23/09/2026
𝐅𝐢𝐥𝐦𝐢𝐭𝐞𝐠𝐢𝐣𝐚𝐭𝐞 𝐚𝐯𝐚𝐥𝐢𝐤 𝐩öö𝐫𝐝𝐮𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐦𝐢𝐧𝐢𝐬𝐭𝐞𝐫 𝐊𝐫𝐢𝐬𝐭𝐞𝐧 𝐌𝐢𝐜𝐡𝐚𝐥𝐢 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐞
Eduloost ummikusse
𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐟𝐢𝐥𝐦𝐢𝐤𝐮𝐧𝐬𝐭𝐢𝐥 𝐨𝐧 𝐫𝐚𝐡𝐯𝐮𝐬𝐤𝐮𝐥𝐭𝐮𝐮𝐫𝐢 𝐞𝐞𝐬 𝐭ä𝐢𝐭𝐚 𝐤𝐚𝐤𝐬 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐬𝐭 ü𝐥𝐞𝐬𝐚𝐧𝐧𝐞𝐭: 𝐣𝐮𝐭𝐮𝐬𝐭𝐚𝐝𝐚 𝐦𝐞𝐢𝐞 ü𝐡𝐢𝐬𝐭 𝐞𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐥𝐮𝐠𝐮 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐚𝐫𝐞𝐧𝐝𝐚𝐝𝐚 𝐤𝐚𝐚𝐬𝐚𝐞𝐠𝐬𝐞𝐭 𝐤𝐨𝐨𝐬𝐭öö𝐝, 𝐞𝐭 𝐩ü𝐬𝐢𝐝𝐚 𝐫𝐚𝐡𝐯𝐮𝐬𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐢𝐬𝐞𝐬 𝐤𝐨𝐧𝐤𝐮𝐫𝐞𝐧𝐭𝐬𝐢𝐬. 𝐏𝐚𝐫𝐚𝐤𝐮 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐧𝐞𝐧𝐝𝐞 𝐞𝐞𝐬𝐦ä𝐫𝐤𝐢𝐝𝐞 𝐭ä𝐢𝐭𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮𝐬𝐞 𝐫𝐚𝐡𝐚𝐬𝐭𝐮𝐬𝐞 𝐣𝐮𝐮𝐫𝐞𝐬 𝐯õ𝐢𝐦𝐚𝐥𝐢𝐤. 𝐒𝐞𝐞𝐭õ𝐭𝐭𝐮 𝐤𝐮𝐭𝐬𝐮𝐯𝐚𝐝 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐟𝐢𝐥𝐦𝐢𝐭𝐞𝐠𝐢𝐣𝐚𝐝 𝐯𝐚𝐥𝐢𝐭𝐬𝐮𝐬𝐭 ü𝐥𝐞𝐬 𝐯õ𝐭𝐦𝐚 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮 𝐤𝐚𝐤𝐬 𝐤𝐮𝐥𝐭𝐮𝐮𝐫𝐢 𝐣𝐚𝐨𝐤𝐬 𝐞𝐥𝐮𝐭ä𝐡𝐭𝐬𝐚𝐭 𝐨𝐭𝐬𝐮𝐬𝐭: 𝐢𝐧𝐯𝐞𝐬𝐭𝐞𝐞𝐫𝐢𝐝𝐚 𝐤𝐨𝐝𝐮𝐦𝐚𝐢𝐬𝐞 𝐟𝐢𝐥𝐦𝐢𝐤𝐮𝐧𝐬𝐭𝐢 𝐭𝐨𝐨𝐭𝐦𝐢𝐬𝐬𝐞 𝐭ä𝐢𝐞𝐧𝐝𝐚𝐯𝐚𝐥𝐭 𝟑 𝐦𝐢𝐥𝐣𝐨𝐧𝐢𝐭 𝐞𝐮𝐫𝐨𝐭 (𝐭õ𝐬𝐭𝐞𝐬 𝐫𝐚𝐡𝐚𝐬𝐭𝐮𝐬𝐞 𝟏𝟎 𝐦𝐢𝐥𝐣𝐨𝐧𝐢 𝐞𝐮𝐫𝐨𝐧𝐢 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐬) 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐣ä𝐭𝐤𝐚𝐭𝐚 𝐅𝐢𝐥𝐦 𝐄𝐬𝐭𝐨𝐧𝐢𝐚 𝐞𝐠𝐢𝐢𝐝𝐢 𝐚𝐥𝐥 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐮𝐯𝐚 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐬𝐢𝐦𝐚𝐤𝐬𝐞𝐩𝐫𝐨𝐠𝐫𝐚𝐦𝐦𝐢 𝐫𝐚𝐡𝐚𝐬𝐭𝐚𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐯ä𝐡𝐞𝐦𝐚𝐥𝐭 𝐬𝐞𝐧𝐢𝐬𝐞𝐥, 𝟐𝟎𝟐𝟔. 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚 𝐭𝐚𝐬𝐞𝐦𝐞𝐥.
