Kogemusnõustaja Marita Reismaa

Tule osale „SISEMISE LAPSE“ enesearengu grupis Tallinnas või Harjumaal!

On üks osa sinus, kes mäletab…
kes tundis rõõmu väikestest asjadest,
aga võib-olla ka üksildust, hirmu või seda, et teda ei nähtud päriselt.

See osa ei ole kadunud.
Ta lihtsalt ootab, et sa teda märkaksid.

Sel suvel kutsun sind teekonnale iseenda juurde –
sisemise lapse enesearengu gruppi, kus liigume tasapisi, turvaliselt ja päriselt.

Kohtume kaks korda kuus juunist augustini,
väikeses hoitud ringis Pärnu mnt 102,Tallinnas või Viskla Külakeskuses, Kose vallas, Harjumaal, kus on ruumi nii vaikusele kui jagamisele.

Seal me:
– õpime kuulama oma sisemist last
– märkame mustreid, mis meid täna mõjutavad
– loome rohkem pehmust ja hoolivust iseenda vastu
– teeme lihtsaid, aga sügavaid harjutusi (kirjutamine, tunnetamine, visualisatsioon)

See ei ole koht, kus peab “parandama” ennast.
See on koht, kus saab hakata endaga sõbraks saama.

💛 Kui tunned, et see puudutab midagi sinus, oled väga oodatud.
TALLINNAS registreerumine ja täpsem info: https://forms.gle/aw87uTJXkbMmvfX3A
HARJUMAA registreerumine ja täpsem info: https://forms.gle/Y9LFa74TjGdQcTrk8

Sind oodates,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Telefon; +37256051284
Email: [email protected]

https://youtu.be/v3-q5Ge0kFU

Enesearengugrupp "Sisemine laps" Tule osale „SISEMISE LAPSE“ enesearengu grupis Tallinnas või Harjum...

Siis, kui kõik saab alguse ...

Tule osale „SISEMISE LAPSE“ enesearengu grupis!

On üks osa sinus, kes mäletab…
kes tundis rõõmu väikestest asjadest,
aga võib-olla ka üksildust, hirmu või seda, et teda ei nähtud päriselt.

See osa ei ole kadunud.
Ta lihtsalt ootab, et sa teda märkaksid.

Sel suvel kutsun sind teekonnale iseenda juurde –
sisemise lapse enesearengu gruppi, kus liigume tasapisi, turvaliselt ja päriselt.

Kohtume kaks korda kuus juunist augustini,
väikeses hoitud ringis Tallinnas või Kose vallas, kus on ruumi nii vaikusele kui jagamisele.

Seal me:
– õpime kuulama oma sisemist last
– märkame mustreid, mis meid täna mõjutavad
– loome rohkem pehmust ja hoolivust iseenda vastu
– teeme lihtsaid, aga sügavaid harjutusi (kirjutamine, tunnetamine, visualisatsioon)

See ei ole koht, kus peab “parandama” ennast.
See on koht, kus saab hakata endaga sõbraks saama.

💛 Kui tunned, et see puudutab midagi sinus, siis anna endast märku ja ma magan rohkem infot!

Sind oodates,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Telefon; +37256051284
Email: [email protected]

Traumateadlikkuse rakendaja kursuse lõputöö ehk mõtisklus
„Posttraumaatilise kasvu paradoks“

Olen suur traumateadlikkuse huviline ning seetõttu hindan oma teadmisi selles valdkonnas juba üsna heaks. Sellest hoolimata kogen aeg-ajalt uusi ja üllatavaid taipamisi. Sageli on need väikesed „ahaa“-hetked, kuid kõige enam väärtustan neid mõtteid, mis jäävad minuga pikemaks ajaks kaasa ning panevad sügavamalt reflekteerima. Traumateadlikkuse rakendaja koolituse jooksul on mind enim kõnetanud termin posttraumaatilise kasvu paradoks. Miks? Sest kogemusnõustajana usun sellesse väga sügavalt.

