Ametlik asutamisluba saadi Riia õpperingkonna kuraatorilt hr. Lavrovskilt 1894. aastal, mida loetakse lasteaia algusaastaks.
Ülevaataja kohustused pandi Sindi ministeeriumikooli juhatajale. Lasteaias pidid käima kõik 4-6-aastased lapsed. Neid valvasid kolm kasvatajannat. Talvel oldi koolimajas, suvel parki ehitatud paviljonis. See oli eriti eesrindliku metoodikaga Fröbeli süsteemi lasteaed, kus kõrvuti laulmise ja mänguga olid tavaliseks tegevuseks kõnelemisharjutused, asjade kirjeldamine nende värvuse, vormi, arvu ja suuruse järgi. Suurt rõhku pandi näputööle (põimimised, voltimised, voolimised) ja joonistamisele. Vanematele lastele õpetati kooliks ettevalmistamiseks lisaks lugemist ja kirjutamist. Õpetati ka vene keelt, millele tol ajal ministeeriumikoolides suurt rõhku omistati. 1901. aastast paiknes lasteaed uues kolmekorruselises punastest tellistest koolimajas.
1950. aastal kolis lasteaed endisesse härrastemajja asukohaga Pärnu mnt. 40, kus kohti oli 50 lapsele. 1946. a asutati Sindis lastesõim, mis asus Kooli tn 2 kollases puumajas. Lastesõim oli ööpäevaringne, emad käisid lõunavaheajal oma lapsi rinnaga toitmas. Kohti oli 35 lapsele. Lastesõime personal oli suur: iga kahe lapse kohta üks täiskasvanu. Esimene sõime juhataja Vaike Kuller oli pikki aastaid selle hing. Vahepeal, 1954-55 juhatas sõime tööd Maimu Ratiste, seejärel jällegi Vaike Kuller, 1965-67. Sõime ühinemisel lasteaiaga juhatas tööd Maimo Sauväli.
1965-1967 toimus lasteaia ja lastesõime ühendamine. 1967. aastal valmis Sindi esimene ja seni ainuke lasteaiamaja laste mänguväljakute, õuepaviljonide ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Kohti oli planeeritud 280 lapsele. Töötasid nii eesti kui ka vene rühmad, kokku 12 rühma. Olles vabriku lasteaed, allus lasteasutus kergetööstusministeeriumile.
1980. aastate lõpp, 90ndate algus tõi koos Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega kaasa Sindi tekstiilivabriku pankrotistumise. 1992. aasta kevadel munitsipaliseeris linnavalitsus lasteasutuse. Siin lõppes vabriku ja algas linna lasteaia ajalugu. Vabriku lasteaed oli viimaste aastate jooksul tublisti alla käinud: hooned ja sisustus olid lagunenud, suurest lasteaiast oli 1993. aasta kevadeks järel vaid väike osa, töötas kaks rühma. Laste arvu vähenemise ning majandusliku allakäigu tõttu olid pidevalt toimunud lasteaia töökohtade koondamised.
1993. a sügiseks vahetus kogu lasteaia administratsioon. Ennistati paljud töökohad, tulid tagasi mitmed lasteaias varem töötanud inimesed. Sügisel algas töö juba 135 lapsega. Rühmi oli kokku 6, millest üks sõimerühm, üks logopeediline rühm ja uudsena rakendus tööle osaajaline kooliks ettevalmistav õpirühm kodustele lastele. Tööpäeva pikkus lasteaias oli 12 tundi. Asjaoludest sõltuvalt rakendati esmakordselt tööle ka füüsiline öövalve, kaitsmaks säilinut.