Põhjus on lihtne: EESTI FILM jutustab meie lugusid, hoiab meie keelt ja väärtusruumi ning ehitab ühtekuuluvustunnet; FILM ESTONIA omakorda toob Eestisse rahvusvahelist välisraha, tööd ja maksutulu, pöörates riikliku investeeringu majanduslikult tasuvaks.
Sageli kuuleme, kuidas riigieelarve aruteludes räägitakse filmikunstist kui kulust. See vaade on vale ja kohatu, sest lisaks kultuurilisele väärtusele on film ka arvestatav majandustegevus. Tootmise kasv tähendab tööd Eesti ettevõtetele, uusi töökohti, maksutulu. Kui tootmine aga hoopis kahaneb ja muutub seejuures ka prognoosimatuks, kaovad kiiresti inimesed, ettevõtted ja kompetents.
Eesti oli osaline septembri alguses Prantsusmaal toimunud Lumière Summitil, kuhu president Emmanuel Macroni kutsel olid kogunenud Euroopa ja maailma audiovisuaalvaldkonna otsustajad, loojad, suurstuudiod, platvormid ja tehnoloogiaettevõtted. Kohtumise keskmes oli Euroopa audiovisuaalsektori tulevik: kuidas olla konkurentsivõimeline ajal, mil selle valdkonna majanduslik ja strateegiline tähtsus kasvab kiiresti.
Kui isegi Prantsusmaal tajutakse, et globaalses kontekstis hakkavad nemad kaotama oma nägu, siis Eesti puhul on see oht kordades suurem.
𝐄𝐄𝐒𝐓𝐈 𝐅𝐈𝐋𝐌
𝐌𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐤𝐞𝐞𝐠𝐢 𝐭𝐞𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐫ää𝐠𝐢 𝐦𝐞𝐢𝐞 𝐥𝐮𝐠𝐮𝐬𝐢𝐝!
Me oleme väike keeleruum suures maailmas, kus audiovisuaalset sisu sünnib päevas rohkem, kui üks inimene suudab elu jooksul vaadata. Seetõttu hakkabki valikut määrama „minu“ asemel „meie“. Valitakse see, mis loob ühise meie-tunde, nii kinos, teles kui internetis. Ja tõsisemalt kui kunagi varem tuleb meil küsida: kas selles tohutus sisumeres on oma koht ka Eestil? Kas eesti laps näeb ekraanil oma keelt, oma tänavat ja inimesi, oma nalju, muresid ja ajalugu?
See, milliseid lugusid me näeme ja kuuleme, kujundab seda, kuidas me ennast ja oma kohta maailmas tajume. Kui me ise oma lugusid ei jutusta, teevad seda teised – hoopis teistest väärtustest ja huvidest lähtudes. Me ei väida, et noortele peaks dikteerima, mida nad vaatama peavad. Vastupidi, me peame tegema Eesti filme nii hästi, et noored tahavad neid vaadata. „Fränk“ ja „Morten“ tõestavad, et see on võimalik, aga olukorras, kus meie filmitegemise võimekus on luua 4-5 täispikka filmi aastas, sünnib järgmine „Fränk“ heal juhul viie-kuue aasta pärast ja järgmine „Lotte“ kümne-viieteistkümne aasta pärast. Üks-kaks edulugu ei suuda elus hoida järjepidevat filmikultuuri ega kultuurilist suveräänsust.
Film loob ühist kultuuriruumi, jõudes korraga väga paljude inimesteni ja kujundades seda ruumi kiiremini kui enamik teisi kunstivorme. Sellel on otsene seos ka julgeolekuga. Kaitsetahe kujuneb ammu enne kriisi, sest see on seotud keele, mälu, lugude ja kuuluvustundega. Inimene kaitseb seda, millega tal on side. Näeme seda igapäevaselt kogu maailmas: ka ülekaalukas vaenlane jääb hätta, kui tema vastu astub rahvas, keda ühendavad ühised väärtused, ühine uhkus.
