Klassikaline filoloogia

Klassikaline filoloogia on eriala, mis sobib kõigile keele-, ajaloo-, kirjanduse- ja kultuurihuvilistele. Õppida saab nii vanakreeka kui ka ladina keelt. a.

Loe huvitavat lisaks blogist "Klassikud maailmas": https://klassikudmaailmas.wordpress.com/ Klassikaline filoloogia tähendab antiikkeelte, s.o ladina ja vanakreeka keele ning nende kaudu antiikkultuuri eri valdkondade (kirjandus, kunst, ajalugu jne) tundmaõppimist. Klassikalised keeled on vanimad Eestis ja Tartu Ülikoolis õpetatavad võõrkeeled ning kujundanud sajandeiks teiste võõrkeelte õpetamise

Operating as usual

29/06/2024

Seekordse postitusteseeria viimase tegelasena (aga mitte veel viimase postitusena) kirjutab Kadri Novikov kokkadest:

Kokkade kohta pole antiikajast teada just üleliia palju. Homerose eepostes esinevad koka funktsioonis mõnikord hoopis kerykes (keda hilisemas keeles pigem sõnumitoojatena mõistetakse) ning nende roll on peamiselt ohverdamise läbiviimine. Hiljem seonduvad kokad arstiteadusega (sest dietoloogia oli oluline osa tolleaegsest ravikunstist), teisalt kohtab neid lihuniku rollis. Varasemal ajal kokad (kr. mageiros) väga suure au sees ei ole, ent klassikalisel ajal hakkab nende tähtsus järk-järgult tõusma – kokkasid hakataks palkama pidusöökide valmistamiseks, nad muutuvad ühiskonnas silmapaistvamaks ja jõukamaks. Sageli on kokad Kreekas aga hoopis võõramaalased.
Varasemates Kreeka komöödiates me kokkasid ei kohta (vähemalt laval, neid mainitakse pigem lavataguste tegelastena), küll aga on nad nähtavate tegelastena olemas juba keskmises kömöödias. Kokk on siis majapidamise sees köögiga ja köögitoimetustega seotud ning armastab oma söögivalmistamist kirjeldada. Keskmises komöödias on koka rollis ja teeb süüa sageli ka peategelane (muuhulgas on nt Euripidese saatürdraama „Kükloop“ nimitegelasel mõned mageiros’ele omased jooned), eraldi kokk kutsutakse appi, kui on vaja ohverdada ja ohvriloomadest keerulisemaid sööke teha (nt Aristophanese „Rahus“, „Herilastes“ ja „Lindudes“). Kokkadeks ei ole kunagi naised, sest nemad ei tohtinud ohverdamisega tegeleda.
Aristophanese „Ratsanikes“ kohtame ühe keskse tegelasena Vorstimüüjat, kes on samuti omamoodi „kokk“ ja kes kiitleb sellega, et on suutnud ohvrilihast osa pihta panna. Kokk esinebki edaspidi nö hoopleva (kr alazon) tegelaskujuna. Vorstimüüja puhul on juba näha, et tal lubatakse pikemaid kõnesid pidada, ent ta on osaline ka kiires sõnavahetuses teiste tegelastega, kuhu ta osavalt põimib toiduga seotud metafoore ja väljendeid. Näidendi lõpus keedab ta ära koguni vanamehe Demose ja muudab ta seeläbi nooreks (siin on ilmselge vihje Medeia müüdile).
Hõrgutavate roogade elujõudu andvat motiivi kohtab hilisemateski komöödiates, nt ühes Philemonilt (4.-3. saj eKr) säilinud fragmendis kiitleb kokk, kuidas tema tehtud kala pani kõiki söögipotti üksteise käest ära krabama. (Üks levinuimaid roogi, mida kokad komöödiates teha armastavad ja mis nende erilisi oskusi näitab, ongi, muide, kalaroog, eriti keeruline oli suure kala küpsetamine.) Samuti uue komöödia esindaja Hegesippose näidendis „Vennad“ (fr 1) kiitleb kokk, et kui ta juhtub matustel süüa tegema ja rongkäigult saabujad tema toitu maitsevad, siis muutuvad nende pisarad rõõmsaks naeruks, nende keha täidab nauding ja nad tunnevad nagu oleksid hoopis pulmas.
Hilises komöödias ning sealt edasi Rooma komöödiates saab ta juba suurema rolli. Kokkade road on üha keerulisemad ja ka nende väljendusoskus on aina peenem. Kokad on sageli ebameeldivad tegelased, kes neid palganud peremehe vaidlemisega välja vihastavad ja teisi oma söögivalmistamisoskusi ning roogi detailselt kirjeldades tüütavad. Nt komöödiakirjanikult Alexiselt (4.-3. saj eKr) säilinud fragmentides ülistab kokk end kui uute roogade leiutajat ja kedagi, kes kaose keskel ikkagi midagi suurepärast valmis teha suudab.
Kokad tahavad end eristada tavalistest söögitegijatest (kr opsopoios) ja tõstavad esile asjaolu, et nende põhjalikult läbimõeldud (tooraine, sündmus, keskkond) ja ettevalmistatud tegevuse läbi sünnib tõeline kokakunst. Mitmedki rõhutavad, et on selleks palju õppinud. Ja on märke, et kokad on harinud end muudeski valdkondades peale söögitegemise. Nii on Sosipatroselt (3. saj eKr) säilinud fragmendis kokal vaja väga erinevaid teadmisi: päevade pikkus, taevakehade asetus jms mõjutab toidu maitset; toitude valimine, õigel ajal ja õiges järjekorras ette kandmine on justkui sõjaväeline strateegiaharjutus; korraliku köögi ülesseadmine nõuab teadmisi arhitektuurist. Kokad on filosoofid, reetorid jne. Ja lõpuks on nad nii mõnigi kord tuttavad koguni muusikateooriaga, sest gurmaanide maitsemeele rahuldamiseks (kr opsophagos) tuleb kokal teha järgmist: „maitse (toitu) pidevalt, kuni see on meeldiv, häälesta nagu lüürat ja tempereeri, ja kui kõik näib juba kokku kõlavat, siis too see lauale…“ (Machoni (3. saj eKr) komöödiast „Kiri“, fr. 2).

