Eesti Rahvaluule Arhiiv

folklore.ee

OOTAME TEIE KAASTÖID 2022. aasta kogumisvõistlusele!

Tartu 2020 < Viljandi:
„Ta jutt, ta häälekõla on kui muusika mu kõrvadele.”

Muusika mu elus
Kui oled Viljandis ja seisad Rippuva silla väravas Lossimägedel, siis vaata läbi puude võrade üle Valuoja oru ja vastaskaldal märkad valget kahekorruselist maja. Maja on praegugi seal linnulennult
mõnesaja meetri kaugusel lagunenud lossi varemetest. Selle maja teise korruse aknal imetlesin looduse ilu ja vägevust.
Päike hakkab tõusma kõrgete puude ja varemete tagant. Alul piilub punakas triip vargsi kivimüüri suure augu vasakust servast meie aknasse, justkui mängiks peitust. Siis hakkab julgemalt suurenema, kuni pehme oranžikas-punane valgus täidab kogu augu. Käsipõsakil aknal jälgin värvide liikumist. Siis märkamatult võtab värvipall hoogu ja juba kaob paremale müüri taha puude latvadesse. Aga nende puude tagant tõuseb see kera juba täiesti muutununa võidutsema taevalaotusse. Avatud aknast hakkab kostma meeste rütmikat laulu, mis meie maja kohal võimsalt kõlab ja hakkab vaibuma, kaugenedes Reinu teed pidi alla. See on öine vangilaagri vahtkond, kes marsib kesklinna kasarmusse. Lemmiklauluks alati „Lily Marleen”. Ajad muutuvad ja me tänaval rõkatab meeshäälte käes „Katjuša”. See oli siis muusika, mis tuli hommikuti.
Lossimäe rohelistel nõlvadel laulsid ööbikud õhtul. Küll oli neil seal ilus segamatult laulu laksutada. SEST ei olnud sel ajal mingit müra: raadiod olid kokku korjatud, autod ei sõitnud. Helid, mis kuskilt kostusid, olid teada-tuntud, lühiajalised, nagu näiteks varahommikune Tikuvabriku vile, kukkede kiremisvõistlus, munakiviteel turule tõttava hobuse kapjade rütm nagiseva vankriga.
Harva tõstsid naabrid häält.

Lõik arhiivi kaastöölise Kaie Humala (snd 1938) rahvaluule- ja elulookirjutajate ringi tööst. ERA, DK 778, 6.

Ootame teie kaastöid teemal "Muusika minu elus" aasta lõpuni. Küsitlusele saab vastata ja faile isada Krati veebilehel https://kratt.folklore.ee/. Küsimustiku võib ka alla laadida aadressilt folklore.ee/era/kysitlus/muusika2022.pdf ja saata vastuse e-kirja teel [email protected] või paberkandjal aadressil Tartu, Vanemuise 42, Eesti Kirjandusmuuseum, „Muusika minu elus“.

folklore.ee

Juuru 2009:
Atla jõgi on Seli küla mail õgvendamata. Jõepere maja lähistel ühes jõekäärus on suur kivimuhkar, mida kohalikud häbelikuvõitu poisikesed näitavad, et olla näkikivi, aga omapoolset seletust ei lisa.
ERA kohapärimuse töörühma välitööd Juuru kihelkonnas 2009.
Kogunud ja pildistanud Mall Hiiemäe. Tekst EFA II 55, 347. Foto ERA, VF 8448

Kärla 1890:
Külmking ja puuraiuja
Kord olnd üks vanamees metsas puid raiumas. Ta akand löunaks tuhlid küpsetama. Tuhlid olnd ääks saamas ja ta pannud kalad* ka pahlaga küpsema.
Kui mees just kalu pahla ajand, tulnd üks vöeras mees ta juurde ja ütelnud: „Raiu mulle ka üks kalapahl, ma tahan omale ka ühe kala küpsetada.“
Mees raiund siis temale parase pahla. Vöeras ütelnud: „Aeh, sa äi möista mitte kalapahla raiuda, kas see on möni kalapahl, raiu suurem!“
Mees raiund nii suure kui rataste kali. See olnd ka veel väike. Mees raiund nii suure kui rataste selpuu**. See olnd paras.
Äkitselt ütelnud mees: „Oh-oh, undid tulavad, oda, ma lää siia rattarummu sisse, ää ütle mette, et ma siia sisse olen läind.“
Undid tulnd sinna ja nuusutand ja otsind igal pool ja viimaks küsind mehe kääst: „Kus see vöeras läks siit?“
„Kus see läks,” ütles mees, „on sii rattarummu sees.“
Äkitselt käind rattarummu seest nagu suuretüki pauk ja all suitsuöhk läind metsa poole. Aga ennem, kui ta mehe silmist kadund, olivad undid teda juba peeniseks teind.