Tedeschi sõnul tähendab posttraumaatiline kasv positiivseid muutusi, mis tekivad trauma järel inimese võitluse tulemusena traumaatilise kogemusega. Minu kui kogemusnõustaja jaoks on posttraumaatiline kasv eelkõige tugevus, mis sünnib traumaatilise sündmuse või kriisi läbimise tulemusena. Toon siinkohal teadlikult sisse ka kriisi mõiste, sest sageli ei ole võimalik eraldada ühte konkreetset traumat teisest. Vahel on traumaatiline kogemus juhtunud ammu ning meie kaitsemehhanismid on selle edukalt peitnud. Seejärel võib mõni hilisem kriis need kaitsemüürid kokku kukutada ning vana ja uus valu põimuvad üheks tervikuks. Suures plaanis ei olegi kõige olulisem trauma tekkimise aeg, vaid see, kuidas inimene selle kogemusega toime tuleb ja sellest edasi liigub.

Mind paelub posttraumaatilise kasvu ja kogemusnõustamise vaheline seos. Kogemusnõustajaks õppides ei ole peamiseks eelduseks teoreetilised teadmised, vaid isiklik taastumislugu. Meid ei õpetata diagnoosima ega analüüsima, vaid looma oma kogemuse kaudu lootust. Just meie lood kannavad endas paljusid posttraumaatilise kasvu tunnuseid: suuremat sisemist tugevust, sügavamat empaatiat, tänulikkust elu vastu, uue tähenduse või eesmärgi leidmist ning muutunud arusaama iseendast ja elust. Ma ei ole kohanud ühtegi kogemusnõustajat, kes ütleks, et ta ei leidnud oma raskest kogemusest midagi väärtuslikku või kasvupotentsiaali. See ei tähenda, et kannatus oleks olnud vajalik või soovitav, kuid sageli sünnib just selle läbimise käigus midagi uut.

Kuigi posttraumaatilise kasvu uuringute suhtes esitatakse ka kriitikat ning mõõdikuid peetakse kohati liiga kognitiivseteks või kallutatuks, usun ma positiivse psühholoogia mõjusse. Kui inimene seisab silmitsi millegagi, mis tundub ületamatu, siis annab talle sageli jõudu kellegi teise lugu. Lugu, mis kinnitab: „See on võimalik.“ Ka kogemusnõustaja roll seisneb suuresti selles, et olla inimese kõrval kui ekspert-teekaaslane. Mitte inimene, kes annab valmis vastuseid või nõuandeid, vaid keegi, kes mõistab, kuulab ja kõnnib mõnda aega seda teed koos temaga.

Mind kõnetas väga Tedeschi mõte, et posttraumaatiline kasv ei ole õnn, vaid raskelt välja teenitud tarkus. Just selles peitub minu jaoks selle teema sügavus. Kasv ei tähenda, et valu kaob või et inimene muutub õnnelikuks. Pigem tähendab see teadmist, et ka pärast murdumist on võimalik uuesti tõusta. Kas see muutus on kümme või viiskümmend protsenti, ei ole tegelikult oluline. Oluline on sisemine kogemus, et oleme suutnud edasi minna ning meis on tekkinud usk oma võimesse tulla toime ka tulevaste raskustega.

Ka minu enda lugu kinnitab seda. Läbipõlemine, oma unistuste ja mingil määral ka iseenda kaotus sundisid mind tegelema oma valude, tunnete ja hirmudega. Need kogemused õpetasid mulle palju ning avardasid minu mõistmist ja empaatiat. Nendest kogemustest sündis soov anda teistele tunnet, et nad ei ole üksi ega hüljatud. Täna näen, et just need rasked kogemused tõid mind kogemusnõustamise juurde ning minu ellu inimesed, kes annavad jõudu, kellega koos luua ja kasvada.

See muutus on aidanud mul tunda, et minu kogemusel on väärtus ja tähendus. Võib-olla on selles ka minu enda vajadus olla oluline ning anda oma panus maailma paremaks muutmisse. Kuid samal ajal usun siiralt, et kui mind aitasid raskel ajal teiste inimeste lood, positiivse psühholoogia käsitlused ja õpingud, siis võib ka minu kogemus olla kellelegi toeks. Võib-olla ja isegi kindlasti peab esmalt olema täidetud meie enda vajadus turvatunde ja hoidmise järele, et meil tekiks ressurss toetada teisi.