Pildil üsna hiljaaegu Pompeiist avastatud seinamaal, millel oletatakse olevat pitsa eelkäija (https://www.fbcnews.com.fj/entertainment/pizza-painting-found-in-ancient-roman-ruins-of-pompeii/)

Photos from Klassikaline filoloogia's post 28/06/2024

Lõõmaval suvepäeval tutvustab magistrant Hanna Stiina Kangur kiremöllust vaevatud Phaidrat.

“Some velvet morning when I’m straight
I’m gonna open up your gate
And maybe tell you ‘bout Phaedra…”
(Lee Hazlewood & Nancy Sinatra loost “Some Velvet Morning”)

Kui Phaidra ja Hippolytose lugu mainis mõnda aega tagasi juba prof. Janika Päll, kõneldes Euripidese Phaidra vastuolulisest ammest, siis on ainult sobilik täna tutvustada Phaidrat ennast. Phaidra (Φαίδρα, tuletatud omadussõnast φαιδρός - hele) on Kreeta kuninga Minose ja Pasiphae (päiksejumal Heliose ja okeaniid Perseise tütar) tütar ja seega Kreeta printsess, Minotaurose poolõde, hiljem ka Theseuse abikaasa. Kuid pigem teatakse Phaidrat õnnetu armastuse poolest, mille määras talle (meieni säilinud Euripidese versiooni kohaselt) Aphrodite, keda Phaidra võõraspoeg Hippolytos riivanud oli, austades vaid Artemist ja hoidudes armuasjadest.

Koor ja amm on mures, sest Theseuse naine Phaidra pole söönud ega maganudki 3 päeva järjest. Viimaks tunnistab Phaidra neile üles, et armastab kasupoega Hippolytost ning peab väärikalt surma minema, end näljutades, sel moel vältides abikaasa häbistamist. Raske ja kõlvatu kirg, ent kohusetunne oma perekonna ja suguvõsa ees ahastab Phaidrat ning ta soovib seda koos endaga kärmelt matta. Enne kui ta seda teha jõuab, räägib amm head soovides kõik Hippolytosele ära ja soovitab tal Phaidrale järele anda. Hippolytos satub koheselt marru ja lubab kõik isale rääkida, kuid on juba ammele asja kohta vaikimist vandunud. Phaidra läheb vabasurma, päästmaks oma lapsi ja Kreeta verd teotusest, ent jätab endast maha kirja tahvlil, milles süüdistab kättemaksuks Hippolytost vägistamises. Theseus usub kirja ning palub Poseidonilt, et isa ta soovi täidaks ja pojale otsa peale teeks.

Euripides kirjutas Hippolytosest ja Phaidrast kaks näidendit, millest on meieni säilinud vaid teine ja edukam versioon. Esimese versiooni – nn “Varjatud Hippolytos” (Ἱππόλυτος καλυπτόμενος), daatumita, säilinud vaid fragmendid – Phaidra on täiesti jõuetu Aphrodite määratud kire suhtes ja ei suuda seda grammigi tõrjuda. See võis ateenlasi solvata, mistõttu Euripidese teises ja meieni säilinud versioonis (428 e.m.a) proovib Phaidra kõigest väest oma tungidele vastu panna. Varjatud Hippolytose versiooni lõpus tapab Theseus poja ise, ning Phaidra sooritab alles peale seda süütundest enesetapu, erinevalt teisest versioonist.

Kuulus on ka rooma tragöödia “Phaedra” Seneca Noorema sulest, kirjutatud ladina keeles enne 54 m.a.j. Seneca Phaidra on Euripidese “Hippolytose” alusel kirjutatud, kuid ses versioonis on Phaidra eneseteadlik ja otsekohesem seoses oma huviga kasupoja vastu. Teistes müüdikäsitlustes on ta siiski passiivsem saatuse ohver, kuid Seneca nägemuse järgi on ta kaval ja küüniline, võttes üle tüüptegelase ammele tihti omistatud iseloomujooni. Seneca näidendist on 1996. aastal loonud kaasajastatud lavastuse Sarah Kane, pealkirjaks “Phaedra’s Love”, kus vägivalda näidatakse antiiktragöödiast erinevalt laval ja brutaalselt, publiku silme all. Märkimisväärsed on veel Ovidiuse luule Phaidra loo üksikasjadest ja Jean Racine’i näidend ning sellel baseeruvad ooperid.

