Eesti Rahvaluule Arhiiv

[04/25/20]   Saarde, Jäärja v 1894:
Vanal ajal, kui katk inimesi maha tappis, on ta elajate ja inimeste näul mööda maad ja külasi ümber käinud ja oma tegude ja kõnede läbi inimesi omale ohvriks võrgutanud. Kes siis teda kõnekäänudega ära võitnud, need jäenud jälle.
Kord söönud ühe pererahvas palavat paksu putru, kus keskele või sisse pantud. Seal seisnud korraga üks kits kahe jalaga lahtise akna taga püsti ja ütelnud: „Oh imet, oh imet, mis mia näe, tuld süüakse ja kirja kastetakse!“
Peremees, kes kohe asjast aru saanud, vastanud: „Oh imet, oh imet, mis mia näe, kits keeletu kõneleb!“
Seal kadunud kohe kits. Üks sulane, kes kitsi kõne ajal juhtunud naeratama, surnud kohe, aga tõistel ei häda kedagi.
Teinekord pesenud perenaine väljas koa juures riideid ja lapsed mänginud muru peal. Korraga näinud naine, et katk sõitnud tagurpidi vana märahobuse seljas, teise käega hoidnud mära saba üleval, kuna teisega saba alla lopsutanud. Naine viskanud rutuga riide laste peale ja käskinud vagusi olla, ise võtnud omale suu vett täis, et kogemata mõnda rumalat sõna ei ütleks ega naeraks.
Seal näinud, et katk tahtnud just oma hobusega lastele peale ajada, naine hirmuga neelanud vee alla ja ütelnud: „Jumala nimel, tere tulemast, katk!“
Siis teinud teine õige vihase näu ja olnudki kadunud.
Korra sõitnud kaks meest teed mööda ja näinud, et üks neile taga järele tulnud. Olnud teine nagu suur heinasaad. Seal kadunud korraga heinasaad ära, olnud kaks veikest (nagu aastased lapsed) last, kes ise teineteisi käest kinni hoidnud ja tuulekiirusel meestest mööda jooksnud, kuna ise ikka ütelnud:„Ih! Ih! Koolu! Koolu!“
Teine mees, kes nagu hirmuga ütelnud: „Ka näe, mi´ latsekse nii om!“ jäenud kohe siniseks ja olnud surnud. Teine, kes vagusi seisnud, pole häda midagi olnud.
Kirja pannud Jaan Jakobson. E 11869/71

Kuressaare < Valjala 1961: Eksimata ainult see, kes iial midagi ei tee.

Kõriska külast pärit Eduard Nõmmelt (snd 1894) Kingissepa (Kuressaare) linnas kirja pannud 16-aastane Adik Sepp, ERA kaastööline alates 1960. aastast tänaseni. RKM II 126, 174 (17).

Rõuge 1955: Jüripäeval tehti tuld ja põletati soe silmi. Vanarahva jutu järgi, kui sel päeval paugutad või lõhud puid, siis hakkavat selle talu juures hiljem pikne väga kõvasti müristama.

Jüripäevapärimuse on 84-aastaselt Marie Hakmannilt üles kirjutanud Õie Orro. Rõuge khk., Kasaritsa k/n.
RKM II 49, 233 (12)

Fotol tehakse kirvega pea maha raiumise pulmanalja Saaremaal Jaani kihelkonnas Maasi vallas Karedal Tina talus. Pildistanud Johann Julius Klekner 16.06.1935.
ERA, Foto 1139

#eestirahvaluulearhiiv #rahvaluule #folkloor #folklore #estonianfolklorearchives #eratera #estonia #photography #FolkloreThursday #erafoto1139 #jüripäev #paugutamiskeeld #pulmanali #rahvakalender #Rõuge #Saaremaa #kirves #pikseoht

[04/22/20]   Kullamaa 1965: Esimene pääsuke ei too kevadet! – Ei maksa loota, et mingi esmakordne nähe jääks püsivaks. Elli onupoeg oli esmakordselt siin. Pidul ta tantsis alati minuga. Ma vist meeldisin talle. Ei tea, mis ta minust mõtles. Ära hellita lootusi – esimene pääsuke ei too kevadet!
Vanasõna selgitanud Juhan Nurme. RKM II 205, 46 (49)

