Eesti Rahvaluule Arhiiv

Tarvastu 1896:
Pukats
Pukats ollu Kurel sulane. Põdenu mõne nädäli ja nakanu joba tervese saama. Ollu kevade veemineki aig; sann ollu üle oea ja viit Pukats sanna vihtma. Nõndapia, ku tõise sanna mant mäele minnu ja Pukats ütsinda sanna jäänu, pistän kaits poisikest sissi ja üits ütelnu tõisele: „Mats, viska lõunu!“ Kohe ollu ka pangitäis vett keressel. Ütelnu tõine jälle: „Mats, too lavalt maha,“ – ollu Pukats kohe maha tood. Ütelnu: „Mats, aa puru!“ – ollu kohe tõine sanna lae pääl ja aanu Pukatsile läbi lae puru kaala. Ütelnu: „Mats, vii lavale!“ ja kohe ollu Pukats jälle lavale viit.
Sedaviisi tembutanu pääle, – lavale ja lavalt maha, aanu puru selgä ja vett keressale; lugenu selle manu aga esi kikk patu Pukatsile ette, mis ta vähägi tennu, kudas kirsi otsast emäle kirsiluid selgä pildunu ja pailu muid. Pukats tahtan amet selgä aada, aga tõine ütelnu: „Mats, ärä lase!“ ja oli ratsun ame käest ärä, et ei ole enämb aru-otsa konnigi ollu. Üits tullu mäeld alla sanna poole, aga tõine ütelnu tõisele: „Mats, tee tagasi!“ ja Mats lugenud: „Tiks, toks, tõisipidi“ ja tuleja jäänu seisma – ollu, nagu oles midägi maha unetanud, käändän ümmer ja minnu mäele tagasi, nemä aga tennu oma tempu edesi.
Tüki aa peräst tullu Pukatsi naine ja saanu joba purde pääle, aga tõine ütelnu jälle tõisele: „Mats, tee tagasi!“ Mats lugenu oma „tiks, toks, tõisipidi“ ja ka naine minnu tagasi. Viimäte tullu peremees ja tõine ütelnu tõisele: „Mats, vana esi tuleb, nüid ei avita enamb kedägi, lääme ärä!“ ja kadunu nagu uttu. Peremees tullu alla; sann ollu kuuma lõunu täis ja Pukats ikken ku ull laits! Aet tõisele sõss rõõva selgä ja viit ärä mäele.
Jutustanud Lampson, kirja pannud Feldfebel (J. Tõllasson). H II 55, 341/3 (2)

Karula 1920: Käädripäeval keriti lõngu, et ussid suvel laialt ei käiks. ERM 147, 93/5 (9).

Mall Hiiemäe kommentaar Eesti rahvakalendri veebiväljaandes: Kerimine. Ussid on siis keras, ei käi laialt. Sama uskumus ka lätlastel. Eestlastel madisepäeval just ei tohi kerida – ussid on siis maja juures keras. Paar teadet.
Jutustanud 67-aastane Juhan Klasmann Karula vallas Konnumäel, kirja pannud Pallase kunstiõpilane, tulevane teatri- ja maalikunstnik Voldemar Haas, kes töötas õpingute ajal Eesti Rahva Muuseumis ning käis 1920. aastal kogumismatadel Karulas, Harglas, Tõstamaal ja Kihnus. Neil matkadel koguti nii ainelist kui vaimset vanavara ning „saak“ jaotati kaheks: aineline vanavara on Eesti Rahva Muuseumis, rahvaluulekirjapanekud Eesti Rahvaluule Arhiivis ERMi-nimelises käsikirjaseerias. Kogumispäevikuid on arhiveeritud osalt ERMis, osalt ERAs. Nüüdseks on ERAs asuv kogu digiteeringutena kättesaadav infosüsteemis Kivike – nagu ka muud kultuuripärandi massdigiteerimisprojekti 2018–2023 tulemusena veebi jõudnud käsikirjakogud ajavahemikust 1860–1940.
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13047-84254-30115
vt ka https://www.muis.ee/museaalview/612889

Tjumeni obl, Surguti raj, Russkinskije kn 1981:
Handi rahvalaulik Ivan Pokatšev ja tema naine Agafja Pokatševa.
Pildistas Heikki Silvet. ERA, Foto 13580

Rapla, Pühatu k 1938: Kui kibi sedasi süüa sünniks, nagu vesi juua sünnib, mis siis viga oleks elada.
Vanasõna kirja pannud Emilie Poom. ERA II 148, 591 (65)

www.rae.ee

www.rae.ee

Ridala 1914: Murde sõnad
Emakeele murdesõnavara Läänemaal, Mulgimaal, Pärnumaal ja Virumaal võrdles rahvaviiside kogumismatkadel käinud Cyrillus Kreek. EÜS XI 989/9.

