Karjäärivabadus - Vabadus valida parim karjäär

Viisime oma 1000 jälgija seas läbi küsitluse, kus vastajatel oli võimalus kiita osakonda või keskust, kus nad on praktikal või tööl olnud ning mille töökorraldusega jäid nad rahule. Aitäh kõigile, kes tagasisidet andsid, tuli päris palju vastuseid! Otsustasime, et koondame meie jälgijate silmis parimad tööandjad ühte postitusse kokku, et seda saaks salvestada ja oleks vajadusel võimalik selle postituse juurde tagasi tulla. Tuletame meelde, et iga inimese arvamus ja hinnang on subjektiivne, aga toome välja ka need tööandjad, kes said mitu korda mainitud ning lisame juurde ka jälgijate poolt tulnud kommentaarid.

Meie jälgijate enim hääli saanud tööandjate TOP 10 moodustavad (juhuslikus järjestuses):
- PERH Pulmonoloogiaosakond (erilised kiitused juhendajale dr Erve Sõõrule)
- PERH neuroloogiaosakond (erilised kiitused juhendajale dr Tiiu Retterile)
- PERH Hematoloogiakeskus
- TÜK II intensiivravi osakond
- ITK endokrinoloogiaosakond
- ITK Sisehaiguste keskus
- LTKH Sclerosis Multiplex'i osakond
- Viljandi haigla (väga palju positiivset tagasisidet, lisaks makstakse jälgija sõnul ka praktikantidele palka)
- Pärnu haigla (väga palju positiivset tagasisidet haigla kohta üleüldse)
- Tabasalu perearstikeskus

P.S. Kui te näete, et teie kolleeg või juht teeb head tööd või on kasvõi ühekordselt midagi väga hästi teinud, siis öelge talle seda, see annab motivatsiooni ka järgmine kord hästi teha! :)

Kas sa teadsid, et töökuulutus on wishlist, mitte must-be ning tööleping pole kivisse raiutud, vaid läbiräägitav ja mõlemapoolsel nõusolekul muudetav?

- Mis graafik sulle sobib? Kui töötad 1,0 koormusega ning töökoht võimaldab, siis saad nädalas töötada näiteks 5p x 8h või 4p x 10h või kombineerida 2 x 12h päeva ja 2 x 8h päeva või teha 24h valve ja juurde veel 2x 8h päeva või üleüldse luua omaenda versioon sobivast graafikust. Vahel on võimalik ka läbi rääkida nt tööpäeva alustamise kellaaega.

- Mõned tööandjad lubavad kasutada 7p lisapuhkust ja/või 3 tervisepäeva aastas.

- Paljude tööandjatega on võimalik läbi rääkida ka õppelaenu (osaline) hüvitamine.

- Väga tuntud boonus on spordikompensatsioon - aina enam tööandjaid liitub selle boonussüsteemiga!

- Samuti on võimalik suunata oma palgast maksueelne raha otse III pensionisambasse - tuleb paluda tööandjal teha need kanded ise - kas kõik 15% brutopalgast või ka nii, et tööandja kannab nt 5% või 10% ja sina ülejäänu.

- Mõningad on suutnud läbi rääkida osalise kodukontori võimaluse - nt dokumentatsiooni tegemiseks.

- Kindlasti tunned end kõrvust tõstetuna, kui tööandja suunab sind põnevale koolituseelarve välisele konverentsile või maksab kinni tasulise õppe. Lahkust kuritarvitada ei tasuks, aga kui sa oma huvist ei räägi, siis ei pruugi tööandja osata sulle seda pakkuda.

- Lisaks saab veel läbi rääkida preemia, mis makstakse vastavalt tulemustele välja - nii on mõningatel tekkinud justkui 13. palk aastas.

- Mõned usinamad aga suudavad endale lõunasöögi kompensatsiooni välja kaubelda. See on lihtsam statsionaaris, kus mõne tulemata patsiendi söök võib üle jääda, kuid täitsa teostatav ka muudel ametitel.

- Küsige ka oma ülemustelt võimalust arenguvestluste läbiviimiseks ning valmistuge nendeks hoolsalt - need on õigesti läbiviiduna mõlemale kasulikud ja annavad võimalusi paremaks koostööks ning paremateks tingimusteks.