Usun, et posttraumaatilise kasvu mõju on palju suurem, kui me täna oskame mõõta või teaduslikult tõestada. Võib-olla ei saagi kõike olulist numbritesse panna. Küll aga usun nii oma isikliku kui ka tööalase kogemuse põhjal, et läbi valusate kogemuste on kasv võimalik. Just see usk on minu jaoks nii kogemusnõustamise kui ka posttraumaatilise kasvu keskne väärtus. Inimene võib muutuda, kasvada ja leida lootuse ka kõige keerulisemate kogemuste järel.

Postitus „Iseenda süüdistaja ja kohtumõistja, aga harva kaitsjad“.

On üks mõte, mis jõudis minuni üsna vaikselt, ühel ilusal hommikul, kus midagi erilist ei juhtunud. Ometi jäi see mõte püsima. Mitte kui suur avastus, vaid kui midagi, mis oli kogu aeg olemas, aga nähtamatu: kas ma oskan endale andestada?

Me oleme harjunud rääkima kohalolust, tänulikkusest ja enesearmastusest. Me oskame otsida viise, kuidas olla paremad, teadlikumad, rahulolevamad. Aga ühte teemat kohtab sellest kõigest märksa harvem – kas me oskame andestada just iseendale. Mitte suurtes vigades, vaid just nende väikeste igapäevaste hetkede juures, mis esmapilgul tunduvad tühised, aga vaikselt laovad raskust meie õlgadele.

Tead küll neid hetki: ei jõudnud koristada, ei jõudnud lastele piisavalt tähelepanu anda, ei jõudnud helistada vanematele, ei jõudnud tööl kõike ära teha, ei jõudnud olla see versioon endast, mida teised või ma ise endalt justkui ootasin.

Meile on õpetatud andeks paluma ja teistele andestama. Me teame, kuidas seda teha, isegi kui see ei ole alati lihtne. Aga me ei ole kunagi päriselt õppinud, kuidas andeks paluda või andestada iseendale. Kas me üldse teadvustame, et süü ja andestuse kontekstis on alati kaks osapoolt: tema ja mina või mina ja mina?

Meid on õpetatud, et kui me eksime, siis keegi annab sellest märku ja siis tuleb vabandada. Kui seda süüd näitab meile keegi võõras, siis me teame kohe, mida teha. Aga kui see “süü näitaja” oleme ise, siis me pöörame pilgu ära ja liigume edasi. Me ei astu endaga kontakti, ei räägi, mis juhtus, ei palu vabandust. Ja kui me ei palu vabandust, siis ei saa ka see teine “mina” meile andestada ja raskus jääb.

Me pigem pöörame pilgu kõrvale või vibutame endale vaikselt näppu ja ütleme: “järgmine kord ole parem.” Aga see ei ole andestus. See on pigem vaikne surve olla rohkem, teha paremini, jõuda kaugemale. Nii võibki kujuneda karm sisemaailm, kus me oleme iseenda süüdistajad ja kohtumõistjad, aga harva kaitsjad.

Kuid ma mõtlen, et võib-olla ei olegi enesele andestamine nii raske, kui esmapilgul tundub. Võib-olla piisab lihtsalt teadlikkusest. Püüdest olla endaga rohkem kontaktis, rohkem märkama ja mõistma, vajadusel ka lohutama ning andestama. Võib-olla peitub andestamise oskuse all meeletu jõud olla enam kohal, tänulik ja hoitud. Armastada seda ekslikku, lihtsat inimest, kes ei pea kulgema ootuste tormisel merel, vaid võib liikuda omaenda rütmis, omaenda jõel.

Siit tekkis mul üks uus mõte, peaaegu nagu väike sisemine väljakutse. Ma tahan leida iga päev selle hetke, et luua endaga kontakt ja märgata, mis on minu selle päeva “väike armas süü”, mida saan endale andestada. Mitte selleks, et end süüdistada vaid enam hoida, armastada ning veel paremini tundma õppida.

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Siit küsimus sulle armas lugeja ja kaasamõtleja. Kas see „väljakutse“ võiks olla ka Sulle? Julgeksid sa minuga koos eneseandestamise teed käia ja seeläbi kergust tunda?