Lõpuks lõik Phaidra lõpust Euripidese “Hippolytoses”, tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats:

“Amm: Mis aitab siin see kõne! Hea küll, ma eksisin,
kuid päästa end sest loost ka praegu võid, mu laps!
Phaidra: Oh jäta jutt; ükskord sa andsid halba nõu
ja hukatusse juba su teod mu lükkasid.
Mu juurest lahku parem ja enda eest pea hoolt —
küll nii, kuis tarvis, enda asjad õiendan.
(Amm ära.)
Kuid teile on, Troizeni õilsad naised, mul
üks palve: kõik, mis praegu siin te kuulsite,
las jääda ainult teie enda teadmiseks.
Koor: Me vannet Zeusi tütar, auväärt Artemis,
las kuulab pealt: su piinadest me vaikime.
Phaidra: Hea tõotus! Palju nii ja naa ma mõtlesin
ja lõpuks leidsin, et on jäänud veel üks tee,
kuis laste au ja õnne mitte rikkuda
ja saada kasugi sellest, mis on juhtunud.
Ei, mitte iial ma ei teota Kreeta verd —
Theseuse ette ma ei mõtle ilmuda,
et päästa paljast hinge, kui au kaotasin.
Koor: Kas ehk sa mingit saatuslikku nõu ei hau?
Phaidra: Ma ihkan surra. Kuidas — sellest mõtlen veel.
Koor: Jää mõistlikuks!
Phaidra: Head nõu ma ootan vaid su käest.
Kuid Kyprist, kes mu hukka viis, ma rõõmustan
sel viisil, et veel tänasel päeval ilmast kaon,
sest ma ei suuda võita julma armastust.
Kuid õnnetusse keegi teine langema
peab ka mu surma tõttu, et ta kõrgil moel
ei teotaks mind, et pool mu rängast saatusest
ta kanda jääks! Las õpib olema mõistlikum!
(Ära lossi.)

Antistroof II
Koor: Nende tõttu tal murdus hing,
kui seal lõkkele keeldud arm
süttis Kyprise kätest.
Üle jõu temal käis see õudne
saatus ning ta silmust
punub nüüd oma mõrsjatuppa
riputama lakke ju sätib
valge kaela ümber selle.
Nõnda taevast antud saatust
kandes lõpuks augi püüab
päästa veel nüüd, peites põue
kurba armastust ja ränka piina.”
“Kreeka kirjanduse antoloogia” (1964), Euripides “Hippolytos”

Pildid:
Alexandre Cabaneli maal “Phaedra” (1880), Musée Fabre, Montpellier

Phaidra ja amm, lähivaade Pierre-Narcisse Guérini maalist “Phèdre et Hippolyte” (1802), Musée du Louvre

Tõlkija ja klassikalise filoloogi Anne Carsoni Euripidesele omistatud järelsõna “Why I wrote two plays about Phaidra” kogumikust “Grief lessons: Four plays by Euripides” New York 2006

Photos from Klassikaline filoloogia's post 27/06/2024

Täna kirjutab klassikalise filoloogia magistrant Hanna Stiina Kangur Elektrast.

‘Why does tragedy exist? Because you are full of rage. Why are you full of rage? Because you are full of grief.’ Anne Carson (“Grief lessons: Four plays by Euripides”, tõlk. & eessõna)

Elektra (kr Ἠλέκτρα; ἤλεκτρον - merevaik või elektron (kulla ja hõbeda sulam), seotud sõnaga ἠλέκτωρ - sädelev, helklev) on traagilise saatusega suguvõsast Agamemnoni ja Klytaimnestra tütar ja Iphigeneia ja Chrysothemise õde, kes mõne allika järgi aitas vennal Orestesel oma isa surma eest emale ning tema armukesele kätte maksta. Teda võib pidada üheks tugevatest Kreeka naistegelastest, kellega seonduvad leina, perekonnasidemete ja kättemaksu teemad.

Elektra on oma isa surmast muserdatud, metsik, täis raevu ja kättemaksuiha. Ta ei leia oma vihale leevendust. Vähestes visuaalsetes kujutustes näidatakse teda leina tõttu lühikeseks lõigatud juustega, seljas kaltsud, tavaliselt isa Agamemnoni haual leinamas, kus ta kohtub venna Orestesega, et hauda ema Klytaimnestra mõrvaplaani. Erinevalt oma vennast ei kimbuta kättemaksuhimulised Erinnüsed Elektrat.

Aischylose “Oresteia” teine näidend “Tõivutoojad” (Χοηφόροι) esietendus 458. a e.m.a Ateena linnadionüüsial ning jutustas muuhulgas ka kättemaksu ihkava Elektra loo. Võrreldes “Oresteia” esimese tragöödia, “Agamemnoniga”, on “Tõivutoojate” kooris Argose vanameeste asemel orjastatud võõramaalastest naised, kes ei ole passiivsed ja kartlikud, vaid hoopis õhutavad Elektrat ja Orestest kättemaksu poole.

Elektra on pea- ja nimitegelane Sophoklese ja Euripidese tragöödiates. Sophoklese versioonis leinab Elektra nii oma isa kui ka venda, keda ta arvab surnud olevat Orestese ja Pyladese levitatud kuulujutu järgi. Orestes saabub Elektra juurde, väites kandvat omaenda urni. Elektra võtab urni omale ja kuna ei tunne Orestest ära, peab tohutust valust liigutava kõne. Aulus Gellius kirjutas 180 m.a.j. kuulsast näitlejast nimega Polos, kes oma šarmantse hääle ja veenvusega rahvale muljet avaldas. Paraku kaotas ta oma kalli poja ning kui naases peale leinaperioodi näitlemise juurde, kehastas ta Sophoklese “Elektrat”, kus Orestese säilmeid sisaldavat urni pidi kandma. Polos kehastus Elektra süngeisse rõivaisse ning võttis lavale oma enese poja urni. Seega ei pidanud ta laval jäljendama ega kehastama, vaid väljendas oma siirast leina ja kaotusvalu, mis avaldas publikule äärmiselt sügavat muljet.