* Saaremaal on räimed igapäised kalad. Kui seega ainult kalad saavad nimetatud, siis on selle all ikka räimed mõista. Kui muud kalad on, siis nimetatakse need äärkalad, nagu aavid, ahvenad jne.

** Selpuuks kutsutakse seda puud, mis heinakoormale peale pannakse, millega koorm kinni tõmmatakse.

Kirja pannud J. Jõgi. H II 18, 904 (3)

Železnovodsk < Kirovograd 1961:
Маю жинку, маю діти,
та я не їх не бачу,
як згадаю про їх житья -
сам гірко заплачу.

Kirovogradi kandist pärit ukrainlastelt pani laulukesi, vanasõnu ja kõnekäände kirja Paul Ariste, olles koos nendega Železnovodski sanatooriumis. RKM, Mitmed rahvad 1, 112 ( 8 ).
[Oma naisukest, oma lapsi ma ei näe, kui arvan ette nende elu - nutan ise kibedalt.]

Muhu 1975:
Tere, tere, tetermatsi,
tetermatsista marunga,
marungasta maanispilli,
maanispillista pibara,
pibarasta petserikku,
petserikusta riguna,
rigunasta rindasõlge,
rindasõlesta sõmera,
sõmerasta soolavakka,
soolavakasta valina,
valinasta vikerkaare,
vikerkaaresta kabuna.
Kabunasta kasvis metsa,
sealt mina raisin rataspuida,
isa ärja ikkepuida,
ema lehmalüpsikuida.
Nii laulis Ludmilla Luht Simiste külas, teda küsitlesid ning helisalvestasid Erna Tampere ja Ingrid Rüütel (RKM, Mgn. II 2680 c). Laulu ja kommentaare saab kuulata KIVIKEses: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-37709-98700
Ludmilla küsitlemist pildistas Olavi Kiis (ERA, Foto 11119).

Eesti rahvakalender | Ilmadest vaadati külvi, ja tähtpäevadest ...

Järva-Jaani 1965: Ilmadest vaadati külvi, ja tähtpäevadest. Volbripäeva külvati herneid või vähe enne.
Kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 195, 55 (14)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/volbripaev/item/47186

Eesti rahvakalender | Ilmadest vaadati külvi, ja tähtpäevadest ... Veebiväljaanne www.folklore.ee/erk

Eesti rahvakalender | Enne volbrepääva piavad uad maha külitud olema …

Tori 1889: Enne volbrepääva piavad uad maha külitud olema, muidu saavad mustakirjud.
Kirja pannud Mihkel Ostrov. H II 21, 314 (1)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/volbripaev/item/47193

Eesti rahvakalender | Enne volbrepääva piavad uad maha külitud olema … Veebiväljaanne www.folklore.ee/erk

Pilistvere 1993:
Taeva all on kõver lennukite rivi,
mõni kukub alla niikui telliskivi.
Need on uljad punakotkad,
kel on taskus pudel vodkat
ilma milleta nad lennata ei saa...

Laulis Linda Kolk Venevere küla Uuetalu talust, salvestasid Janika Oras ja Aado Lintrop. "Postipoisi" viisil. ERA, DAT 13 (47).

Haljala, Käsmu k. 2018:
Olen Aleksandr Tiidemann, sündinud 1957 ehk hakkan 62 saama. Sündinud olen Valgevenes — isa oli seal sõjaväes, võttis naise. Olin vist nelja-aastane, kui isa emaga tagasi koju Käsmu tuli. Nii et alates neljandast eluaastast olen ma Käsmus elanud. [---] Käsmuga olen ma seotud nii palju, kui mul vaba aega on. Nädalavahetuseti olen ma ikka käsmukas mis käsmukas! Ei ajanud ma oma juuri alla ei Viljandimaal ega kuskil mujal – nelja-aastaselt said need juured Käsmu sisse aetud ja siin nad on. [---] Kõik on ise ehitatud, jah. Vanaisa oli üks kolmest [kuulsast] Tiidemannist: Oskar Tiidemann on nendest kõige tuntum ja kaks venda oli veel.
Intervjuu on tehtud projekti "Käsmu inimesed ja majad 2013-2019" raames, mille läbiviimise eest pälvisid Eve Kask ja Saara Mildeberg Eesti Vabariigi Presidendi Rahvaluule kogumispreemia.
Pildistanud Eve Kask. ERA, DF 38906-38910.