Koeru 1892: Kiisk ja sega. Ühekorra läind kiisk Võtsjärve elama, et ehk sial on parem elada kui Peipsis. Ja kiisk eland kolm oastad Võtsjärves ära ja tuld siis Peipsi järve tagasi. Sega pidand koa Võtsjärve kiisa järele elama minema ja juba kiisk tuld Emajões segale vasta. Sega (säga) küsind kiisa kääst: „Kust sa, vennike, tuled?“ Kiisk ööld vasta: „Tulen, vennike, Võtsjärvest elamast, kolme oasta eest läksin jo sinna elama!“ Sega ööld: „Ma tahan koa sinna elama minna!“ Kiisk ööld: „Ää, vennike, sa sinna mine! Kui ma sinna elama läksin, oli mo pia otsaesine kolm põllumehe aandvaksa lai. (Mehe pika sõrme vaks2 ja kolm sõrme-nükitäit mõedetakse veel juure. Siis see hüitakse „aandvaksaks“.) Olin kolm oastad Võtsjärves, nüid poole tolli vaevalt ongi veel. Kõik olen kokku ja luiseks läind!“ Sega kuuld seda jüttu ja mõeld: „Mis siis veel moost3 sial järele jääb, ma olen jo muidugi pisike! Tema otsaesine oli mehe kolm aandvaksa lai ja kuivas kokku, et põle änam poolt tolligi järele jäänd. Mul põle paergu tolligi lai! Ei mul siis maksa minna.“ Sega pöörand ümmer ja läind Peipsi järve tagasi. Sellepärast pole segakalu Võtsjärves. Kiisk oli sega sedaviisi tagasi toond. Kiisk kosund natuke kopsaka-maks, aga jäänd siiski könni ja luiseks tänapäine. Ei ole änam Peipsiski nii suureks läind, kui ta oma enne on üteld olema.
Valel on ikke lühikesed jalad.
Kirja pannud Hans Anton Schults Vaali vallast. H II 40, 259/60 (1270).
Gustav Kurik ja Harald Põder Võrtsjärvel kalastamas. Foto annetas Gustavi poeg Mati Kurrik, arhiivile vahendas Kaie Humal. ERA, DF 7461.

Ambla 1894:
Ikke'p on minul igava,
ikke'p on minul haleda,
mitu korda meele kurba.
Kellel kurdan meele kurba,
kellel haige'ed halatsen,
kellel viha veeretellen?
Kurdan kullerkuppudelle,
arvan angervaksadelle.
Angervaksad halletasid
minu noore nutte'essa,
ilusa igatsedessa.
Igatsedes murran meele,
kahatsedes keeran kaela.
Ikke'p on minul igava,
mitu korda meele kurba.
Melanhoolse laulu Jootma külast kirjutas rätsep Joosep Neublau (E 13780/1 (10)).
Karukella Mõnuvere külast pildistas Age-Li Liivak (ERA, DF 30393).

ERAtera

Vigala 1888: Päeva alaspidi, ööse ülespidi?
Mõistatuse kirja pannud Matthias Johann Eisen. SKS, Eisen 477 (627) –
http://folklore.ee/era/tera/#200419

folklore.ee

[04/18/20]   Risti, Nõva v 1892:
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad
Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud.
Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa. Läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses – kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on.
Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud.
Ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: „Võta mind omale naiseks.“
„Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?“
Naisterahvas öölnud: „Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite.“
Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku.
Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: „Kust sa mind ära peastsid.“
Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta, hullu, aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kuni tänapäävani.

Jutustanud Jaan Ersberg, kirja pannud Juhan Holts. E 2083/5 (64)

Vaivara 1938 (tõlge): Suurel neljapäeval tuleb võtta haavahalg ja visata ahju alla õnnetuse vastu. Ja kui kellelgi jääb selg haigeks, siis võtta sellest halust peerg, inimene lävele asetada, laastu ja kirvega ristimärk teha ja sõnu lugeda. Teine inimene saadetakse esikusse ja see küsib: "Vanaema, vanaema, mida teed? - "Tõbe raiun." - "Raiu, raiu ja raiu ära, kihuta samblasse ja sohu, kus koerad ei haugu, kuked ei laula, tuul ei puhu!"
Vasknarva vallas Kuningakülas (Князь-село) Fjodor Kolossovilt kirja pannud Olga Gromova. ERA, Vene 12, 436/7 (13).