Euripidese versioonis pannakse Elektra Mükeene talupojale mehele, kartes, et tema laps võib ühel päeval kätte maksta. Neil on mitte lähedane, ent rahulik kooselu, kuigi Elektra on üdini õnnetu kodu hülgamise ja äkitselt talupojaga naitumise üle. Selles versioonis paneb Elektra ka ematapus käe mõõgale külge. Lõpus on nii Orestes kui Elektra süüst ja leinast vaevatud. Selles tragöödias on kooriks argiivi naised.

Carl Jung nimetas aastal 1913 Elektra järgi Elektra kompleksi, mis seisnes neiu psühhoseksuaalses võistluses isa üle omaenese emaga, enamasti teatakse aga analoogsest Oidipuse-nimelisest kompleksist. Freud ei kiitnud seda heaks, ega kiida seda vaimse tervise spetsialistid ka tänapäeval. Lisaks ei kujutatud Vana-Kreekas Elektra kiindumust oma isasse sel viisil, kuigi 20. sajandi algusest on seda Elektra loole mõnikord juurde lisatud. Poetess Sylvia Plath on kirjutanud luuletuse “Electra On Azalea Path” ning on tõdenud, et ka tema luuletus “Papa” (1962; 1990 tõlk T. Aug) kõneleb naisest, kes vaevleb Elektra kompleksi käes.

Irene Papas sooritas režissööri Mihalis Kakogiannise sõnul ühe oma parimatest rollidest Elektrana samanimelises filmis (pilt allpool). Peale selle on Elektra lugu ainest pakkunud arvukalt eri kunstiliikide loojatele, mh W. A. Mozart, Voltaire, R. Strauss, Ezra Pound, Jean-Paul Sartre jpt.

Pildid:
Elektra Agamemnoni haual. Frederic Leighton (1869)
https://www.artrenewal.org/Artwork/Index/392

Irene Papas (Elektra) ja Aleka Katselli (Klytaimnestra) filmis “Electra”, 1962. https://cinema.indiana.edu/film_images/Electra.jpg

Photos from Klassikaline filoloogia's post 26/06/2024

Täna kirjutab klassikalise filoloogia magistrant Hanna Stiina Kangur Orestesest.

Orestes (kr Ὀρέστης – ὄρος - mägi ja ἵστημι - seisma, võib tõlgendada kui mäelseisja) on Atreuse suguvõsast Agamemnoni ja Klytaimnestra poeg ja Elektra ja Iphigeneia vend. Teda võib kohata mitmes Kreeka tragöödias ning eri müüdiversioonides, peamiselt käivad temaga koos hulluse ja kättemaksu teemad.

Homerose järgi pole Orestes parasjagu Mükeenes, kui tema isa saabub Trooja sõjast, liignaisest vangiks ühes Trooja printsess Kassandra. Nad hukkuvad Klytaimnestra ja ta armukese Aigisthose käte läbi (ema kättemaksuks tütre Iphigeneia ohverdamise eest; Iphigeneia ohverdust Homeros ei maini, ent näitekirjanikud Aischylos ja Euripides küll!). Ühe müüdiversiooni järgi saatis Elektra Orestese elu päästmiseks venna peale isatappu kodust ära. Seitse aastat hiljem naaseb Orestes koos tädipoja ja sõbra Pyladesega koju ja maksab omakorda oma isa surma eest kätte, mõrvates oma ema ja ta armukese.

Orestese näol on tegemist rohkema kui kangelaslooga – see ilmestab Vana-Kreeka arusaama õiglusest ja vankumatust saatusest, teemaderingis on keerulised läbipõimunud perekondlikud suhted, jumalik ja maine kättemaks ja moraaliküsimused. Nimelt saab Orestes Apollonilt käsu oma isa surma eest kätte maksta, ning Elektra ja Pyladese abiga mõrvab Klytaimnestra ja Aigisthose. Ent Orestest hakkavad selle ränga teo ja ühtlasi jumalateotuse, ematapu, eest sünged ja väsimatud Erinnüsed (Vanarooma Fuuriad) vaevama, kes hoiavad alal kõlbelist moraali ja korda. Orestes pageb Aischylose (“Eumeniidid”) järgi Delfi pühamusse, kuid isegi Apollon ei saa teda seal kaitsta. Viimaks võtab Athena Orestese Ateena akropolil vastu ning korraldab 12 kohtunikuga istungi, mis lõppeb õigeksmõistmisega ning Erinnüsed transformeeruvad Eumeniidideks, kes pakuvad Orestesele nõu ja tarkust; mis peale Orestes rajab altari Athena Areiale.

Euripidese versiooni (“Iphigeneia Taurises”) järgi aga käskis Apollon Orestesel minna Erinnüstest vabanemiseks Taurisesse, et sealt tagasi Ateenasse tuua taevast langenud Artemise kuju. Orestes läks koos tädipoja Pyladesega, Taurises võeti nad silmapilkselt kinni, et ohverdada kombe kohaselt sissetungijad Artemisele. Ent ohverdajaks määratud Artemise preestrinna oli Orestese õde Iphigeneia, lõpuks pagevad nad Taurisest kolmekesti, ühes Artemise kujuga. Euripidese “Orestese” lõpus on nimitegelane erinnüste poolt veresauna korraldamise eest hulluks aetud ning koos Elektra ja Pyladesega argiivide poolt hukku määratud. Lõpuks tuleb Apollon, deus ex machina, ja päästab päeva, saates Orestese Ateenasse kohtusse (kus ta hiljem õigeks mõistetakse) ning seades kõik maa peal taas korda.