Väike-Maarja, Nurmetu k 1931:
Me elasime sealpool küla otsas, tema [= mehe] lell oma naesega ja minu tädi oma lapsega. Seal kuulime, et me toas ahju nurga all taoti rauda, ele kõlin oli nagu sepapaas. Seda kuulis pailu rahvast, käisid kuulamas. Kedagi neha ei old. Ei me soand muud otsa, kui nemad läksid ära. Tema lell, poeg viis nad ää. Tädi läks ää, laps suri ää. Siis sai saun ää lahutetud, kõik oli kadund. See tagumine tähendas äbinemist. Mu vend tahtis kaevama akata. Mõned rehendasid, et moaaluse sepad taovad, aga kas need me kätte kuuluvad? Selle juure ei jäänd muud tõemärki kui äbinemine.
Meie all peab veel rahvas elama. Eks neil ole sepad koa, kes seda nüüd teab õieti.
Maa-alustest jutustanud Anu Kikerpuu, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 38, 357/8 (15)

Simuna 1961:
Oli kevade õhtu nii vaga
ja taevas oli tähtesi täis.
Siin Pohlamaa mägede taga
me salgake salaja käis...

Sõjalaulu saab tervikuna kuulata: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-54913-34576
Laulis pillimees, laulja ja ERA kaastööline Villem Viirmann (1897-1978) Rakkes, salvestas Ingrid Rüütel. RKM, Mgn. II 670 d. Villem Viirmanni Rakke mäel kõlamajas parmupilli mängimas pildistas 1960. aastal Õiemets (eesnimi teadmata). ERA, Foto10166.

Viljandi < Suure-Jaani 1936:
Läksin üle iiu õue,
ei mind kuulnud iiu kuked,
ei mind kuulnud iiu koerad.
Kuulis iiu noorem poega.
"Kus sa lähäd, neiukene,
tule siia, neiukene!"
"Ei ole aega, peiukene!
Lehmad on mul lüpsemata,
kari väl´lä saatemata,
vasikad on jootemata,
piima on mul kurnamata."
"Küllap kuuske kurnab piima,
küllap vaher joodab vasika,
küllap kaske saadab karja.
Tule ikka, neiukene!"
"Ei ole aega, peiukene!"
Salapärasest hiie nooremehest ja asjalikust külaneiust laulis
Tiina Simonlatser Pärsti asunduses, kirja pani Linda Köögardal (ERA II 123, 279/80 (29)).
Tüdrukut lehmi, lambaid ja sigu karjatamas pildistas Uusnas Aleksander Lepik 1922. aastal, foto saadud Aime Lellepilt (ERA, Foto 17531).

ERAtera

Jõhvi 1889: Ma kannan koormad üle vee, käin ühest äärest tõise?
Mõistatuse kirja pannud Paulus Paurmann. H II 8, 440 (100) –
https://www.folklore.ee/era/tera/#220424

ERAtera terasid Eesti Rahvaluule Arhiivist

Eesti rahvakalender | Ma olen kuulnud küll, et jürituld tehti …

Karja 1959: Ma olen kuulnud küll, et jürituld tehti. Pöldudel ja mere ääres tehti; minu noores eas oli jürituli. Pole suuremat tuld olnd. Noored tantsisid, kessel oli ölut.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 86, 554 (6)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juripaev/item/46540

Eesti rahvakalender | Ma olen kuulnud küll, et jürituld tehti … Veebiväljaanne www.folklore.ee/erk

Maarja-Magdaleena 2021: Jüripäeva oleme perega oma majas (Maarja-Magdaleenas) tähistanud omaalgatuslikult majaümbruse prahi koristamise ja jüritule tegemisega. See tava pärineb Virumaalt lapsepõlvekodust. Seal oli ettevõtmisel praktiline otstarve: tuli süüdati kohta, kuhu sai kapsalava, tuhk segati maa sisse, kapsa- ja kaalikaseemned külvati sinna peale. Täpselt õigel päeval või jüripäeva eelõhtul siiski tuletegemist ette võtta oluline pole olnud ja kaugeltki igal kevadel pole meil jürituld tehtud. Oleneb ilmast ja lõkkematerjali olemasolust. Kord - nii umbes 15 aasta eest olid tuld tegemas kolm põlvkonda ja üks koer. Plaanitsesime mängida Püha Jüri võitlust lohemaoga, jagasime rolle, otsisime rekvisiite, katsetasime stseene. Ettevõtmine oli sedavõrd lõbus ja nalja sai palju, et päris etenduseni ei jõutudki.

Mall Hiiemäe kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". EFA I 396, 2/3. Jürituld pildistas 2011. aastal Kuremaal Ene Raudkats. ERA, DF 35859.