Eile oli Suur neljapäev, täna on Suur reede õigeusukirikutes. Virumaalt ja Narva-tagustest küladest, sh poluvernikutelt kogutud pärimuse ja keeleainesega saab tutvumist alustada kogukonnaportaali vahendusel: https://kivike.kirmus.ee/index.php?id=35&module=415&op=11

Ambla 1893:
Oh seda ilusat aega
Oh seda kena kevadet,
Leht oli puusse, roht oli maasse,
Hele hääl tuleb neiudele,
Nõtkub nõmmela pädaka,
Kiigub soossa kasekene
Hirnub iiessa hobune,
Kukkub kägu kuusikussa,
Laulab neidu kiige pealta.
Mõistelege mehed noored
Mõtelege naesed targad
Kessi viib orulta heina?
Vikati vihane rauda,
Nuga nõmmelta pädaka,
Kirves koorta kaske pealta,
Hunt viib iiesta hobuse,
Karu täkku kaevandusta
Küla peigu hella venda
See viib neidu kiige pealta

Selle kevadelaulu on Otto Hintzenberg kogunud Ann Barthilt.
E 7947 (6)

Eesti Rahvaluule Arhiivi 2015. aasta kogumisvõistlusele "Minu maastikud" laekunud fotol on Haavassaare talu (Võnnu, Kiidjärve küla) ait ja kiik. Pildistatud ilmselt millalgi enne 1958. aastat, sest pildi saatnud Urve Varese (snd 1958) lapsepõlves kiike seal enam polnud.
ERA, DF 29884

#eestirahvaluulearhiiv #rahvaluule #folkloor #folklore #estonianfolklorearchives #eratera #estonia #photography #FolkloreThursday #eradf29884 #üleilmnehäälepäev #kevad #külakiik #Ambla #Võnnu #Kiidjärve #Haavassaare #minumaastikud

Poetic metre as a function of language: linguistic grounds for metrical variation in Estonian runosongs | Studia Metrica et Poetica

Jätkame ERA teadlaste uurimistöö tutvustamist. Mari Sarv uurib oma värskes artiklis „Värsimõõt kui keele funktsioon: eesti regilaulu värsimõõdu varieerumise keelelised põhjused“ ajakirjas „Studia metrica et poetica“, kuidas eesti keele ajaloolised muutused on kujundanud regilaulu värsimõõtu.
Mari Sarv tutvustab oma artiklit nii: „Eesti regilaul on kujunenud ja arenenud koos eesti keelega, kuid on sellest oma arhailise keelekasutuse poolest õige mitu sammu maha jäänud. Eesti keeles toimus rida omavahel seotud murrangulisi keelemuutusi, mis ühendasid eesti keeleala tervikuks, keeleteadlaste hinnangul umbes 500-700 aastat tagasi. Regilaulukeeles on need olulised muutused jõudnud laulude kirja panemise ajaks (peamiselt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul) levida alles umbes poolel Eesti alal.
Arvutianalüüsi abil on olnud võimalik näidata, et nn. kalevalamõõdu kvantiteedireeglid pole eesti regilaulus üldkehtivad, kvantiteediprintsiip on eesti regilaulust järk-järgult taandunud ning ligikaudu poolel eesti alal domineerib selle üle rõhuprintsiip (värsi rütm sõltub eelkõige sõnarõhkudest ja silpide pikkust ei arvestata). Tuginedes Juhan Peegli uurimusele eesti regilaulude keelest (2006) ja regilauluandmebaasi (folklore.ee/regilaul) andmetele on käesolevas artiklis näidatud, kuidas muutused värsimõõdus on lähtunud keeles toimunud muutustest. Keeleteadlastel puuduvad otsesed andmed, kust eelpool mainitud murrangulised keelemuutused levima hakkasid või mis neid täpsemalt põhjustas, kuid regilaulukeele muutused kajastuvad regilaulu värsimõõdus ning on näha, et uuenduslained, mis kõige silmatorkavamalt avalduvad sõnavormide lühenemises, on hakanud levima kahest uuenduskeskusest – Lääne-Eesti saartel ja Kagu-Eestis – ning on omavahel Kesk-Eestis kokku saanud.
Ehk küll luuleuurijad väidavad tihti, et keel ja värsimõõt on seotud ning eriti on rõhutanud oma uurimustele tuginedes maailmakuulus eesti foneetik ja värsiuurija Ilse Lehiste, et rahvaluule värsimõõdus on kristalliseerunud selle keele prosoodiline ehitus, ei ole mulle teada rohkem ühtegi uurimust, kus vaadeldaks suulise luule värsimõõdu piirkondlikku varieeruvust murde või murraku täpsusega ja võrreldaks seda vastava tavakeele omadustega. Meie mahukad regilaulukogud ja eesti keeles toimunud olulised muutused on pakkunud värsimõõdu ja keele vahekorra uurimiseks suurepärast ainest.“