Hüved ei kajastu tavaliselt töölepingus, mistõttu on neid erinevalt palgast lihtsam ka mingil hetkel ära võtta, aga kui näiteks on palgaläbirääkimised olnud pigem tagasihoidliku tulemusega, võivad boonused motivatsiooni veidi tõsta.

Milliseid hüvesid oled suutnud endale välja kaubelda?

Enamikes koolides on hetkel viimased eksamid käimas, tudengid kirjutavad viimaseid ridu oma lõputöödesse ning sisseastumiskatsed on juba nurga taga. Selleks, et tulevastel tervishoiuspetsialistidel veidi lihtsam oleks kohaneda, küsisime oma jälgijatelt, mis on see, mida neile koolis/koolist ei räägitud, aga mida oleksid nad tahtnud varem teada. Vastused on teie ees - suur tänu vastajatele!

- On arusaadav, kui 18 aastaselt ei tea veel päris täpselt, mida elult ja karjäärilt oodatakse. Õppimine ja arenemine on elukestev protsess ja tihti on vajadused ning seega valikud hoopis teised 10 või 20 a hiljem. Igaühe ajakava on erinev – mõni lõpetab ülikooli 24 aastasena, teine hoopiski 30ndates või 40ndates. Üks valik ei ole kuidagi kehvem kui teine!

- Oluline on väärtustada ka sotsiaalsete sidemete olulisust õppetöö ajal. Õpikaaslased on tihti nagu teine perekond, kellega rõõme-muresid ühiselt jagatakse. Ebaterve konkureerimise asemel tasub vaadata koostöö ja ühiste huvide edendamise suunas. Hea meelega jagavad ka vanemate aastate üliõpilased oma konspekte, aitamine on inimloomuses, oska vaid abi küsida! Õpingute ajal on võimalik luua elukestev võrgustik inimestest, kellele saab loota.

- Tihti on meditsiinilise eriala valikuga kaasas käiv elukorraldus ja elustiil miski, millele esmapilgul me ei suuda piisavalt tähelepanu pöörata. Toksilise töökultuuri püsimine ja liigtöötamise ülistamine on arusaamatud. Lisaks toodi välja, et vastutus on palju suurem, kui esmapilgul tunduda võiks. Ja mis kõige hullem - tihti tuleb vastutada olukordade eest, milles meil tegelikult kontroll puudub ja tegutseda sageli pidevas hirmutsoonis.

- Kuna tervishoid on üsna konservatiivne, jäik ja hierarhiline valdkond, on uuenduste elluviimine keeruline. See võtab aega ja vajab p**ki läbirääkimisi. Paljud valdkonnad on ka selles osas märksa dünaamilisemad.

- Lisaks veel teema, millest ei saa üle ega ümber: palk, töötunnid ja töötingimused – need lihtsalt ei ole tasakaalus! Investeerimine on siinkohal ülioluline tervishoius töötades – ära sõltu vaid ühest sissetulekuallikast, loo oma tugev rahaline vundament ise.

Kuna koolidesse sisseastumiste aeg on lähenemas, tahame aidata karjääri planeerimisele kaasa - seega tutvustame tulevastele tervishoiutöötajatele ja karjääripöörajatele kõikvõimalikke karjäärivalikuid, mis ei pruugigi kõik kohe pähe tulla. Mida teadlikum oled, seda paremaid valikuid enda jaoks teed!

Kas sina teadsid, et erinevaid tervishoiuga seotud alasid saab õppida 5 Eesti kõrgkoolis? Mitmed koolid pakuvad kutse- ning (rakendus)kõrgharidusõppe võimalusi, samuti on võimalik ka edasi õppida magistri- või doktoriõppes.