Jumaliku tahte ja inimemotsioonide plahvatuslik puutepunkt pakkus Vana-Kreekas ainest nii Aischylosele (triloogia “Oresteia”), Sophoklesele (“Elektra”) ja Euripidesele (tetraloogia “Elektra”, “Iphigeneia Taurises”, “Orestes” ja “Iphigineia Aulises”). Klassikaline filoloog, tõlkija ja luuletaja Anne Carson on uuendusmeelselt avaldanud kolme Vana-Kreeka tragöödiakirjanduse gigandi teoste tõlked ühes. “An Oresteia” kaante vahel on järjestatud Aischylose “Agamemnon”, Sophoklese “Elektra” ja Euripidese “Orestes”, kus põimides kaasaegse keelekasutuse klassikalise struktuuri ja retoorikaga toob Carson tekstid tänapäevale lähemale.

Orestese puhul on oluline mainida ka tema lähedast suhet õe Elektraga ning suhteid Hermione (kelle mehe Orestes tappis ning siis abiellus ise Hermionega) ja poolõe Erigonega (kellega mõne versiooni järgi Orestes abiellus peale oma esimese naise surma, teise versiooni kohaselt kaebas Erigone Orestese vanemate mõrva eest kohtusse.) Hilisemal, Rooma ajal on Orestest ja tema nõbu Pyladest mõnikord kujutatud romantilises valguses (nt Lukianos).

Öeldakse, et Orestes suri maohammustuse tagajärjel Arkaadias ning ta maeti Spartasse. Herodotose järgi maeti Orestes sinna, sest Delfi oraakel oli öelnud, et spartalased ei saa tegealastest enne jagu, kui Orestese säilmed on Spartasse toimetatud. Lichas avastas Orestese luud, mis olid üle 3 meetri pikad (luud võisid olla hoopis mõne pleistotseeni ajal elutsenud looma omad).

Pausaniase järgi on Megalopolise ja Messene vahelisel teel Maniase piirkonnas Maniade pühamu, kus kohalike sõnul tabas Orestest hullus. Seega järeldas Pausanias, et sealsed Maniad on Erinnüsed või Eumeniidid. Neist aga lähemalt teisel korral!

Pildid:
Orestes ja Iphigeneia antiikmosaiigil, Musei Capitolini
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/34/Orestes_and_Iphigenia_mosaic_-_Palazzo_dei_Conservatori_-_Musei_Capitolini_-_Rome_2016.jpg/800px-Orestes_and_Iphigenia_mosaic_-_Palazzo_dei_Conservatori_-_Musei_Capitolini_-_Rome_2016.jpg

“Orestes ja Pylades” lähivõte Pompei freskost, millel on kujutatud stseen Euripidese “Iphigeneia Taurisest”, asukoht Museo Archeologico Nazionale di Napoli. Pildil tekst sotsiaalmeedias laineid löönud tõlkekatkendist: Euripides “Orestes”, kogumikust “An Oresteia” tõlk. Anne Carson.

25/06/2024

Troojalannast Andromachest kirjutab värske magistrant Vallo Kask:

„Oh, oled meeletu, mees! Sinu julgus su tapab! Kas kahju
ep ole sul pojast väetimast, ei minust, õnnetust? Varsti
nii leseks jätad mu, varsti sult võtavad hinge argiivid,
rünnates kõik üheskoos. Aga kui on surm sinu viinud,
siis parem minna ka mul maa hõlma. Sest siis pole troosti
mul elus mingit muud enam, kui sinu kaotan. Siis mulle
jääb mure ainult; sest ep ole mul isa, ei ema hella.“
(„Ilias“ 6.407–413, tõlk. August Annist)

Seda stseeni Homerose „Iliase“ 6. laulust, milles Trooja printsi ja vapraima sõdalase Hektori meeleheitel naine Andromache anub meest, imikueas poeg Astyanax kõrval amme süles, et Hektor ei sööstaks uuesti lahingusse, peetakse kõige liigutavamaks eeposes. Andromache palved on aga tulutud, Hektori au ja kohusetunne Trooja ees ei luba tal taplusest kõrvale hoiduda, ehkki ta aimab ette nii enda kui linna hukku. Peagi langebki Hektor Achilleuse käe läbi ning kui kreeklased on Trooja vallutanud, tabab julm surm ka Astyanaxit. Andromache lugu ja kannatused pole sellega aga kaugeltki lõppenud.

Andromache (Ἀνδρομάχη, tüvi „ἀνδρ-“ tähendab „mees“, „μάχη“ on „lahing, võitlus“) oli Väike-Aasia loodeosas, Trooja lähedal asuva Teeba linna (mitte segi ajada samanimeliste linnadega Boiootias ja Egiptuses) valitseja Eetioni tütar. Pikim Sappho luulest säilinud fragment (nr 44) kirjeldab, kuidas Trooja kuninga Priamose poeg Hektor toob Andromache hunnitu pruudiluna eest kodulinna ja peab seal temaga uhked pulmad. Noorpaari õnn ei kesta aga kaua, sest algab Trooja sõda. Kreeklased rüüstavad Teeba, Achilleus tapab Andromache isa ja kõik seitse venda, sureb ka tema ema. Andromachele pole nüüd jäänud peale Hektori ja Astyanaxi kedagi.