#regilaul #keel #poeetika #meetrika
#ERAteadus #naeratateadlanesindloetakse

ojs.utlib.ee Poetic metre as a function of language: linguistic grounds for metrical variation in Estonian runosongs Mari Sarv Estonian Literary Museum, Vanemuise 42, Tartu, 51003, Estonia DOI: https://doi.org/10.12697/smp.2019.6.2.04 Keywords: runosong, metre, language, variability, language history, folklore A...

[04/15/20]   Saarde v Halliste 1988: Käsi peseb kätt. – Öeldakse vastastikuse abistamise ilmingute puhul, ka negatiivsetel juhtudel. Koos valgustkartvaid tegusid teinud inimesed aitavad kaasosalistel sissekukkumise puhul jälle välja rabelda.
Vanasõna selgitanud Eduard Leppik. RKM II 425, 46/7 (144)

[04/14/20]   Kullamaa 1964: Tuli siia ädaorgu – sündis.
Kõnekäänu kirja pannud Juhan Nurme. RKM II 185, 85 (17)

Tartu, Jaamamõisa 1912
Magasi, mina magasi, kaske
magasi Maarimäele,
sinilillede seana,
vaelille vaie’elle,
kullerkupu keske'elle
Unda näie ma tenna,
tõist näi üles tõuste'enna.
Kui tulli üles hommikulle,
jutusti unda emale,
jutusti unda esale.
Emakene, ennekene,
mesimarja memmekene,
mõista miu unenägu,
mis nüüd suikel olli,
mis mia näie magades.
Kuuse olli kasnud koadelle,
noore saare saunadelle,
Vaherpuude vahelle,
pihlapuu me piiri pääle.
Tüdarlaits, sa linnukene,
mis om sesta mõistadelle,
mõistadelle, mõteldelle.
Sinu siista viitanesse,
viitanesse, müütanesse,
andaks halvale ärräle,
kulunile kopikile
Mia jää kuuses koadelle,
noore saares saunadelle,
vahterista revaelle,
pihlapuus küll piiri pääle.
Tüdarlaits, sa linnukene!
Mis on siiski si'perasta?
Küll ep lepa nüsve lehma,
noore saare kaitsve karja,
vaherpuu imeteve vasiku.
Mis om siiski si'perasta?
Ikme jäesse eesiklehma,
täniteme vana tähiku,
kisendeme kirjat-karjat
"Kus om si siista jäänu
kes meil eila einu anni,
einu anni, kaaru kanni,
toona toovere vedasi?"
Emakene, ennekene!
Ära minu müüa mölderille,
kaubelte ei kangurille,
mölderi kivi mürise,
kanguri kera kõrise.
Mürin võt' meie meele,
kera kõrin võt' kõrva.
Emakene, ennekene!
Enne sina müü mürgi tüki,
kauple Kalevipoegi
enne kui müüd tüterida.
Pika laulu tütarlapse unedest laulis 81-aastane Reet Pokk Tartu lähedal Jaamamõisas. Pärit oli ta aga hoopis Helmest Taagepere valast. Laul on tähelepänuväärne seetõttu, et sellest on tehtud Eesti esimene regilaulu helisalvestus -- soome tudengi Armas Otto Väisäse fonograafisalvestust saab kuulda KIVIKEsest (http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12176-38015-70514). Väisänen ka pildistas Reeta (ERA, Foto 908) ning kirjutas üles kõik tema viisid (EÜS IX 1278).
Laulu sõnad kirjutas üles eesti tudeng Rudolf Nirk (EÜS IX 1190/2 (2)).