Postitus „Sisemise lapse toetusgrupp - Tagasi sinna, kust kõik algas“

Mu süda laulab, sest eelmisel nädalal sai alguse üks uus kuue kohtumisega toetusgrupp. Need võimsad naised on kõik nii erinevad, aga samas üksteist toetavad ja täiendavad. Nad on kohati valusalt ausad, kuid samal ajal sügavalt hoolivad. Ma tunnen suurt rõõmu ja au olla nendega koos, jagada ja rääkida teemadel, mis on päriselt olulised – sellistel, mis puudutavad hinge ja jäävad meiega ka pärast kohtumist.

Meie esimene kohtumine oli pühendatud sisemisele lapsele. Võib-olla paljudele tundub see teema uus ja veidi võõras, samas on kindlasti ka neid, kes tunnevad, et sellest räägitakse palju, võibolla isegi liiga palju. Meie grupis oli nii neid, kes alles esimest korda selle teemaga kohtusid, kui ka neid, kelle jaoks see on juba tuttavam rada. Ja see kooslus lõi kuidagi eriti sügava ja päris ruumi, kus igaüks sai olla just seal, kus ta parasjagu on.

Miks mina sisemisest lapsest nii väga hoolin? Põhjus on tegelikult lihtne. Väga suur osa meie tänastest tunnetest – olgu selleks ülitundlikkus või hoopis tuimus – on seotud meie lapsepõlve kogemustega. Need viivad tagasi selle väikese tüdruku või poisini meie sees, keda mingil eluhetkel ei märgatud, ei hoitud, ei kaitstud või ei armastatud nii, nagu ta tegelikult vajas. Ja siis tekib meie sisse vaikne, aga väga mõjukas tunne ehk valu, et me ei olnud piisavad.

Iga laps leiab oma viisi, kuidas selle tundega toime tulla. Mõni hakkab võitlema ja mässama, mõni püüab saavutada ja olla „piisav“ läbi tõestamise. Mõni põgeneb, eraldub või justkui kaob endasse. On neid, kelle valu tuleb välja läbi pisarate, ja neid, kes õpivad seda peitma tugeva lapse soomusrüü sisse. Võib-olla ei olegi kõige olulisem see, milline see käitumine on, vaid hoopis see, mida meie sisemine laps tegelikult vajab.

Kui meie sisemine laps on saanud haiget nii sügavalt, et ta on jäänud oma tundesse justkui kinni, siis need tunded elavad meis edasi ka täiskasvanuna. Ja kui elu toob meie ette olukorra, mis seda vana valu meenutab, hakkab see sama osa meist reageerima. Näiteks kui meid on lapsepõlves tõrjutud ja me kogeme täiskasvanuna olukorda, kus tunneme end taas tõrjutuna, siis ei reageeri meie täiskasvanud mina vaid see sama väike laps meie sees, kes on kunagi haiget saanud.

Täiskasvanud osa meist on võimeline mõistma, analüüsima ja põhjendama. Ta suudab näha laiemat pilti ja mõista, miks midagi juhtus. Aga sisemine laps ei ela loogikas, vaid tunnetes. Näiteks võib täiskasvanuna olla arusaadav, miks vanemad pidid palju tööl käima või miks laps pidi olema pikki päevi lasteaias. Me mõistame ajastu eripärasid ja eluolusid. Kuid lapse jaoks ei ole neid selgitusi olemas – tema tunneb lihtsalt igatsust, vajadust läheduse ja turvatunde järele ning ei mõista, miks teda ei viida koju oma voodisse ja oma vanemate emnusesse.

Iga laps armastab oma vanemaid tingimusteta. Sageli öeldakse, et ema armastus on suur ja kõike andestav, kuid lapse armastus on truu. Laps ei saa süüdistada oma vanemaid, isegi siis, kui tal on valus. Ta pöörab selle tunde enda sisse ja hakkab uskuma, et tema ise ei ole piisav, et temas on midagi valesti. Kui keegi ei aita neid olukordi lahti seletada ega aita lapsel oma tundeid mõista, jääb see valu meie sisse alles.