Tartu Ülikool on Eesti ainsaks kõrgkooliks, kust saavad hariduse arstid ja proviisorid. Kuid lisaks bakalaureuseõppele ja integreeritud õppele, mille kaudu on võimalik tervishoidu siseneda, pakub Tartu Ülikool ka mitmeid põnevaid magistriõppe erialasid spetsialiseerumiseks.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on kool, kus keskendutakse tervishoiu rakenduskõrgharidus- ja kutseõppele. Selle kooli vilistlasteks on umbes pooled Eesti õdedest, ämmaemandatest, hooldustöötajatest ja erakorralise meditsiini tehnikutest. See on ühtlasi ka ainus kõrgkool, kust tulevad radioloogiatehnikud, bioanalüütikud ja podoloogid.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool annab samuti iga-aastaselt oma panuse, et leevendada õdede puudust Eestist - koolist saavad hariduse õed ja ämmaemandad. Lisaks on see ainus kõrgkool Eestis, kust saavad hariduse farmatseut, hambatehnik, optometrist, tegevusterapeut, abivahendispetsialist, sterilisatsioonitehnik ja hambaraviassistent.

Tallinna Ülikoolist saavad hariduse Eesti psühholoogid. Mida paljud aga ei tea, on see, et Tallinna Ülikoolis on võimalik magistri- ja doktoriõppes spetsialiseeruda päris mitmel põneval tervishoiu erialal.

Võimalik, et TalTech on nii mõnelegi üllatuseks - ka selles kõrgkoolis on võimalik spetsialiseeruda tervishoiuga seotud erialal, seda küll paraku ainult magistriõppes. TalTech on nutikalt ühendanud infotehnoloogia ja meditsiini, kaks eriala, millel on palju arengupotentsiaali ning mille puhul ei saa töö kunagi otsa.

Millises kõrgkoolis said sina oma hariduse ning mis eriala õppisid?

Kui mõtleme oma eelmisele tööpäevale, siis tundub, nagu ei saaks töö tervishoius kunagi otsa. Pidevalt on midagi vaja teha ja kuskile kiirustada ning patsientidest puudust ei tule. Kuidas saab tervishoiutöötaja siiski oma füüsise eest hoolt kanda ning leida aega venitusharjutuste tegemiseks? Panime kirja mõned nipid.
Kõige lihtsam viis liikumisharjumuse tekitamiseks on siduda sirutus/venitus mõne teise toiminguga, mida me igapäevaselt mitu korda teeme. Näiteks võib hambaid pesta ka ühel jalal seistes, arendades nii tasakaalu, samuti võib tekitada harjumuse igal korral enne ja peale ärkamist ringutada (see võtab aega ainult mõne sekundi ning on teostatav ka valve ajal). Ka WC-s käigu ajal on võimalik veidi ennast ringutada, sirutada, venitada, painutada - seda saavad teha ka kiirabitöötajad näiteks tanklapeatuse ajal. Kui oled endale lõuna tööle kaasa võtnud ja paned toidu mikrolaineahju soojenema, on need paar minutit täpselt paras aeg enda liigutamiseks ja lõdvestamiseks. Muidugi on ka suitsupausid ideaalseks võimaluseks korraks enda töökeskkonnast välja lülitamiseks ning sel ajal saab ka kangeid lihaseid sirutada. Muideks - suitsupausid ei pea olema ainult suitsetajatele, tuleb lihtsalt teadlikult võtta aega ja minnagi korraks värsket õhku hingama. Selle taha ei saa peituda, et pole aega - suitsetajad saavad ka oma töö ilusti valmis ning uuringud on näidanud, et tegelikult aitab selline restart oma tööd veelgi keskendunumalt edasi teha. Alusta vähemalt ühest värske õhu pausist valve jooksul ja sa näed erinevust! Variandiks on ka oma eriala enda liikumisharjumuse tekitamiseks ära kasutada - näita patsiendile toredaid venitusharjutusi ja ole ise tervishoiuspetsialistina eeskujuks - kingsepal ei pea kingad katki olema! Mõnusat venitamist!

