sõna’). Philologos ja philosophos ’sõnade ja tarkusearmastaja’ oli Platoni Sokrates, seda on alati olnud ka Marju Lepajõe, Eesti klassikalise filoloogia suurkuju, kes uuris ja õpetas peamiselt vanakreeka ja ladina, aga ka baltisaksa ja Eesti keele ja kirjanduse traditsiooni. Marju on tõeline eeskuju kõigile humanitaarteadlastele, ühendades endas kire keelte ja tarkuse vastu, olles philologos ja philosophos, juhatades Platoni ja Plotinose, Martin Lutheri, Descartesi ja Rosenplänteri, filosoofia, kiriku- ja kultuuriloo, samuti ka poeetika, keelte ja tõlkimise poole. Kuidas saaks neid kahte rolli lahutada? Kuidas kujutada ette Eesti klassikalist filoloogiat ilma Marju Lepajõeta?

Janika Päll

blog.us.ut.ee

Marju Lepajõe (28. oktoober 1962 – 4. juuli 2019) – USUS

blog.us.ut.ee Marju Lepajõe (28. oktoober 1962 – 4. juuli 2019) July 5, 2019July 5, 2019 Suvisel juubelilaulupeo nädalal lahkus meie seast ootamatult filoloog, tõlkija ja usuteadlane Marju Lepajõe. See on kaotus, mida on väga raske mõista ja veel raskem sõnadesse panna, sest Marju suutis inspireeriva ini...

Veel loetud tunnid on võimalik avaldust esitada neil, kes soovivad sügisel TÜ klassikalise filoloogia osakonnas õppima asuda. Ivo Volt viib aga antiigitähestiku ikka edasi:

O nagu omphalos.

Kreeka sõna omphalos (ὀμφαλός) tähendab ’naba’, aga ka kõike, mis asub millegi keskpaigas: kilbi keskel olevat nuppu; papüüruserulli keskel oleva pulga otsa jne. Kreeka müüdis saatis Zeus kaks kotkast kahele poole lendu ning nende kohtumispaik oligi maailma „naba“. Kreeklaste seas oli laialt levinud uskumus, et selleks „nabaks“ on Delfi, kuhu selle tähistamiseks paigutati kivi, mida nimetatakse omphalos’eks. Pärimuse kohaselt on tegemist sama kiviga, mille Zeusi ema Rhea oli beebiriietesse mähituna andnud Kronosele Zeusi pähe allakugistamiseks.

Omphalos’t peeti vägevaks religioosseks objektiks, mille kaudu oli võimalik jumalatega suhelda, ent seda, kuidas temaga seotud kultus välja nägi, me täpselt ei tea. Ilmselt asus üks omphalos templi lähedal õues ning teine templis sees, selle kõige pühamas alas. Aischylose tragöödias „Eumeniidid“ leiab preestrinna veriste kätega Orestese Apolloni templis omphalos’e külge klammerduvana, rüvetades nii kivi pühadust. Taolisi kultusega seotud „nabakive“ on leitud ka mujalt Kreekast.

Piltidel on kujutatud omphalos’t Delfi arheoloogiamuuseumis ning omphalos’e külge klammerduvat Orestest Napolist pärit nn Ruvo krateeril.

Seekord hilisöine alfabeedipostitus, autoriks maailmakirjanduse magister Agne Pilvisto:

N nagu Neküia

Neküia (νέκυια) on riitus, mille abil kutsutakse välja surnute vaime ja saadakse teateid tuleviku kohta (vrd nekromantia). Tavakasutuses samastatakse neküia mõistet katabasisega (κατάβασις), sõna-sõnalt ‘alla-minekuga’ ehk surnuteriigi või mõne muu allpool asuva paiga (riigi, linna) külastamisega. Mõlemad võimaldavad surnutega kontakti astuda, ent üksnes katabasis hõlmab ka füüsilist laskumist allilma.

Ühe tuntuma neküia näite leiab “Odüsseia” 11. peatükist, kui Odysseus Kirke soovitusel kaaslastega maailmaveerele seilab, jõudes lõpuks Kimmeeria maale teispool Okeanost, kus valitseb pilkane pimedus. “Seda ikka varjamas öö hämar ning udu paks. […] Kõik aja õnnetuid neid öö sünge seal ümbritseb ainult.” Seal on ka sissekäik Hadesesse.