Pühalepa u. 1956:
Perekond Kõmmuse lapsed Heltermaal.
ERA, Foto 18676
Kõmmuste perekonnaloost räägib ka raamat: Jegard Kõmmus, Hiiumaa meremees jutustab, II. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost. Koostanud ja toimetanud Helen Kõmmus. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2021. Vt lähemalt https://folklore.ee/kirjastus/?raamat=116

🎶Eesti Rahvaluule Arhiiv kuulutas välja uue kogumisvõistluse teema "Muusika minu elus", mis kindlasti kõnetab meist paljusid!
🎵 Vastata saab nii vabas vormis kui küsitluskava täites. Mõelda võid, mis olukordades kuulame muusikat, laulame või mängime pilli? Millised on Eestis hästituntud laulud? Arvesse läheb igasugune muusika igasuguses vormis – kontserdid, festivalid, CD-plaadid, filmid, enda ja pere muusikategemised. Kirjuta ka väikestest asjadest nagu seltskonnas või lapsega laulmine, pillimäng sõpradega, raadio (või tolmuimejaga) kaasa ümisemine, metsas hõikamine, pidu naabri aias või tümps parkimisplatsil.
🎵 Täpsem info siin: https://kratt.folklore.ee/ Head muljetamist!
📷 Palade valik Muusikamuuseumis rahvamuusikast heliplaatide valmistamiseks. Tallinna linn, Peeter Parikas (05.1937). ERA, foto 777

Häädemeeste 1966: Lapse sündimisest öeldi nõnda: „Kui palju lapsi kellegil on loodud, niipalju neid tuleb.“ Meid oli küll palju lapsi, no meil oli talu, leivapuudust ei olnud. Siin Jaagupsoni Endrekul oli väike maa ja pailu lapsi, vana Endrek ütles iga kord: „Kui tuleb laps, tuleb ka leib.“ Sii ütlemine „Annab jumal varsakest, annab ka kaerakest“ oli alati kuulda.
Vanasõna selgitanud Elisabet Kallas, kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 221, 493 (53)

Setomaa 1935: Vanast olli kõõ suur tii veereh kõrdsi ja rahvas käve kõõ sinnä puhkama ja üüsest. Vanast oll siih Utsä mäe otsah ka kõrts ja üts potimiis tütrikõsõga lätsi sinnä kõrtsi üüsest. Kõrdsih tapõti tuu potimiis ar ja tütär näk ja kai koes timmä pandas ja näk' õt tarõ ala hiideti.
Tütrükõsõ panni ummi lastõ mano sängü magama ja panni musta kolbagu ummilõ latsilõ päähä ja valgõ kolbagu tütrükõsõlõ tütrükõnõ märke ar'ki õt no märgise õks midä tetä ja täl inäp üüse uni õs tulõ. Uma lats tiijäõs midägi pelädä ja jäi kovastõ magama. Tütrükõnõ vaeld ar kolbagu, pand uma valgõ kolbagu ummilõ latsilõ a' esi pand musta kolbagu päähä ja läts ar saina viirde magama inne oll veere pääl. Nimä üüse kai kual valgõ kolbak pääh ja tapi tuu ar mõtli õt tütrükõnõ. Ni hiidi tuu ka ar tarõ ala, tiijakis õt uma lats.
Hummogult varra tull jo rahvas kõrdsi mano ja sisse ni tuu tütrükõnõ pagõsi jo ruttu rahva sisse ar ja kõnõli õt mu esä tapõti siih ar ja minno ka taheti ar tappa ma õnnõ pässe ar käest. Nää tapi potimehe ar ja jäi kõik kraam näile, raha ni hopõn kõik.
Kaeti tarõ ala kohe potimiis hiideti ni sääl oll pallö jo tapõtuisi S´is anti kohtuhe näide pääle ja mõistõti kõrdsi elänigu kõik surma. Ja tuust aost häädü ka kõrts ar Utsä mäe otsast ja selle olõi no kõrtsi inäp.
Jutustanud Odö Hunt Vilo valla Lõtina külas, kirja pannud Samuel Sommeri kaastööline, suurkoguja Aino Oinas-Tammeorg (1914-1999). S 107808/10 (34). Vaata käsikirja Kivikesest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22103-56844-59625

Samuel Sommeri (1872-1940) seto vanavarakogu (S) on nüüd tervikuna kättesaadav infosüsteemis Kivike. Esialgu on võimalik materjale otsida isikute (kogujate ja esitajate) ning kohanimede järgi, detailne folklooripalade kaupa andmesisestus ootab veel tegemist. Head uurimist! kivike.kirmus.ee