Kuna täna tähistatakse tööohutuse ja töötervishoiu päeva, siis kirjutame töökeskkonna ohutegurite ennetusmeetmetest. Postitus baseerub Tatjana lõputööl. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on kirjas, et tööandja peab töökoha kujundama nii, et oleks võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säiliksid töötaja töövõime ja heaolu.
Füüsikaliste ohutegurite ennetamiseks peaks töötaja olema tähelepanelik ümbritseva keskkonna suhtes, järgima ohutusnõudeid, kontrollima ümberkaudsete esemete kinnitust, säilitama ettevaatlikkust väljaulatuvatest esemetest möödumisel ning ladustama töövahendeid korrektselt ja kergelt kättesaadavalt. Samuti on ta kohustatud kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid ning olema teravate töövahenditega töötades tähelepanelik. Kiirabitöötaja peab valima õige istumisasendi, kasutama turvavööd ning patsienti ja töövahendeid autos nõuetekohaselt kinnitama.
Keemiliste ohutegurite ennetamismeetodina rakendatakse tööruumide regulaarset märgpuhastust ning tuulutamist, töötajad peaksid kasutama vastavaid isikukaitsevahendeid ning läbima regulaarselt tervisekontrolle.
Kaitseks bioloogiliste ohutegurite eest tuleb tööandjal võtta tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Ohu ennetamiseks peaksid töötajad õigesti kasutama isikukaitsevahendeid, täitma isiklikke hügieeni- ja ohutusnõudeid, haigena mitte töötama ning võimalusel ja vajadusel end vaktsineerima.
Füsioloogiliste ohutegurite ennetamiseks peaks töötaja järgima ergonoomilise töö võtteid, reguleerima töövahendid nõuetekohasesse asendisse, et säilitada töötamisel õige kehaasend, samuti peaks ta pidama töös ettenähtud pause ning tegema lõdvestusharjutusi nt silmadele ja seljale. Mürarikkas keskkonnas töötades peaks töötaja võimalusel eemalduma müra tekitajast, vajadusel kasutama ka nt kõrvatroppe.
Vältimaks psühholoogiliste ohutegurite tekkimist, tuleb tööandjal kohandada töö töötajale sobivaks, arvestades tema kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi. Suure füüsilise või vaimse koormuse, sundasendi või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama vahetuse jooksul töötajale tööaja siseseid vaheaegu. Väga suur osa ennetusest on töötaja enda kätes.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on kirjas, et tööandjal ja töötajal on kohustus ohutu töökeskkonna nimel teha koostööd. Ometi seostatakse tervishoiuspetsialistide seas halba töökeskkonda negatiivsete tunnete avaldumisega töösse. Tatjana käsitles oma lõputöös just tervishoius leiduvaid töökeskkonna ohutegureid.
Füüsikaliste ohutegurite alla kuuluvad ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus (laserkiirgus, UV-kiirgus, infrapunane kiirgus), elektromagnetväli, vibratsioon ja müra. Mõtlemist, otsustamist, keskendumist ja suhtlemist vajava töö puhul ei tohi müra segada tööülesande täitmist. Füüsikaliste ohutegurite alla liigitub ka töökoha sisekliima: õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk, õhu liikumise kiirus. Ohtu võivad tekitada ka seadmete liikuvad või teravad osad, kukkumis- ja elektrilöögioht, valgustuse puudused ning muud samalaadsed tegurid. Näiteks kiirabis on enamlevinud füüsikalisteks ohuteguriteks komistamine, libisemine ning lõike-, torke-, löögi- ja tõukevigastused.
Keemiliste ohutegurite puhul võivad vaevused võivad tekkida näiteks tolmust, ravimitega kokkupuutest (ohustatud on näiteks õed, kes manustavad patsientidele tsütostaatikumravi) ning puhastusvahendite kasutamisest (näiteks hooldajad).
Tervishoiuspetsialistidel on suur risk puutuda kokku ka bioloogiliste ohuteguritega - mikroorganismidega (bakterite, viiruste, seentega), endoparasiitidega, rakukultuuridega või bioloogiliste relvadega, mis võivad põhjustada allergiat, haigusi või mürgistusi.
Tervishoiuspetsialistide füsioloogilisteks ohuteguriteks peetakse raskest füüsilisest tööst (näiteks ortopeedid, kiirabi ja EMO töötajad), valest tööasendist või sundasendist (näiteks kirurgid, hambaarstid) tulenevaid selja ja muude kehaosade vigastusi, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. Samuti on kirjeldatud tervishoiuspetsialistide töös mürast tulenevaid vaevusi, mille hulka lisaks mürarikkale keskkonnale kuulub ka näiteks monitorväsimus.
Psühholoogilise ohutegurina on tervishoiuspetsialistid oma töös välja toonud halvast töökeskkonnast, ebapiisavast puhkusest ja ühiskonna negatiivsest suhtumisest tervishoiuspetsialistidesse tekkinud psühhosomaatilised pinged.