Paistu 1970:
Noor kukk tuli, noor kukk tuli meile ja meile.
Mis ta otsis, mis ta otsis, meile ja meile?
Otsis noori, otsis noori neiusida,
punasida, punasida põskesida.
Siit viis tema, siit viis tema siidinäpu,
kodu jätt tema, kodu jätt tema kotinäpu.
Uuemoelise laulu sellest, kes kuskilt kedagi kaasa viib, laulis Ella Pausalu Holstrest Kooli külast. Laulu salvestasid Lilia Briedis ja Aare Väljaots, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 1822 g).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11236-55417-58672
Ellat pildistas Lilia Briedis (ERA, Foto 9483).

Rõuge 1929:
Sadab korjusepäeval lund, saab veel teisevõrd lund, kui on.
Kirja pannud Jaan Gutves. E 63462 (60)

Simuna, Koila as 1928/9: Üks talumees läind hommikul toast välja ja näind, et värava sambad olnud kõik võiga ära määritud. Noh, arvand siis kohe, et mis see muud on kui üks nõidus. Raiund kirvega posti ümbert killud maha, viind need ahju ja põletand haavapuudega ära. Sellel, kes seda kuntsi teinud, tahtnud teisele kahju teha, saand omal lehm otsa.
Jutustanud Elisabet Kaasik, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 12, 451 (9)

Helme 1894: Jutupalakesed Jõgeveste (Helme kih.) murdes.
Helme kiriku torn.
Ennemustne jutt kõneles Elme kiriku torni ehitemisest, et selle tarvis kandnuve esä ja poig Valga palust sälläge (puid) palke ja kui nä ärä väsinuve, istnuve mõlembe maha puhkame ja poig kaevanu väsimise üle. „Jah poig,“ vastanu esä, „mis ei piäs meil mitte palk rasse kanda oleme, ütskord tule aig, kuna inimse kana muna kandan ära väsise.“
Oma emä käest.

Jutustanud Kadri Einer (snd vahemikus 1826-1830) Jõgevestes, kirja pannud kooliõpetaja ja mõisakirjutaja Peeter Einer. H II 48, 768 (20).

Tõstamaa 1959:
Manija naised saadavad hommikul mehi kalale.
Pildistas Ottilie-Olga Kõiva. ERA, Foto 4526

Udmurdi Vabariik, Krasnogorskoje raj, Maljagurt 2002:
Külakiik
Pildistas Aado Lintrop. ERA, DF 42701

Aado Lintropi digiteeritud fotod 2002. a udmurdi ekspeditsioonist on vaadatavad läbi Kirjandusmuuseumi infosüsteemi Kivike.
https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=1239&module=407&op=1

Vastseliina 1952: Inemise' omma' endise', a põhimõte om uus.

Vastseliina-Obinitsa autobuses pani vanasõnu kirja Richard Viidalepp. KKI 17, 591 (4).

Photos from Eesti Rahvaluule Arhiiv's post

Tõstamaa 1964:
Oh ma vaene Karja Tõnu,
alati saan albu sõnu,
kodu oli kuusi kurjukesta,
kodu seitse segasida,
kodu kaheksa karusida,
kodu ühessa ühesugust,
kodu kümme - niid küsivad,
mis seal karjas tehtenasse.
Vanamees oli valelikku,
vana naene keelekoera,
ütles mu karja kadun oleva.
Minu kari kaasikus ja
lehmad linna lepikus ja
härjad Hänni heenamaal ja
sõnnid suure Sõeru taga ja
vasikad Vanadu paju sees,
lambad Lauri läätsades ja
kitsed Kihnu kopelis,
sead Siimu erneaidas,
hobust Oti otraaidas.
Vanamees oli valelikku,
vana naene keelekoera,
üt's mu metsas magavad.
Ja, mina metsas nii kui mürki,
ajaots' kui arakas ja
lepaots' kui linnuke ja
kaseots' kui kassike.
Karjuse raskest ja tänamatust tööst laulis 87-aastane Miina Reilend Tõhela külas, helisalvestas Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 989 d).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21311-51113-66826
Folkloriste ja Miinat tööhoos pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 7041).

