25/09/2026
Võrdpäevsus ja ekviluks, ehk millal saab öö päevast pikemaks?
Kuigi astronoomilise sügise algus oli juba kaks päeva tagasi, siis täna, 25. septembril saabub Eesti laiuskraadi jaoks päev, mil öö ja päev on kõige ligilähedasemalt sama p**kusega, ehk on tõeline võrdpäevsus või ekviluks. Küsimus, miks ei esine ekviluks samal päeval astronoomilise võrdpäevsusega, kerkib aeg-ajalt sügise ja kevadel alguse teemaga koos ette, ehk on paslik sellel pikemalt peatuda.
Päeva p**kust suurendab kaks nähtust, üks puhtalt looduslik, teine sõltub rohkem sellest, mismoodi oleme otsustanud päeva-aega defineerida. Viimast on ilmselt lihtsam seletada - see on tingitud sellest, et mitmesugustes kalendrites ja veebirakendustes näidatavad päikesetõusule ja -loojangule vastavad kellaajad on kirja pandud selle põhjal, millal kaob või ilmub horisondil viimane või esimene nähtav osa Päikesest, ehk selle ketta ülemine serv. Võrreldes Päikese keskpunktiga lisab see nii hommikul kui ka õhtul päeva p**kusele selle aja, mis kulub Päikesel omaenda raadiuse jagu loojumiseks või tõusmiseks. Ekvaatoril, kus Päike tõuseb ja loojub enam-vähem vertikaalselt, on see umbes 2 minutit, suurematel laiuskraadidel enam, sest Päike liigub horisondiga rohkem paralleelselt. Äärmuslik olukord on pooluste läheduses, kus Päike tõuseb ja loojub vaid kord aastas ning ketta alumise ja ülemise serva horisondi ületuste vahele jääb üle 30 tunni.
Teine, looduslik päeva pikendav mõju on Maa atmosfääril. Nimelt murdub eri tihedusega õhukihte läbiv valgus nõnda, et horisondi lähedal näeme umbes Päikese ja Kuu ketta läbimõõdu jagu ka neid taevakehasid, mis puht-geomeetriliselt peaksid meie jaoks tegelikult horisondi taga olema. Samal põhjusel paistavad ka horisondi lähedal olevad Päike ja Kuu olevat veidi lapikuks vajutatud - see "lisataevas", mida näeme, peab kuidagimoodi ära mahtuma.
Eestis annavad need kaks nähtust kokku sõltuvalt aastaajast igale päevale juurde umbes 12-20 minutit. Nautigem siis seda teadmist meie muidu pimedal ja sombusel sügisel.