Nii võibki juhtuda, et täiskasvanuna kogeme sarnastes olukordades samu tundeid – nagu me poleks piisavad, nagu me teeksime midagi valesti. Kuigi olukord on tegelikult teine, on tunne sees sama või vahel isegi tugevam kui lapsepõlves.

Selle valu alguspunkti püüdsime ka meie sellel enesearengu õhtul õrnalt puudutada. Me märkasime oma sisemise lapse vanust, mõtlesime sellele ajale oma elus, uurisime, mis siis toimus, mida me tundsime ja milline vajadus jäi rahuldamata. Nende lugude keskel pakkusin osalejatele võimaluse kohtuda oma sisemise lapsega. Oli neid, kes tundsid kohe valmisolekut, oli neid, kes kaalusid, ja ka neid, kes otsustasid seekord mitte proovida – ja see kõik on täiesti okei. Igal asjal on oma aeg ning oma sisemist last tulebki kuulata ja usaldada.

Need, kes selle kohtumise ette võtsid, ei kahetsenud. Kuigi see võis olla kohati hirmutav ja puudutada ka valusaid kohti, tõi see kaasa midagi väga olulist – kergust, pehmust ja sügavamat enesearmastuse tunnet. Sest me saime kontakti sellega, mida me kunagi vajasime, kuid ei saanud.

Täna täiskasvanuna on need samad vajadused meis endiselt olemas. Kuid nende täitmine ei ole enam meie vanemate, partnerite ega sõprade vastutus. See vastutus kuulub meile endile. Ainult meie saame päriselt tunda, mis meie sees toimub, mida me vajame ja mis meid tegelikult toetab. Meie lähedased võivad meid väga armastada ja püüda anda parimat, kuid nad ei saa lõpuni teada, mis on meie jaoks piisav, sest nad ei tunne meie tundeid nii nagu tunneme neid meie.

Ja võib-olla on selles mõttes midagi väga vabastavat – mõista, et kuigi me ei saa muuta oma minevikku, on meil täna võimalus hakata ennast hoidma ja toetama viisil, mida me kunagi vajasime.

Kui ka sina tunned, et soovid oma sisemise lapsega kohtuda, siis on selleks kaks võimalust. Sa saad liituda sügisel Anija valla või Tallinna enesearengu grupiga „Minu sisemine laps“ või tulla individuaalsele nõustamisele. Ja kes veel ei tea, siis pakun ALATI oma uutele klientidele kaks esimest nõustamist TASUTA.

Lõpetuseks tahan südamest tänada meie grupis osalejaid. Teie avatus, julgus ja kohalolu on midagi väga erilist. Te olete ägedad lapsed ja võimsad naised.

Marita Reismaa
kogemusnõustaja ja -koolitaja

Postitud: "Mitte kõik soovid ei ole sinu omad"

Meie ühiskond on üles ehitatud nii, et elame rohkem teistele ja koos teistega – kolleegidele, sõpradele, perele. Me kohandume, panustame, anname. Ja märkamatult jääme iseenda loos tahaplaanile. Oleme justkui pidevas liikumises, kus erinevate gruppide vahel mõõduvõtmine on muutunud sama tavaliseks kui magamine, söömine ja joomine. Aga mis on selle kõige pahupool?

Vahel tundub, nagu istuksime karussellil, millele annavad hoogu teised. Me liigume, aga kas me juhime? Meie maailm on täis koolitusi ja enesearengu programme, mis küsivad üht ja sama küsimust: mida ma tahan? Ka mina alustasin oma enesearengu ja traumadega töötamise teed just sealt, sest nii olin õppinud. Tubli tüdruk teab, mida ta tahab, ja liigub selle poole täie jõuga – aina kaugemale, kõrgemale ja kiiremini.

Ja tegelikult, mingil tasandil on seda ka vaja. Ma ei vähenda „mida ma tahan“ küsimuse väärtust. See aitab meil unistada, luua, planeerida ja tegutseda. See töö toimub meie peas – me analüüsime, seame eesmärke, loome visioone ja liigume nende poole.

Aga mida ütleb sulle sinu süda?