Tartu 1994: „Valik on sinu!“ – telemängust „Reisile sinuga“, kasutatakse 10A klassis ja ka mõni õpetaja, kasutatakse praegu, kasutama hakati selles telemängust alates, kasutatakse harva, kui midagi valid, siis öeldakse see lause. Rõhutatakse sõna „valik“.

Koolis kasutatavate ütluste seas kirja pannud Kätlin Saks. RKM, KP 62, 1 (2)

Häädemeeste 1933: „Kui ma ää (hää) oleks, kass oleks mu ammugi ära söönu – kiitusele: „Sa oled hää!“
Ütlust seletanud Marta Martinson. ERA II 59, 47 (62)

Fail | Helifail | RKM, Mgn. II 3722 (4) | ERA-17178-43082-21677 - Kirjandusmuuseum

Palamuse 1983: A siis ma räägin seda ka või? Nojah, räägitakse, et Kuremaa järv olevat sügav ja Kalevipoeg on öelnud, et… et no kurgust saadik on olnud. Aga mina ise käisin seal isiklikult sikuskal ja proovisin tema sügavust ja siis üle kuue meetri seal vett ma ei leidnud.

Jutustas 71-aastane Elmar Soodla Rahivere külast, salvestas Tiiu Tammo. RKM, Mgn. II 3722 (4).
Kuula:

Fail | Helifail | RKM, Mgn. II 3722 (4) | ERA-17178-43082-21677 - Kirjandusmuuseum

Kambja 1933:
Muna mulku ajamise mäng. Pildistanud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA, Foto 202.

Täna ja homme toimub Jõgevamaal Kuremaa lossis folkloristide XVII talvekonverents, mille korraldab Eesti Rahvaluule Arhiiv.

Lüganuse 1962: Mida varem, seda parem. – Tarv. tänapäev. Tee kohe, mis ette võtad.
Vanasõna seletanud Mary (Meeri) Kaasik. RKM II 118, 488 (23)

Eesti Rahvaluule Arhiiv on 2.-3.03 suletud | Eesti Kirjandusmuuseum

Seoses 2.-3. märtsil toimuva folkloristide 17. talvekonverentsiga on Eesti Rahvaluule Arhiiv nendel päevadel suletud.

Eesti Rahvaluule Arhiiv on 2.-3.03 suletud | Eesti Kirjandusmuuseum Eesti Rahvaluule Arhiiv on 2.-3.03 suletud 17.02.2023 Seoses 2.-3. märtsil toimuva folkloristide 17. talvekonverentsiga on Eesti Rahvaluule Arhiiv suletud.

2.-3. märtsil toimub Kuremaa lossis folkloristide 17. talvekonverents. Sel korral on konverentsi teemaks "Mängimine ja mängulisus folklooris". 🤹‍♂️
Konverentsil arutletakse mängulisuse üle laiemalt. Kõneldakse mänguasjadest, mängimisest ja mängudest mitme nurga alt: nii virtuaalses kui päris-maailmas, nii eesti, komi, baltisaksa, ainu kui Mesoameerika rahvaste traditsioonis.
👉Plenaarettekande teemal „Lapse mõistmine ühiskonnas ja mängu evolutsiooniline tähendus“ peab sotsioloog, Tartu Ülikooli kaasprofessor Dagmar Kutsar.
👉Konverentsi kava: http://bit.ly/3yh97TL
Folkloristide seitsmeteistkümnenda talvekonverentsi korraldavad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Akadeemiline Rahvaluule Selts, ettevõtmist toetab Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital
Lähem info:
Astrid Tuisk, [email protected]
Ave Goršič, [email protected]
📷 Richard Viidalepp, Muna mulku ajamise mäng, pildistatud 1933. aastal Kambja kihelkonnas. ERA, Foto 202.