Laulu ja selle lugu Lauri Õunapuult saab kuulata ERR saatest "Päritud laul" https://vikerraadio.err.ee/1071333/paritud-laul-unenagu-vanim-eestisi-salvestis-lauri-ounapuu

[04/12/20]   Simuna 2008: See oli ilus päev. Värvisime mune. Ema keetis munad ja lapsed värvisid. Hirmus kenad tulivad. Ja siis me läksime peitsime need naabri aeda naabrilastele ära ja siis sai need sealt ülesse otsitud. Väga ilus püha. Värvisime sibulakoorte ja munavärvidega. Nüüd teen ka koju lauale kaunistused ja värvin mune ja veits paremat toitu panen lauale. Nüüd värvin ikka sibulakoortega eelkõige.

Oma vanaemalt Aino Maidralt (snd 1936) Rahkla külas üles kirjutanud Merike Klopp (snd 1987). ERA, DK 14, 106

Eesti Kirjandusmuuseum

Tänases Vikerraadio saates Vikerhommik rääkis lihavõttepühade tavadest ning nende maagilistest tagamaadest Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Mall Hiiemäe. Küsitles Meelis Süld.

Eesti rahvakalender | Missuguste värvidega värviti vanasti munad ...

Jämaja 1931: Missuguste värvidega värviti vanasti munad. – Vanasti, kui poevärvisid ei tuntud, värviti mune kevadpühiks koduste värvidega ja nimelt maarohtudega ja muude abinõudega, näiteks:
Punased munad värviti madararohu juurtega.
Rohelised munad värviti noorte kaselehtedega ehk kivisamlaga.
Kollased munad värviti sibulakoortega.
Kirjud munad värviti riidelappidega, mis koduste vär­videga olid värvitud.
Peale värvimist tõmetud soojad munad imala võiga üle ja need paistnud õige ilusad ja klantsivad välja.

Kirja pannud Andrei Kuldsaar. E 76552/3 (3)
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/lihavotted/item/46346

folklore.ee Veebiväljaanne www.folklore.ee/erk

Iisaku 2014: Vanaema pidas paastu, teised enam ei pidanud. Suur reede oli väga suur püha, aga lastele oli vaikne laupäev kõige hullem päev aastas. Ei lubatud neil õieti rääkidagi, ole nagu nukk. Vanaema luges siis jutluseraamatust lugu ja nuttis. Ema võttis tutist kinni ja ei lasknud joosta ka.
Jutustanud Enno Kingumets Imatu külast (snd 1931), kirja pannud ERA kaastööline, Iisaku muuseumi pedagoog ja giid, Alutaguse looduskaitse üks eestvedajaid Anne Nurgamaa. EFA I 209, 18.

Viru-Jaagupi 2015: Meie peres ei tähistata usulisi ülestõusmispühi, vaid hoopiski n-ö munadepühi. Seda teeb pereema sest ajast, kui omad lapsed olid veel väikesed. Nii et üle 40 aasta. Juba jaanuaris hakkan koguma sibulakoori ja kuskil nii – vaiksel laupäeval või päris ülestõusmispüha hommikul keerame nüüd siis lastelastega lapiribad või niidid ümber valgete munade ja paneme munad koos sibulakoortega keema. Kätte saame siiruviirulised valgete triipudega kaetud munad. Siis koksime: kelle muna jääb terveks, on lihtsalt võidumees. Kirja pannud Maret Malmberg (snd 1942) Kannastiku külas. EFA I 209, 78.

Suure nädala ja lihavõttepühade kombestiku mitmekesisusest ja muutumisest Virumaal ning muudest tähtpäevadest saab lugeda Mall Hiiemäe raamatust "Virumaa kalendripärimus" (EKM Teaduskirjastus, Viru Instituut, Tartu - Rakvere 2018): "Usk maagiliste meetmete tõhususse püsis märgatavalt kauemini Virumaa idapoolsel veneõigeusu mõjulisel alal. Kui 1990. aastal kuulutati suur reede Eestis riigipühaks, ei aidanud see rahvakombestiku aktualiseerumisele kaasa. Vaikse nädala toimetused - kodukorrastus ja saunaskäimine - nihkusid laupäevale, samuti ettevalmistused ülestõusmispühadeks."