NullRuum

“Ma tunnen, et pean Sinuga koos olles olema vähem.”

Tead seda tunnet?

Mmmmõnus koht kus olla ja milles veidi aega istuda.

Tunnetada, tajuda, tunda.. päriselt Endast läbi lasta, et kus kohast see tuleb, kellelt, kus olen üle võtnud, milline on automaatne käitumine siin (harjumuslik:alateadlik).
Hingata
Hingata
Hingata

Ja mitte teha midagi.

Hingata
Hingata
Hingata

Ja Olla/Seista vankumatult Enda Tões/Teadmises

Juurdunult.

Rahus

Mis ja Kes on Sulle

Hari Om⚜️

Fotol : Berberi Naine, KõrbeJõud ja Vägi, Tahumatu, Hoomamatu, Ürgne, Ise

Vaba

Something significant is happening with this generation of parents.

Rather than repeating the pattern of pushing hard feelings aside and moving on, they are pausing to look at what was swept under the rug, naming it honestly, and doing the work to heal it properly.

That shift matters deeply for children growing up in these homes.

When feelings are welcomed rather than hidden, children learn that their emotional experience is valid and worth tending to.

They grow up knowing how to identify what they feel, talk about it, and work through it rather than bury it.

The homes being built by cycle-breaking parents are becoming places where emotional honesty is normal, and that changes everything about how the next generation will navigate relationships, stress, and their own inner lives. ❤️

Credit:

Kohtumine Bambiga💓

Tulin kasvuhoonet avama, kui äkitsi kostusid kõrvu veidrad helid. Keegi on justkui veel aias. Ohhh… väike Bambi💓paaniliselt jooksmas vastu aeda, et välja saada… ja nii edasi ja tagasi, edasi ja tagasi ja siis põmaki vastu aeda ja siis edasi…. Okei okei, proovisin temaga rääkida😀, ei toiminud. Siis tabasin ara kõik uksed ja värava lahti teha. Mida rohkem talle lähenesin, seda suuremasse paanikasse läks. Ok, siis mõtlesin suhelda Hingetasandil, et soovin teda aidata… telepaatiliselt. Hakkas veidi rahunema, aga väravast kalpsas ikka mitu korda mööda. Niikui mind ikkagi märkas, siis läks taas paanikasse.
Okei. Hingasin ise ka. Et mida siis teha, kas kirjutada kuhugi gruppi v kuidas. Vaatasin teda ja siis alistusin Ise ka olukorrale olukorras. Mõistsin, et ma ei saa tema eest vastutada ega vastutust võtta. Ma omaltpoolt tagasin/lõin toetava ruumi/keskonna, avasin väravad ja ukse, et ta saaks ise lõpuks lahkuda ja väljapääsu leida. Hoolitsesin Enda tasakaalus ja rahuliku ning toetava seisundi eest.
Nii ma siis seisin seal ja vaatlesin, kuidas ta veel mõned korrad kalpsas siia ja tänna, aga mida rahulikumaks ta muutus ja ka mina, seda lihtsam oli tal väikese jalgväravani jõuda.
Lõpuks ta avastaski selle, rahulikult, paanitsemata ja siis ta läkski, kalpsas oma vabaduse poole.

Elus on nõndasamuti, et mida vaiksemaks ma jään, seda rohkem ma kuulen.

Kellegi teise eest ei saa vastutust võtta, saab vaid enda eest.

Teist pole vaja päästa, hoolitse vaid ruumi eest, et see on toetav. Igaüks “päästab” end ise ja leiab Oma Tee💜

Juulikuuajad NullRuumi täis, lisan peagi augustikuu üksikud ajad veel🌸

Inna