Tarvastu 1891: Virmaliste vehklemine noore kuu sehen tähendap sadu, vanakuu sehen ilmade muutmist ja külmä. Vanarahvas ütlep sõs ku virmalise vehkleva: „Mass meri lainetap.“
/*mass meri – maksameri/

Kirja pannud vallakirjutaja abi ning „Oleviku“ toimetuse liige Jaak Ungerson (1865-1903) Tarvastu vallast. H II 25, 583 (19). Lainte randa kantud põhjamuda ja adru pildistas 2005. a Age-Li Liivak. ERA, DF 30375.

Kaarma 1960:
Tule tuutu, Tuusa Elle,
lase kaissu, Lalle Kadri,
poe pöhku, Pöntsa R**t!
Lastele uinutamiseks laulmist meenutas 94-aastane Liisa Ope Muratsi külas, kirja panid Erna ja Herbert Tampere (RKM II 93, 641 (4)).
Liisat pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 4912).

ERAtera

Ambla 1894: Jäska tansib välja peal, jäska jälga ei tunnegi?
Mõistatuse kirja pannud Joosep Neublau. E 9770 (3) –

ERAtera terasid Eesti Rahvaluule Arhiivist

Kuusalu 1895: Kui keegi kuskilt tahab läbi minna, kus teised tükiks ees: „Andke ruumile maad.“
Ütluse kirja pannud Aleksander Ploompuu. H II 54, 251 (110)

Tartu 1944:
Eesti Rahvaluule Arhiiv tähistamas iseseisvuspäeva sõja ajal. Tartu, Vanemuise 46. Fotol Selma Lätt, Erna Normann ja Lucie (Luutsia) Vallaste.
ERA, Foto 18433

Iseseisvuspäeva 🇪🇪 on tähistatud ka keerulistel aegadel. Eesti Kirjandusmuuseum oli sügisel 1943 sunnitud kolima kõrvalmajja, aadressile Vanemuise 46. Sellel arhiivis säilinud fotol tähistab iseseisvuspäeva 1944. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi tööpere, fotol vasakult Selma Lätt, Erna Normann ja Luutsia (Lucie) Vallaste. Fotol olev neljas isik ja fotograaf on kahjuks teadmata.
📷ERA, foto 18433.

Haljala, Altja k 1973:
Altja rahvas tuli soola-leivale.
Fotod Lahemaa rahvuspargi ajaloost koos lisamaterjalidega andis rahvaluulearhiivile üle rahvuspargi pikaaegne töötaja Anne Kurepalu. ERA, DF 38702 - 38703

Viljandi 1894: Abe mehe au, nina mehe nägu.
Vanasõna kirja pannud Johan Evert. H III 21, 55 (36)

Kuusalu 1960:
Liu-lau laskejalle…
Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22153-43283-10926

Vastlalaulu laulis ning mere ääres tulede tegemisest, supist ja muudest Pärispea rannarahva vastlakommetest rääkis Madleena Sandström (snd 1879), salvestasid Loreida Raudsep, Ruth Mirov ja Helgi Kihno. KKI, RLH 60:18 (15).
Kümnekelgusõitu Kassitoomel pildistas 2001. aastal Ergo-Hart Västrik. ERA, VF 3999.

Mustjala 1958:
Mis sa, sitik, sirised,
porikärbes, porised!
Sul pole äälta ägiseda
ega rinda rögiseda!
Pane ägi ääledeks,
vana regi rindadeks,
siis sul äälta ägiseda
ja on rinda rögiseda!
Mis sa augud, all rants,
mis sa pureled, punane lits,
ammuks tulid ramba kallalt,
vare tagant varsa kallalt,
ambad (sul) alles verised,
löuad lihalahjused!
Valimiseelsesse aega nii sobiva "Võidulaulu" laulis Ann Kallas Võhmast, üles kirjutas Erna Tampere (RKM II 75, 162/3 (3)).
Laul on avaldatud Vana kandle V, Mustjala köites (nr 496).
Anne laulmas ja Ernat kirjutamas pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 3436).

