04/08/2026
Üks ema pöördus minu poole pärast minu viimast postitust ja küsis kuidas ma kõige sellega hakkama saan ning soovis abi pakkuda. Ta rääkis mulle oma lugu ning me muljetasime emadusest ja elu väljakutsetest. Üks oluline teema, millel me peatusime oli jaks eluga edasi liikuda. Kuidas leiavad inimesed, kes on elus kaotanud peaaegu kõik ning pidanud üle elama uskumatuid kannatusi, ikka indu edasi liikumiseks? Oma teekonnale tuginedes võin öelda, et see on seletamatu tahtejõud, usk ning jätkuv lootus, et elul on pakkuda veel palju head.
Pärast vestlust hakkasin ma mõtlema sellele, mis on see midagi mida ma siis lõppude lõpuks teen selleks, et koguaeg edasi liikuda. Oma mälestustes ringi käies ja juba neljateistkümne aastasena üles täheldatud kirjutisi sirvides leidsin ma, et olen koguaeg keskendunud lahenduste leidmisele ja parematele väljavaadetele. Kahjuks on see aga elus kätte näidanud väga valusaid hetki, sest teiste nimel ennast pidevalt muutes, lootes paremale, ei muuda midagi paremaks kui vastas olev isik on egotsentriline ja ebatervete väljavaadetega elule ning suhetele.
Tõsi on aga see, et olgu läbi elatu kui raske tahes, elus tuleb ikka ette perioode, mil soovime ja vajame muutuseid. Emana tunnen, et vajadus uuenduste ja väikeste harjumuste kujundamise järele on eriti suur. Elu lastega muutub pidevalt ning muutustega tuleb sammu pidada. Olles aga tööalaselt nõustanud tuhandeid täiskasvanuid jõuan ma paljude lugude puhul sageli ühe olulise nurgakivi juurde – kui sageli on inimene lahti mõtestanud seda mida tema ise oleks valmis muutma, et olukord muutuks? Sest mitte miski ei muutu, kui mitte midagi ei muudeta. Sageli aga nähakse vaid seda, mida keegi teine peab enese juures muutma või teisiti tegema. Ja tõsi on seegi, et selline mõtteviis ei sobi inimeste vahele, kelle väärtused, moraalsed ja eetilised normid ning isiksuse omadused mitte kuidagi ei klapi.
Oma vanemluse teekonnast ajendatuna tegin plakati 7 harjumusest/mõtteviisist mida olen pikki aastaid meeles hoidnud ning regulaarselt kasutanud.
1. Ära pane käest, pane ära! - kui tihti oled tabanud end küsimast „Kuidas ometi on kõik jälle nii segamini?”. Selge on see, et omaalgatuslikult asjad end kusagile laokile ei jäta. Segadus kuhjub meie endite märkamatutest tegudest ja mõnikord ehk ka minnalaskvast käitumisest (sest lihtsalt ei jaksa, ei viitsi – ja see on ka OK!). Küll aga kui me paneme asja lihtsalt käest ära, loome me juba eos endale täiendava lisatöö, sest me peame ühel hetkel kõik need „lihtsalt käest ära pandud” asjad kokku korjama. Kui me aga paneksime juba käes oleva asja kohe tagasi tema õigele kohale (või viskaksime ära kui tegemist on järele jäänud prügiga), siis on hilisemat koristamisvaeva oluliselt vähem. Tean paljusid (k.a. iseennast) kellele tekitavad segamini toad vaimset koormat ning oma kodus võib näida võimatu lõõgastuda. Seega tasub nii mõnigi kord läbi mõelda oma tegevus – kas ma panen lihtsalt käest ära või ma panen asja ära õigesse kohta? Küll aga tasub olla armuline enda suhtes, sest meie kodud on siiski paigad kus me elame oma elu. Segadused tulevad ja lähevad. Oluline on tasakaal.