Eesti filmitegijad on valmis seda ühisosa looma ja ühiseid lugusid rääkima, aga milline on riigi valik?
Mõni küsib, kas väike riik saab endale lubada sellist luksust nagu kultuur? 21. sajandi globalismi tingimustes peame küsima vastupidi: kas väike riik saab lubada, et tema lapsed kasvavad üles ainult välismaiste lugude keskel? Me ei pea konkureerima kogu maailmaga, aga peame tegema kõik, et olla kohal omaenda kultuuriruumis. Täna me Eesti filmidega seda enam ei suuda.
Eesti filmitootmise riiklik rahastus on viimastel aastatel olnud 7 miljonit eurot aastas, pideva inflatsiooni tingimustes. Meie ettepanek on tõsta see 10 miljoni euroni ning suunata täiendav kolm miljonit eurot eelkõige lastele ja noortele mõeldud eestikeelsete audiovisuaalteoste loomisse.
𝐅𝐈𝐋𝐌 𝐄𝐒𝐓𝐎𝐍𝐈𝐀
Nagu mainitud, oli Prantsusmaal toimunud Lumière Summiti keskmes lisaks rahvuskultuuridele ka see teema, kuidas tuua Euroopasse rohkem investeeringuid ja hoida meie audiovisuaalse kultuuri sektor konkurentsivõimelisena ajal, mil selle valdkonna tähtsus kasvab kiiresti.
Eesti ei tohi olla siin sabassörkija, seda enam, et vastupidine on võimalik. Praktikas ei meelita välisinvesteeringut üksnes turu suurus, vaid määravaks saavad konkreetsed tingimused. Näiteid on palju, piirdume siinkohal värskeima saavutusega: Veneetsia festivali Kuldlõvi võitis taanlaste „Tundmatu naine“, mille kaasprodutsent oli Eesti produtsent Esko Rips, kes osales projektis oma kolmes Balti riigis tegutseva Nafta Films ettevõtte kaudu. Põhjamaade suurim ja enam kui saja aasta vanune filmitootmisfirma Nordisk Film usaldas Eesti produtsenti, kuid tootmiseks vajalik keskkond leiti hoopis Lätis.
Niimoodi see toimibki: kapital, inimesed ja oskused liiguvad sinna, kus lisaks taristule, tootmisvõimalustele ja kompetentsile on olemas ka konkurentsivõimeline rahastuskeskkond ning usaldusväärne signaal riigi poolt, et investeeringud on oodatud.
Film Estonia välisinvesteeringute tagasimakseprogrammi 2026. aasta eelarve oli 9,2 miljonit eurot ja see maht täitus kahe tunniga. See on selge turusignaal ning me oleme jõudnud väga suurte tootmisettevõtete vaatevälja. Ometi on valitsus otsustanud vähendada 2027. aasta rahastust nelja miljoni võrra, 5,2 miljoni euroni. Just nüüd, kui nõudlus kasvab, vähendame oma võimekust seda nõudlust Eestis vastu võtta! Miks?
Kui riigil on raha vähe, peaksime eriti hoolikalt vaatama, millised otsused aitavad Eestisse uut raha sisse tuua. Filmitööstus on paraku üks väheseid kunstivorme, mis suudab meie majandusse märkimisväärses mahus välisraha meelitada. Seepärast leiame, et ajal, mil rahvusvahelist kaalu omav filmitööstus on pilgu pööranud meie poole, pole tark tegu vähendada investeeringuid, mille kaudu meie majandusse välisraha juurde tuleks. Kas me oleme nii rikkad, et lubada endale selliseid vigu?
Macron rõhutas oma Lumière Summiti kõnes, et film on ühtaegu kultuur, majandus ja vahend, mille kaudu me saame oma lugudega maailmas kohal olla. Meie soovime, et eesti keel ja eesti lood oleksid ka tulevikus meie laste ekraanidel, ning et me oleksime tark partner ka rahvusvahelise filmitööstuse jaoks. Me loodame, et Eesti riik soovib sama.
Eesti Kinoliit
Eesti Filmi Instituut
Eesti Filmitööstuse Klaster
Eesti Audiovisuaalautorite Liit
Eesti Animatsiooni Liit
Eesti Dokumentalistide Gild
Eesti Filmirežissööride Gild
Eesti Stsenaristide Gild
Eesti Filmiajakirjanike Ühing
Eesti Montaažirežissööride Gild
Pimedate Ööde Filmifestival | PÖFF