Vastavalt Kirke juhistele kaevab Odysseus maa sisse augu ja kallab surnutele jookohvrit: piima ja mee segu ning meemaitselist veini, viimaks vett. Pärast palveid ja tõotusi tapab ta ute ja oina, kellest voolab musta verd, mille peale lendavad kohale janused, õudusärataval kombel karjuvad koolnud hinged. Augu kohal tiirlevaid varjusid peletab ta eemale senikaua, kuni ilmub prohvet Teiresiase vaim, kes oskab Odysseuse edasise saatuse kohta teavet anda.

Pärast rohkeid vintsutusi, jutustab talle Teiresias, “enam surm merel möllaval sulle ei tule, vaid ära vaikselt ta viib sinu, kui vanaks saad sa kord rahus selges”.

Selline oleks lühikokkuvõte ühest vanimast neküia kirjeldusest. Kuna nii neküia kui katabasis on laialt levinud kangelaslugude motiivid, on neid erinevate distsipliinide raames püütud seletada mitmeti. Intrigeeriv on näiteks jungiaanlik tõlgendus, mille kohaselt võib neküiat mõtestada laskumisena psüühika sügavamatesse kihtidesse, mitteteadvuse kollektiivsete, mütoloogiliste sisude juurde. Analüütilise psühholoogia raames on neküia laiem eesmärk jõuda täielikuma, isiksuse allhoovusi hõlmava hingetervikuni, mis eeldab silmitsiseismist tundmatu ja hirmuäratavaga, ka surma endaga.

Nagu teame teistestki müütidest, ei kulge kangelase rännak kunagi vaevadeta ja tee tõelise teadmiseni on sageli ränk.

(Pilt; William Russell Flint "Odysseus Hadeses")

Want your school to be the top-listed School/college in Tartu?

Click here to claim your Sponsored Listing.

Videos (show all)

Seikilose epitaaf Thorikose teatris.

Location

Category

Address


Tartu Ülikooli Klassikalise Filoloogia Osakond. Lossi 3
Tartu
51003
Other Education in Tartu (show all)
Folkuniversitetet keelekoolitus Folkuniversitetet keelekoolitus
Lai 30
Tartu

Liivimaa parimad keelekursused www.folkuniversitetet.ee

Eesti Kirjandusmuuseum Eesti Kirjandusmuuseum
Vanemuise 42
Tartu, 51003

Eesti Kirjandusmuuseum (EKM) on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus

Applied Measurement Science Applied Measurement Science
Ravila 14a
Tartu, 50411

Bridging the gap between physical and chemical measurements. Including metrology and related economic and legal aspects http://www.ut.ee/ams

15x4 Tartu 15x4 Tartu
Tartu

Do you want to join the 15x4 volunteer team or become speaker for our next event, then fill in this form: https://goo.gl/forms/XGJu8SfJ8RqwkyS32

Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu
Kompanii 3/5
Tartu, 51004

Nüüd leiad oma raamatukogu ka facebookist! Vaata ka https://www.facebook.com/noortenurk; https://www.facebook.com/muusikaosakond/ ja https://www.facebook.com/seemneraamatukogu/.

Norra Keele Keskus Norra Keele Keskus
Õnne 1-10
Tartu

Hingame Tartus Hingame Tartus
Gildi 12
Tartu

Tartu Hingamistoa info, sündmused, teraapiad.

Fredy inglise keel Fredy inglise keel
Tartu

Fredy inglise keele laulu- ja mänguring on mõeldud 5-7-aastastele lastele. Meie tegevuse eesmärk on julgustada võõrkeelte õppimist ning edendada laste eneseväljendusoskust.

Kirilased Kirilased
Tartu, 50406

Teada saamaks, millega me tegeleme, soovitame uurida meie kodulehte http://kirilane.ee

Tartu Laste Turvakodu Tartu Laste Turvakodu
Tiigi 55
Tartu, 50410

Tartu Laste Turvakodu ametlik infokanal

Teadusbuss Teadusbuss
Ravila 14c
Tartu

Teadusbuss on liikuv teaduslabor, mille meeskond koosneb rõõmsatest ja energilistest vabatahtlikest üliõpilastest. Teadusbuss teeb teadusteatrit: pakub võimalusi kogeda noortel inimestel reaalteaduste lõbusamaid pooli.

Elus teadus Elus teadus
Kreutzwaldi 1
Tartu

Teadusteemalised praktilised töötoad koolidele, mida viivad läbi EMÜ noorteadlased - Elus teadus