Hageri 1940:
Katkust ja katkunaisest
Katk on käinud vana naise näul. Vana naine on tulnud tuppa enameste õhtul. Keda ta on leidnud toas magamas, selle peale oli puhunud ja see inimene oli kohe surnud. Need inimesed, kes sel ajal üleval parsil istusid, neisse ta seekord ei ole puutund. Need, kes ei maga, need on näinud, et on vana naine olnud. Päeval on vana naine tuppa tulnud ja varsti on ta jälle ära kadunud, on otsitud ja vaadatud kõik nurgad läbi, aga külainimest ei olegi leida. Aga tuppa laua peale on pandud ilusaid asju, kas mõni ilus paar kindaid või vöö ehk jälle väga ilustatud tubakakott. See inimene, kes nende järele on kätt sirutanud, et neid ligemalt vaadata, see inimene oli kohe surnud.
Nii see vana katkunaine möllas kõige rohkem Adila ja Hageri kirikuvaldas. Ainult need mõned inimesed jäid elama, kes metsates maa sees koobastes elasid. Koopad olid sügava metsa sees tublist maa alla kaevatud, ei pääsenud külm ega katk nende kallale. Toiduvara oli neil seal enne sõda kokku viidud. Küll käisid peale sõda metsa ääri mööda inimesi metsast välja meelitamas oma ilusa sõjasarvega, sarvehääl olla nõnda kiilanud. Esimene sarvehääl hüüdnud: „Tere, hellut, tellut, tellut!“ Teine jälle vastu hüidnud: „Pugu, jagu, jenk, pugu, jagu, jenk!“ Siis veel käidud metsa ääri mööda ja hõisatud tugevaste: „Kaie, Maie, metsast välja, juba pergel vene viis!“
Ega mõisnikud katku ei ole surnud, sellepärast on arvatud, et katk on parunite töö. Aga 1711. aastal hakkas katk vähenema. Orjadel tuli raskem põli (niisama ka peremeestel), neid vaevas raske öötöö ja killavoorid. Orjad pidasid nõu ühel meelel kokku, vastu ei hakand, põgenesid rabadesse ja metsa oma nädalase leivakotiga. Toogu raba ligidal oli üks kirikuvalla talu, üksik talu metsadest ja soodest ümber piiratud. Talu oli sel ajal inimestest tühi, vist katku läbi surnud. Orjad käisid seal öökortelis. Korraga tuli teadus, et üheksa orja on surnud katku sinna tühja talusse. Siis pandi talle nimeks Orjakatk. Sellest ajast on see nimi praegu Orjakatku talu.
Mitut katku-, sõja juttu,
kuulsin isa-ema kottu.
Mis aas poisi kõdisema,
luu ja liha värisema.

„Eesti rahva vanad pärlid“ kirja pannud“ Hans Mesikäpp. ERA II 283, 209/11 (1)

Pilistvere 1892: Kui keegi teise häda naerab, siis saab üteltud temale: „Põle viga, ega kelk soo peale jäe.“
Ütluse kirja pannud J. Järv. H III 14, 693 (4)

Käina, Hanikatsi laid 1956: Saadan ära oma kodusaarelt kogutud jutud. Jutustajaks on kohalik elanik, kes on kuulnud käesolevad jutud oma isalt ja vanaisalt, kes olid ise vanasti mõisa rentnikud. Salakaubavedu mäletab ka osalt jutustaja ise, suuremalt osalt on aga kuulnud vanematelt. Juttu on nendes kohamuistendites ja juttudes konkreetsetest kohtadest ja tuntud inimestest, osalt ka kohalikest. RKM II 60, 197.