Kuna finantsvabaduse suunas liikumine on juba aastaid tundunud põnev teema, tekkis ühel hetkel mõte, et midagi samaväärselt revolutsioonilist on võimalik teha ka tööelus. Igaühel on tegelikult vabadus kujundada oma karjäär selliseks, nagu ta tahab. Ehk teisisõnu alati ei pea traditsioonilises mõttes töötama ühel kohal 40 aastat järjest ja siis minema pensionile ning kurvastama, et töölt lahkumisega kaotati niivõrd suur osa oma indentiteedist. Tegelikult võib tööelu olla vahelduv ja mitmekesine, kui lüüa kaasa erinevates projektides ja ettevõtmistes, töötada teatud perioodidel osalise koormusega ja teatud hetkel tavapärasest rohkem. Kui miski enam ei sobi, saab kurssi muuta ja leida parem lahendus. Ei tasu langeda ahastusse ja tunda, et tööl käimine on üks suur piin ja kannatamine. Ise saab leida uusi lähenemisi, mis toovad juurde nii palju särtsu. Karjäär võib anda vabaduse eneseteostuseks ja tundmaks, et oled osalenud maailma muutmisel paremaks paigaks. Tahame laiendada inimeste mõttelaadi ja pakkuda alternatiive väga piiratud traditsioonilisele arusaamale tööelust. Sellest ka nimi karjäärivabadus - vabadus valida parim karjäär. Humoorika külje pealt - kes meist ei tahaks olla finantsvabana ka karjäärivaba (ehk ilma töö/karjäärita) ja oma aeg ning ressursid suunata just sinna, kuhu kõige enam tahaks panustada, olgu see siis pere, reisimine, enese arendamine mõnes uues valdkonnas või midagi muud, mida suudad endale ette kujutada. Me arvame, et igaüks leiab mõistele karjäärivabadus täpselt endale sobiva tähenduse just selles osas, mis nurga alt see sõna kõnetab. Ja kui sa oled juba jõudnud siia, siis meile tundub, et kuidagi see ikkagi kõnetab ja meil on selle üle ülimalt hea meel! Liigume aga edasi karjäärivabaduse suunas!

Tänu tervishoiu kollektiivleppele on sõlmitud standard ambulatoorse töö osas – esmase vastuvõtu aeg on 25 min (senise 15 min asemel) ja korduval vastuvõtul 15 min. See võimaldab esmasel polikliinikusse pöördumisel patsiend muredega põhjalikumalt tutvuda. Liigne kiirustamine põhjustab mitme rolli täitmisel stressi - on vaja patsiendiga suhelda, objektiivselt uurida, dokumenteerida leidu, tellida uuringuid ja analüüse, korraldada edasine ravi, selgitada patsiendile tema seisundi olemust ning teda ka nõustada.
Valvetöö osas on koormuse reguleerimine mõnevõrra keerulisem – kunagi ei tea ette, millise intensiivsusega on konkreetne valve. Küll aga on teatud nippe, millega koormust vähendada ja sel viisil p**k valve pisutki kergemaks muuta.
Delegeerimine – näiteks on mõnes EMOs appi palgatud sotsiaaltöötaja, kes aitab haigete logistikaga. Loodetavasti ei pea enam raviarst või õde taksot või meditsiinilist transporti isiklikult telefonilt tellima - vähemalt vahemikus 8:00 - 16:00 võiks see nii olla. Üheks heaks ideeks on haiglalogistiku ametikoha loomine, et valvearst ei peaks osakondi läbi helistama ja paaniliselt kohta otsima.
Dubleerimine – võtta tööle ühe valvearsti asemel kaks. Näiteks on mõnes suures haiglas korraga valves vähemalt kaks üldkirurgi ja kaks ortopeedi. Ülesanded on ära jaotatud – kes konsulteerib EMOs, kes hoolitseb osakondade konsulteerimise ja operatsioonide logistika eest. Suure valvekoormusega erialadel on taoline käitumine mõistlik, lisaks ka erialadel, kus ühest arstist jääb väheseks. Näiteks on kardiokirurgiliste operatsioonide puhul pea alati vaja kaht väljaõppinud kirurgi.
Puhkevõimaluste osas kokkuleppimine – näiteks töötades intensiivravi osakonnas on õdedel ära jaotatud, kes magab näiteks kell 00:00 - 03:30 ja kes 03:30 – 07.00. See võimaldab natukenegi rahu ja vaikust saada. Kahjuks pole see võimalik erialal, kus tööl on vaid üks spetsialist, aga ka siin on oma nippe rakendatud.
Näiteks ei pea 3 nädalat valutanud varbaga kell 03:00 ortopeedi EMOsse kutsuma, sellise kategooria patsient võib üldjuhul paar tundi oodata. Saab kokku leppida, et öösel tehakse tööd, mis on tõesti erakorraline ehk teostatakse karmim triaaž.