On üks küsimus, mis jääb selles „ole homme parem kui täna“ maailmas sageli varju: mida ma vajan? See on südame küsimus. See küsimus aitab korraks peatuda ja võtta õlgadelt maha teiste ootused ja vajadused meie suhtes. See loob selgust – kas see, mida ma tahan, on päriselt minu soov või on see midagi, mida olen õppinud tahtma? See küsimus viib meid tagasi iseenda juurde ja aitab luua päris ühendust.

Loomulikult ei ole see alati lihtne. Kui meil pole harjumust seda küsimust küsida ega oskust vastust kuulata, võib alguses tulla rohkem segadust kui selgust. Aga just see küsimus avab ukse. Ja seetõttu tasub seda küsida.

Mõtle oma „tahan“ soovidele ja küsi endalt: mida ma tegelikult vajan? Ära tühista oma soove, vaid too nende kõrvale teine vaade. Kuula ja püüa kinni esimene mõte. Ka siis, kui see on „ma ei tea“. Sest ka see on vastus. See võib öelda, et sa ei ole veel ühenduses põhjusega, miks sa midagi tahad. Või et see soov ei ole päriselt sinu oma.

Vahel ei tule vastuseks sõnad, vaid tunne. Näiteks ärevus. Sa võid tahta maja, aga kui selle peale mõtled ja küsid endalt, mida ma vajan, muutub keha rahutuks. Ära lükka seda eemale. Püüa mõista, mida see tunne sulle räägib. Selle taga võib olla varasem kogemus või sinu meele viis sind kaitsta. Seal on alati info.

Võid võtta väikese vihiku ja need küsimused kirja panna. Ära analüüsi, vaid küsi ja oota. Vastused võivad alguses tunduda segased ja ebaloogilised, kuid ajapikku hakkavad need moodustama lugu. Lugu sellest, mis sinu sees tegelikult toimub. Lugu sellest, mida sinu hing vajab ja mis teeb sind päriselt õnnelikuks.

Ära pelga endalt küsida olulisi küsimusi. Kui sa ei küsi, ei saa sa vastuseid. Ja ilma vastusteta on raske leida teed oma vajaduste ja päris õnneni. Sa ei pea kuhugi kohale jõudma – see on teekond. Sinu sisemine aaretejaht, mis on vaikne, sügav ja päris.

LUGU, MIS RAPUTAB!

KUTSE vestlusõhtule „Minu lugu - Elu surmapiiril“ külaline Diana Erikson
14. aprill 2026 kell 18.00 kuni 20.00

Neljas külaline on kogemusnõustaja Diana, kes räägib ausalt ja vahetult oma elust piirialase isiksusehäire ja depressiooniga. Ta avab, milline näeb välja igapäevane toimetulek intensiivsete emotsioonide, pideva hülgamishirmu ja impulsiivsusega. Diana jagab oma teekonda diagnoosi saamisest kuni kogemusnõustajaks õppimiseni. See on lugu inimesest diagnoosi taga.

Tule kuula lugu võitlusest oma ajuga, kes püüab Sind igal võimalusel tappa. 14. aprill kell 18:00 Viskla Külakeskuses, Kose vallas!

Vestlusõhtu eesmärk on tuua Sinuni inspireerivaid inimesi ja lugusid, kus kohtuvad tulevik ja minevik, rõõm ja valu, väljakutsed ja kasvamine. Iga lugu on ainulaadne, kuid võib puudutada ka Sind või kedagi Sulle lähedast.

Kõik „Minu lugu“ vestlusõhtu külalised on kogemusnõustajad, kes omavad vastavat väljaõpet ning jagavad oma isiklikku lugu avatult ja hoitult.

Tutvu ka järgmiste vestlusõhtute külaliste ja toimumisaegadega:
11. mai 2026 — „Mürgitatud noorus“, külaline Mirjam

Vestlusõhtu on sümboolse tasuga 5,00 € inimese kohta.
Tasu aitab katta sooja ruumi, joogi ja väikese ampsu.