Euripidese ja Seneca sama nime „Troojalannad“ kandvate tragöödiate tegevus toimub ajal, mil Hektor on langenud ja Trooja kreeklaste poolt vallutatud. Andromache läheb nüüd sõjasaagina Achilleuse poja Neoptolemose omandusse, temast saab kreeklase orjatar-konkubiin. Astyanaxi saatusest maalib eriti dramaatilise pildi Seneca näidend. Poissi ellu jätta on ohtlik, kuna ta võib suureks saades tahta isa eest kätte maksta. Ennustaja Kalchas (seesama, kes teatas Agamemnonile, et ta peab Troojasse suunduvale kreeklaste laevastikule pärituule saamiseks ohverdama oma tütre Iphigeneia, et jumalanna Artemis lepitada) kuulutab, et turvaliseks kojupurjetamiseks tuleb Astyanax Trooja kõrgelt kindlusemüürilt surnuks heita. Ahastuses Andromache loodab päästa poja elu, peites ta Hektori hauakambrisse ja valetades kreeklastele, et poiss ongi juba surnud. Nutikat Odysseust aga Andromachel üle kavaldada ei õnnestu. Halastamatu Odysseus tajub naises mitte leina, vaid hirmu, ja ähvardab hauakambri maatasa teha. Andromachel ei jää üle muud, kui poeg välja kutsuda, lausudes Odysseusele hingelõhestavalt kibedad ja süüdistavad sõnad. Kui Astyanaxit ohverdama hakatakse, hüppab vapper poisike ise müürilt alla.

Euripidese tragöödia „Andromache“ sündmused leiavad aset Achilleuse suguvõsa kodukohas Tessaalias Phthias, jumalanna Thetise templi ees. Trooja sõja lõpust on möödunud mitu aastat. Printsess Andromachest on saanud orjatar-konkubiin, ta on sünnitanud oma uuele isandale Neoptolemosele poja Molossose. Neoptolemos on võtnud samal ajal naiseks Menelaose ja Helena tütre Hermione, kellega tal aga lapsi pole. Armukade Hermione süüdistab oma viljatuses „Aasia nõida“ Andromachet ning ähvardab Delfisse sõitnud Neoptolemose äraolekul Menelaose toetusel Andromache ja tema poja tappa. Tundub, et Andromache suguvõsa on lõplikult hävimisele määratud. Siinkohal tema õnn aga pöödub, sest vahele astub Achilleuse isa, raugaeas Peleus, ja keelab enda kojas mõrvade toimepanemise. Seejärel saabub ootamatult Agamemnoni ja Klytaimnestra poeg Orestes ning viib Hermione, kes oli talle juba enne Trooja sõda naiseks lubatud, minema. Veidi hiljem jõuab kohale sõnumitooja, kes annab teada, et Orestes tappis Delfis kaaslaste abil Neoptolemose. Näidendi lõpus astub lavale Achilleuse ema Thetis ja kuulutab, et jumalate tahtel abiellub Andromache nüüd Hektori selgeltnägijast venna Helenosega, kes oli samuti Troojast sõjavangina kaasa toodud, ning et Helenos hakkab valitsema varem Neoptolemose valduste hulka kuulunud Molossiat Kreeka loodeservas Epeiroses.

Andromache abielu Helenosega oli õnnelik, kuid tema süda oli endiselt Troojas. Kui Vergiliuse eeposes „Aeneis“ uut Troojat rajama suunduv Aeneas Epeiroses Helenost ja Andromachet kohtas, tõi viimane parasjagu ohvriande Hektori altarile. Ning kui Aeneas hakkas teele asuma, kinkis Andromache tema pojale Iulusele kuldlõngadest kirjadega rõivad, mille ta ise oma pojale Astyanaxile kudunud oli, lausudes kurvalt:

„Võta nad kaasa, mu nooruk, ja hoia, et meenuks mu käte
tööst läbi aastate sul Andromache, Hectori naise
hellus ja arm sinu vastu. See kink on viimne su hõimult,
oh sa Astyanaxist veel ainuke alles mul võrdpilt!
Selline näolt oli, käteltki selline, selline silmilt,
jäänuks ta ellu, nii ealt kui kasvultki võrduks ta sulle.“
(„Aeneis“ 3.487–492, tõlk. Ants Oras)

Pildil leinab Andromache Hektorit, süles Astyanax.
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/6e/Andromache_mourns_Hector.jpg

24/06/2024

Lühikese pühadepausi järel jätkame postitusega Agamemnonist, kellest kirjutab Neeme Näripä:

Agamemnon on Mükeene või Argose kuningas (ilmselt viitavad nimed enam-vähem samale kohale, Aischylose tragöödia tegevus toimub Argoses, millest oli Aischylose ajal saanud Ateena liitlane) ning kreeka vägede ülemjuhataja Trooja sõjas. Trooja sõjast võtsid osa erinevate piirkondade väesalgad, keda juhtisid kohalikud valitsejad, kuid nad allusid (kohati rahulolevalt, kohati mitte) Agamemnonile. Agamemnoni vend on Sparta valitseja Menelaos, kelle röövitud naise Helena pärast Trooja sõjakäik üldse ette võetigi. Agamemnonil on ka poeg Orestes (kes hiljem oma isa mõrva eest kätte maksab) ning tütred Iphigeneia, Elektra, Laodike, Iphianassa ja Chrosothemis.
Agamemnon on tegelaseks mitmes antiiktragöödias: Aischylose „Agamemnon”, Sophoklese „Aias”, Euripidese „Iphigeneia Aulises”, Seneca „Agamemnon”. Siin tuleb praegu juttu ennekõike Aischylose müüditõlgendusest. Aischylose tragöödia „Agamemnon” on esimene osa ainsast meieni säilinud tragöödiatriloogiast, millele on antud koondnimetus „Oresteia”. „Oresteia” võitis tragöödiavõistlustel esikoha 458. aastal eKr ning triloogia kaks ülejäänud näidendit kannavad pealkirju „Tõivutoojad” (tõivutoojad tähendab jookohvri toojaid, mõnikord kasutatakse ka kreeka keelest tulnud nimetust „Hoefoorid”) ja „Eumeniidid” (tõlkes headtegevad jumalanad). „Oresteia” triloogiale järgnes saatürdraama Proteus, mis säilinud ei ole.
Aischylose „Agamemnon” algab sellega, kuidas kuningakoja katusel peab vahti valvur, kes ootab Agamemnoni naasmist Trooja sõjast, ühel päeval ta saabki märguande. Varsti jõuab kohale ka käskjalg, kes kinnitab, et kreeklased võidutsesid Trooja sõjas ning isand jõuab peagi koju. Agamemnoni äraolekul on valitsenud tema naine Klytaimestra koos oma armukese Aigisthosega, kes on Agamemnoni onupoeg. Klytaimestra asub ette valmistama tänuohvreid oma mehe elusa naasmise tähistamiseks, haududes samal ajal plaani Agamemnon mõrvata. Agamemnon saabubki koos sõjasaagiks saadud konkubiini Kassandraga, kel on nägijavõimed. Agamemnonile laotatakse lossitrepile punane vaip, mis ennustab ette verd, mis varsti voolama hakkab. Ta siseneb paleesse ning tema edasisest saatusest saame teada Kassandra kirjelduse läbi, kes suletud uste taga seistes kirjeldab selgeltnägijana sees toimuvat. Agamemnon mõrvatakse ning lõpuks leiab oma otsa ka Kassandra. Agamemnoni mõrv vallandab kättemaksujumalannad Erinysed, kes nõuavad, et Agamemnoni mõrv saaks tasutud.
Kui Aischylose tragöödia „Palujannad”, mida tutvustas siin hiljuti Beatrice, oli lugu ebapühast pulmast, siis „Agamemnon” on lugu ebapühast ohverdusest. Nimelt Klytaimestra mõrva üheks põhjuseks on see, et Agamemnon oli sunnitud enne sõjakäiku Troojasse ohverdama Aulises oma tütre Iphigeneia, et lepitada Artemist, kes vimmast Agamemnoni vastu seadus tuule nii, et kreeklaste laevastik ei saanud seilata Troojasse. Agamemnon on oma tütart ohverdades läinud liiale – esiteks on Agamemnon Klytaimestra silmis eksinud väärtuste vastu, mida oodatakse mehelt ja isalt. Teiseks käitub Agamemnon hiljem Troojas liiga vägivaldselt, saates surma liiga palju inimesi ning hävitades Trooja pühamuid. Kolmandaks armastavad tooreid vereohvreid allmaajumalad, kuid mitte olümplased, kelle ohvrid on taimsed või küpsetatud. See on esimene ebapüha ohverdus. Teine ebapüha ohverdus toimub aga näidendis „Agamemnon”. Nimelt tapavad Aigisthos ja Klytaimestra Agamemnoni kirvelöökidega nagu ohvrilooma: Kassandra kirjelduses võrreldakse tapetavat Agamomnonit mustasarvise härjaga. Klytaimestra korraldas juba varem erinevaid tänuohvreid oma abikaasa tagasi jõudmise eest, millest viimaseks saab Agamemnon ise.
Illustratsiooniks on nn Agamemnoni surimask, mille leidis 1876. aastal Heinrich Schliemann. Agamemnoni surimaskiks pidas seda Schliemann, praegu dateeritakse surimask Trooja sõja eelsesse aega
(https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c8/MaskOfAgamemnon.jpg)

22/06/2024

Värskelt magistrikraadi kaitsnud Beatrice Veidenberg kirjutab täna Aischylose "Palujannade" koorist, palujannadest-danaiididest:

Ioo, Ioo ! Argose suguvõsa esindajad danaiidid, ehk palujannad, lõpetavad ja alustavad ühe tsükli oma suguvõsas. Danaiidid on Danaose tütred, kes põgenevad oma sünnimaalt, Niiluse suudmeilt, Egiptusest koos isaga ulgumere kaudu Argosesse – sinna, kust nende sugu pärit on. Nimelt pärinevad Danos ja tema tütred muistsest esiemast, Hera preestrinnast Iost, kellesse Zeus ära armus ja kes sai seepeale taevaliku abikaasa viha ja kiusu sihtmärgiks. Hera saatis mullikaks muudetud Iole piinava kiini. Ärritav kiin ajas Zeusi armastatut taga, kuni too põgenes ja jõudis ekseldes Argosest Egiptusesse – maale, kus sündis Zeusi puudutusest ja pealehingamisest Iole poeg Epaphos.
Mõned põlvkonnad hiljem sündisid Ephaphose järeltulijatel, vaenujalal kaksikutel Danaosel ja Aigyptosel kummalgi 50 last: Danaosel tütred danaiidid ja Aigyptosel pojad aigüptiidid. Õnnetuseks pidid danaiidid abielluma Aigyptose poegadega, keda noored naised pidasid julmadeks, mehelikku hübrist täis olevusteks. Nendega naitumine oleks tähistanud ebapüha liitu, mida õigusejumalanna Themis ei oleks sugugi heaks kiitnud.
Danaiidid põgenevad Egiptusest Argosesse ja esitavad Argosesse jõudes ohtraid palveid Zeusile ja teistele Argose jumalatele. Just seetõttu kutsutaksegi danaiide palujannadeks, kes paluvad asüüli ja kaitset esiema maal nii jumalatelt kui kohalikelt. Palujannade saabumist Argosesse ja palvete esitamist jumalatele kajastab Aischylose tragöödia „Palujannad“ (Ἱκέτιδες), kus tragöödia koor kehastab peategelasi danaiide. „Palujannade“ koor on otsustustkindel ning laulab oma saatusliku (Iost ja Zeusist ) pärinemise loo kõrval iseenda kannatustest ja ähvardavast tulevikust. Nii näiteks ähvardavad danaiidid endalt elu võtta, kui jumalad nende palveid kuulda ei võta.
Palujannad esindavad naishäält, mis ei nõustu ebaõiglase abielu ja julmust täis meessooga. Aischylose tragöödias vastatakse palujannade palvetele – Argose kuningas Pelasgos tervitab neid ja lubad pakkuda neile kaitset. Niiviisi lõpeb Aischylose tragöödia „Palujannad“.
Danaiidide müüdi kohaselt ründab Egiptus argiive ning algab sõda, mille tagajärel on danaiidid siiski sunnitud ebapüha pulmaga leppima. Selleks, et julmadest meestest vabaneda, mõrvavad peaaegu kõik danaiidid oma abikaasad. Erandiks on Hypermnestra, kes säästab oma abikaasa, aigüptiid Lynkeuse. Nende abielu rajas uue dünastia, mille märkimisväärsemateks järeltulijateks olid Akrisios ja Proteus, Danae ja Perseus ning kõikse vägevam kangelane Herakles. Danaiidid tõid igatsetud suguliini tagasi Argosesse, kust nende esivanem kord ära pagendati. Ioo, Ioo!

Pildil palujate oksad jaanipäeva ootuses (B. Veidenberg).

Want your school to be the top-listed School/college in Tartu?

Click here to claim your Sponsored Listing.

Videos (show all)

Aeneise lugemine
Aeneise lugemine
Aeneise lugemine
My Meeting
Seikilose epitaaf Thorikose teatris.

Location

Category

Address


Tartu Ülikooli Klassikalise Filoloogia Osakond. Lossi 3
Tartu
51003
Other Education in Tartu (show all)
Exploring Landscape Boundaries - Open Seminars Exploring Landscape Boundaries - Open Seminars
Kreutzwaldi 56/3
Tartu, 50406

Established at EMÜ Chair of Landscape Architecture

Security and Privacy-enhanced Business Process Management - SPBP Security and Privacy-enhanced Business Process Management - SPBP
Tartu, 51009

SPBP'21: The goal is to business process privacy and integrity management using blockchain, smart contracts, privacy-aware and privacy-enhancing technologies, distributed process mining, and artificial intelligence.

Tartu Hariduse Hääl Tartu Hariduse Hääl
Tartu

Tartu koolides toimub väga palju põnevaid algatusi, tegevusi ja sündmusi, mis on väärt jagamist. Tartu Koolijuhtide Ühendus ja Tartu LV haridusosakond toovad parimad palad teieni!

Effect Effect
Tartu

The project objective is to encourage teachers in schools to raise the efficiency of learning processes by adapting their teaching approaches to adult learner centered.

Tartu Ülikooli üliõpilasesindus Tartu Ülikooli üliõpilasesindus
Ülikooli 18b
Tartu, 51007

Esindame tudengeid kõigis Tartu Ülikooli otsustuskogudes! Koos muudame ülikooli paremaks.

Tartu Mainor Tartu Mainor
Pepleri 6
Tartu, 50103

Rakenduskõrghariduse omandamist võimaldav kõrgkool.

LÕOKE LÕOKE
Tartu

LÕOKEse koolitused suunavad kooli meeskonda Lõimima Õppeaineid Oma Klassiruumis Eesmärgistatult

Дигитальные языковые курсы от Учебного центра Диалог Дигитальные языковые курсы от Учебного центра Диалог
Turu 9
Tartu, 51004

Знание языков - ключ, открывающий множество дверей. Пол

Learn Estonian by captions Learn Estonian by captions
Tartu

Learning Estonian from pictures around. Propose your photos and translations!

P2P: Politics to People P2P: Politics to People
Tartu, 51008

Our aim is to sustainably impact political education in Estonia - among the natives as well as the international residents. We are planning on having several events on a variety of topics.

Ateena Koolituskeskus Ateena Koolituskeskus
ülikooli 3
Tartu, 51004

Ateena Koolituskeskus asub Emajõe kaldal, Tartu linna südames ja pakub koolitusi just õppijale,

Tuleviku Ruumis Tuleviku Ruumis
Aleksandri 8
Tartu, 51004

Varsti tulekul... PODCAST