Vahetustega töö ja pikad valved on ühest küljest justkui tervishoiu paratamatus, ent teisest küljest suurendab see krooniliste haiguste, väsimusega seotud vigade ja vigastuste riski ning on otseses seoses une- ja vaimse tervise häiretega ning läbipõlemisega.
Küsisime oma tutvusringkonnast, millist mõju nad on p**kade väsitavate valvete tõttu tajunud enda tervisele või ka nende poolt osutatavale ravile ja tulemused on üsna hirmutavad. Nimed on muudetud ning meil on olemas ka sõprade nõusolek nende kogemuste jagamiseks.
Need näited ilmestavad hästi ületöötamise mõju tervishoiuspetsialistidele ning panevad loodetavasti kasvõi kellegi oma graafiku ümber mõtestama. Me oleme küll aru saanud, et inimesed viivad oma elus suuri muutusi sisse siis, kui on väga väga halb olla, sest siis on motivatsiooni asja parandamiseks. Aga ehk on õhkõrn võimalus, et keegi teist õpib teiste valusatest näidetest, ilma, et peaks ise neid kogema.
Olete oodatud meiega kaasa mõtlema, kuidas antud olukorda parendada ning otseloomulikult on oodatud ka enda kogemuslood ja mõtted antud teema kohta.

Korraldasime oma jälgijate seas pisikese küsitluse - uurides, kui kaua on nende pikimad valved järjest kestnud. Aitäh kõigile vastajatele - me aimasime, et tulemused on üsna hullud, aga me tegelikult poleks suutnud ette kujutada, kui "normaalne" see on. Sest see tegelikult ei ole ju normaalne.
Tatjana jõudis oma lõputöös järeldusele, et sageli tekitab riigipühadel või nädalavahetustel töötamine ja pikad vahetused pingeid perekonnas sh pingeid vanema ja lapse vahel. Tervishoiuala spetsialistid on uurimuses kirjeldanud ärevus- ja pingeseisundit seoses öövahetuse eelse ja järgse ajaga, mil kogu pere on kodus ning soovitakse nt sööki valmistada, koristada või perega aega veeta. See jätab tervishoiuspetsialistidele vähem aega öövahetusteks valmistumiseks ja nendest taastumiseks, võimaldades neil magada ainult siis, kui ülejäänud pereliikmeid pole kodus. Tervishoiuala spetsialistid sätivad oma öövahetuste järgset uneaega vastavalt pere vajadustele, magades umbes 4 tundi ööpäeva jooksul, mis on keskmisest vajaminevast uneajast umbes 2 tundi 20 minutit vähem. Lapsevanema pidev äraolek või väsimus öövahetustega tööst võib negatiivselt mõjuda lapse emotsionaalsele, kognitiivsele ja käitumuslikule arengule. Just suutmatus ühitada pereelu tööga on põhjuseks, miks minnakse tööle väljaspoole haiglat (sh perearstikeskustesse) või alustatakse oma ettevõtlusega.
Mis mõtteid see teis tekitab?