29/08/2026
Suvi hakkab otsa saama ning september koos kooli algusega hiilib üha lähemale. Kooli alguse vääramatust lähenemisest annab üha tugevamat signaali kaubanduskeskuste koolitarvikute pealetung. Nii ostamegi augustis oma koolilaste tarbeks koolikotte, vihikuid ja pliiatseid.
Kontrollime, kas dressid on parajad, kas vahetusjalanõud mahuvad jalga ja ootame klassijuhatajalt nimekirja vajalikest asjadest, mõttes ehk isegi pahandades, kaua selle saatmisega siis nüüd läheb. Mida noorem laps, seda ärevam on vanem enne kooli algust. Kõige suurem ärevus kaasneb mõistagi siis, kui esimene laps esimesse klassi läheb.
Vajalikud asjad saab poest ära osta, ent kõige olulisemat ei müü ükski kauplus. Kooli algus on üleminek teise keskkonda, kus suvise vabaduse asemele tulevad kohustused ja rutiinid, intensiivistuvad suhted ja tekivad arusaamatused. Kui kooli läheb laps, läheb sinna teatud mõttes ka lapsevanem. Panime kokku meelespea vanemale, kuidas lapsele sellel teel parimaks toeks olla.
Koolis ei lähe kõik alati nii, nagu sina sooviksid. Õpetaja teeb vahel otsuseid, millest sa kohe aru ei saa. Laps võib tulla koju pahurana või tunda, et talle tehti liiga.
Vanem ei pea õpetajaga alati nõustuma, aga laps vajab tunnet, et täiskasvanud otsivad koos lahendusi, mitte ei võitle omavahel.
Kui laps tuleb koolist koju, ära küsi: „Mis hinde said?“ vaid, „kuidas sul täna läks?“ Tähtis on mitte üle kuulata, vaid kuulata, mida laps räägib. Lepi ka sellega, et võib-olla ta ei räägigi kohe, vaid mõnikord alles kolme päeva pärast.
Kui laps unustab kehalise kasvatuse riided koju, ei pea tuiskama neid keset tööpäeva kooli viima. Väikesed eksimused õpetavad rohkem ning õpitud abitust pole vaja tekitada.
Õpetaja ei tunne sinu last nii hästi kui sina. Ning sina ei näe oma last sellisena, nagu õpetaja teda klassis näeb.
Siin ei ole õiget ega valet, oluline on omavaheline suhtlus, millest võidab laps.
Iga lapse koolitee kulgeb erinevalt, mõni omandab kõik lennult, teisel on raske koolikeskkonnaga harjuda. Oluline on, et vanem julgeks nõu küsida, suhelda õpetaja, kooli, lastekaitsetöötaja, lasteabi, Rajaleidjaga. Suhtlematus kasvatab müüre ja lõpuks karjumegi üksteise peale, sest müür on kasvanud kõrgeks ja paksuks.
See ei tähenda ainult suuremate dresside ostmist, vaid igal kooliaastal muutub laps natuke iseseisvamaks. Oluline on, et vanem oskaks astuda sammu tagasi, et anda lapsele ruumi. See ei tähenda, et vanemat enam vaja pole, lihtsalt suhe muutub.
Kõik kooliks vajalik ei mahu koolikotti. Kõige tähtsam mahub lapse südamesse – teadmine, et vanem hoolib ja toetab, isegi kui ta ei tea kõik vastuseid.