Täna sai Eesti Rahvaluule Arhiiv kirja 1956. aasta saadetise kaaskirja autorilt Marju Hanikat-Venskilt (snd 1938): Austatud Kirjandusmuuseum. 1956. aastal saatsin teile Priidu Hanikatsi lugusid. Teie vastuse leidsin kodust mõni aasta tagasi, kus leidsin, et soovisite minu elulugu. Kuidagi selle kokku kirjutasin, sest ei tahtnud mitte võlgu jääda. Lõik eluloost: Minu ema Saara oli pärit Hannikatsi laiult ja töötas Haapsalus rootslaste perekonnas majateenijana. /--/ 1942. aastal algas sõda ja Rootsi valitsus kutsus kõik rootslased ära nii Haapsalust kui ka Vormsilt. Nii tuli meil sealt lahkuda Hiiumaale… Seal võis küll raske olla, sest ma ei osanud sõnagi eesti keelt. Tuligi jälle ette sõit Hanikatsi laiule. Seal olid siis minu vanaisa, vanaema ja nende tütar Roode. Olin siis nelja aastane, kuid mäletan, kuidas läksime tuppa, mänguasju pandi maha, istusin nende keskel ja nägin siis toas ema. Siis räägiti võõras keeles, millest ma muidugi aru ei saanud. Siis ema ütles rootsi keeles, et tuleb mind vahest vaatama ja läinud ta oligi. Tagasi mõeldes ei taipa küll, kuidas ma kahe aastaga eesti keele selgeks sain. Arvan, et õppisin vanaisa-vanaema abiga, kes olid kurttummad. Näd rääkisid häälega kui ka keha keeles, s.t kätega ennast väljendades. Naabrid olid kõik kuuljad…

Ridala 1991:
Vabriku "Sulev" naisansambel.
Foto saatis kogumisvõistlusele "Muusika minu elus" Maie Matvei.
Pildistas Jüri Matvei. ERA, DF 42929

Suure-Jaani 1871: Ühe töö lõpetus, töise töö hakatus.
Vanasõna kirja pannud Jaan Ruhs (Ruus). H, Ruhs, 54 (6)

Võru < Kanepi 1980: "Sõber ütle, mis on elu"
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17180-44090-05429

Valsi mängis Koorastest pärit lõõtsamees Elmar Koovik (1918-1989), salvestas Aino Strutzkin (1925-2002). Foto annetas arhiivile Üllar Kurik 2013. aastal. RKM, Mgn. ER 64 (27); ERA, DF 15304.

Kuusalu 1964:
Nüüd sain siie Andi oue,
Andi ou on auklikane,
Kaevutie on kauge'ella,
Vohinumm võõral karjamaalla,
Nummepeld on nurgeline,
Launeeme aid on laasimata,
Kaasikajad kauge'ella.
Elukohavahetusest pettunud Tapurla küla perenaise kogemustest laulis Alide-Maria Salström. Laulu helisalvestasid Tallinnas Ruth Mirov ja Helgi Kihno (KKI, RLH 64:3 (7)). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22061-50316-97233
Foto noorest Alidest lisas oma kogumispäevikusse 1956. aastal eesti filoloogia üliõpilane Hilja Kokamägi (EKRK I 12, 82)

Raplamaa, Kohila al, Tohisoo m (Hageri khk) 2015:
Ma ei oskagi öelda, kui kaua tagasi. Ta tuleb tööle üks hommik, võtab meie majast võtme ja läheb oma kabinetti – näeb, mingi vari läheb tema ees väiksest saalist verandale. Ta läheb järele, vaatab – hommik on meil tavaliselt niuke vaiksem – et kes see mees siis tuleb. Tuleb tagasi ringiga suurest saalist, küsib, et kas meil on majas külalised või. Mina ütlesin, et ei ole. Mina olin tööl sel ajal. „Aga üks mees siin kõndis!“ Meie ei tea kedagi.
See oli täitsa päevane aeg, no ütleme kümne või poole üheteist ajal äkki. See oli soliidne mees olnud. Pikem mees. Väidetavalt mantliga. See oli võib-olla mõni aasta ainult hiljem. Me istusime siinsamas, pidasime kellegi sünnipäeva. Siis tuli jutuks uuesti. Siis see koristaja-naine ütleb, et tema nägi. Et tema enam pühapäeviti siin käima ei hakka. Tema nägi, et mingine vari nagu liikus ja vesi tuli talle vastu jalgu. Siis keeras ringi, vaatas – näeb, et üks vari läheb siiapoole. Eks ta siis muidugi oli nii ära ehmatand. Ja ta ei käi ka. See on nii harva, kui ta tuleb pühapäeval.
Jutustanud Sirje Mäesalu, salvestanud Sänni Noormets ning Jaan Sudak. ERA, DH 1866 (1)