Registreeru siin:
https://forms.gle/QtCkBXCQV5VVZfUBA

Meeldivat kohtumist oodates,

Marita Reismaa
Kogemusnõustaja ja -koolitaja

Traumateadlikkus MTÜ
Telefon: 5605 1284
E-post: [email protected]

Postitus "Ma olen ekstravagantne elukunstnik"

Oled sa kunagi mõelnud, kuidas mõni mäng võib rääkida sulle sinust endast – sinu olemusest, iseloomust ja vajadustest? Lapsena oli see nii loomulik. Mängisime kodu, poodi, elu ennast ja nendes rollides väljendus kõik see, mida tundsime, uskusime ja igatsesime. Täiskasvanuna muutub mäng peenemaks, peaaegu märkamatuks, peitudes kogemuste ja protsesside sisse. Aga kui lubada endal sellesse päriselt sisse astuda, lasta mängul kanda ja hiljem ausalt märgata, mida see sinus liigutas, võib see avada midagi ootamatut.

Sel nädalavahetusel, osaledes Eesti Psühhodraama Instituudi 13. lennu grupijuhi praktilisel eksamil, sain seda taas kogeda. Viimasel päeval sattusin töötuppa, kus igaüks meist kehastus suursuguseks, tuntud kunstnikuks. Selles rollis tunnetasime, kes me oleme, kust me tuleme, milline on meie looming ja kuidas me end selles rollis tunneme. Piisas vaid hetkest kohalolust ja sisetunne hakkas vaikselt kuju võtma. Nii sain kontakti ekstravagantse, kuumaverelise loojaga minus – sürrealistliku maastiku kunstnikuga, kes ei loo selleks, et rahustada, vaid selleks, et nihutada, lõhkuda ja luua tähendusrikast kaunist kaost.

Mäng muutus eriti kõnekaks hetkel, kui pidime leidma ruumist oma kujutletava teose ja seda teistele tutvustama. Ka pärast esitlemist ei astunud me rollist välja – me jäime sellesse, kuulasime ja imetlesime teisi ilma hinnanguteta. Me kohtusime üksteisega oma erilisuses ja see ühendas. Ja just selles kogemuses tuli nähtavale midagi minu jaoks olulist. See tuttav tunne – et olen vahel justkui teistest eraldi, teistsugune. Olen endalt küsinud, kas see võib paista ülbusena või on see eneseteadlikkus. Võib-olla olen isegi kartnud, et paistan kõrk. Aga selles hetkes sain aru, et see ei ole nii. Ma imetlesin teiste autentsust, nende loomingut ja julgust olla päris – mitte ülevalt alla, vaid kõrvalt, võrdse ja kaasteelisena. See ei ole kõrkus, vaid austus elu vastu – nii selle valguse kui varju vastu.

Teine selgus sidus end väga selgelt selle kunstniku käekirjaga, kellena ma end tundsin – loojaga, kes ei maali selleks, et siluda, vaid selleks, et nihutada. Ma nägin, et see ei olnud lihtsalt roll, vaid peegeldus minust endast. Ma mõistsin, miks ma olen olnud kaose looja, millegi vana – sellise, mis ammu ei kanna – lõhkuja. See ei ole juhuslik, vaid sügav sisemine vajadus luua midagi teistsugust, murda vorme ja nihutada piire, et saaks sündida midagi uut. Jah, see tee ei ole alati kerge olnud ja mitte kõik ei ole seda mõistnud, kuid nüüd näen selgelt – minu vastuvoolu ujumine ei ole eksitus, vaid minu olemus. See on minu kunst.

Ma olen elukunstnik. Mitte sellepärast, et ma oleksin teistest parem, vaid sellepärast, et ma olen kontaktis sellega, kes ma olen, ja julgen seda järgida. Mind kõnetab autentsus – nii endas kui teistes. Ma austan neid, kes loovad omal viisil, ja tunnen rõõmu nende julgusest olla päris. Minus on soov luua midagi uut, võib-olla midagi, mida täna veel ei mõisteta, aga millel on oma aeg ja koht.

Võib-olla olen ma oma elu väike kunstnik, kelle looming saab tähenduse alles hiljem. Aga võib-olla ei olegi see kõige olulisem. Oluline on see, et ma loon.

Millal sina viimati mängisid nii, et see mäng hakkas sulle midagi sinu enda kohta peegeldama? Milline elukunstnik sina oled?



Töötoas esitletut ekstravakantset teost "Uks läbi valge valu" aitas visualiseerida ja luua AI.