2. Maratoni asemel jookse sprinti – kui meie elu ei tohiks kunagi olla sprint, vaid maratonijooks, siis vahetevahel aitab lähenemine rasketele ja ebameeldivatele ülesannetele kui sprindile neid edukamalt ära teha. Ma olen juba aastaid ära kasutanud majapidamise loomulikke taimereid, et jõuda tarvilikku ära teha. Olgu selleks veekeedukannu keemiseaeg, pesumasina pesupesemise aeg, toidu küpsemiseks kuluv aeg, kulleri saabumisaeg või mõni muu ajalist piirmäära tähistav tegevus. Aja täielik võitmine tõstab heaolutunnet. Kuid ka teadvustamine endale osalise saavutuse korral: „Ohh, kui palju ma selle väikese aja jooksul tehtud sain!” on võit omaette. Ja ennekõike teadmine, et ma lihtsalt ei raisanud vahepealset ooteaega niisama laisklemise peale, tekitab teinekord kahekordse võidutunde. Tõsi, mõnikord on tore sulgeda silmad, keskenduda hingamisele ja hetkes olemisele, vahest ka vajalikul määral lihtsalt logeleda, kuid kui see pidev logelemine muutub juba laiskuseks ning kodused kohustused ripuvad masendava kotina kaelas, siis ei ole sellest peagi enam mingit naudingut. Kindlasti aga on oluline meeles pidada, et tasakaal on vajalik. Ei ole ainult ühte õiget lähenemisviisi. Kuid ehk toetab see väike võistlusmomendi trikk sind tülikate ülesannete ärategemisel.
3. Õhtuse vahetuse tööd ei ole hommikuse vahetuse kanda – see mõte kostus minu kõrvadesse kolm-neli aastat tagasi ühelt inimeselt, kes töötas pärast keskkooli välismaal teenindusvaldkonnas. See ütlus kleepis end koheselt minu külge ja ma meenutan seda endale peaaegu igal õhtul, kuid eriti nendel mil mul on väga raske kogu päeva jooksul kuhjunud segadust kokku kraamida. Teades ennast ja oma aju toimimist, siis käesoleva õhtu segaduse homseks jätmine (isegi siis, kui õhtul on tunne, et ei jaksa/viitsi enam midagi teha ning tahaks lihtsalt pikali heita) kindlustab mulle hommikul ahastuse ning stressi. Minu motivatsioon on madal, eesseisev päev ei tundu enam nii produktiivne. Seega – õhtuse vahetuse tööd ei ole hommikuse vahetuse kanda.
4. Ärka üles enne lapsi – see ei sobi kõigile. Leidub vanemaid, kes armastavad koos lastega tõusta ning üheskoos igat hommikust tegevust läbi teha. Tõsi, ka mulle meeldib seda aegajalt teha, eriti nendel päevadel mil meil ei ole kusagile kiiret (kuid mis seal salata, ka siis on teinekord soov nautida oma hommikust teed vaikuses, oma mõtteid mõeldes ning plaane tehes). Kuid argihommikud on kindlasti ühed neist, mil ma tunnen suurt vajadust oma ajale ning seetõttu pean olema üleval enne lapsi. Enne teisi üles ärkamine võib paljude jaoks olla raske muudatus, kuid see on minu kogemuses midagi, mis on seda väärt. Olgu selleks kasvõi 10 minutit varasem ärkamine, et hetkeks virguda ja saada oma aju stardivalmis.
5. Tee suurem töö väiksemateks osadeks – mõni ülesanne tundub vahel liiga raske, et sellega üldse alustada. Ometigi tehtud peab ta saama. Mind on sellistes olukordades aidanud suurte ülesannete osadeks lahti võtmine. Eripedagoogilises töös lastega teen sedasi alati. Koduses keskkonnas oleks üks suur teema muru niitmine, väiksemad osad sellest aga oleksid minu jaoks, minu oma aia mõttelist kaardistamist kasutades – viljapuuad, läänekülg, aiamaa, sisehoov, tänav jne. Sama teeksin ma trimmerdamisega. See tunne, et oled saanud kõik need väikesed tööd tehtud ja oma nimekirjas maha tõmmatud, tekitab väga suure heaolutunde kui üksi see, et oleksid maha kriipsutanud ainult „muru niitmine” ja „muru trimmerdamine”. Osadeks võtmine aitab hästi ka siis, kui töid tuleb jaotada mitme päeva vahel. Psühholoogiline trikk ajule hetkes, mil saad maha tõmmata juba midagi tehtut, isegi kui kõik pole veel lõpuni valmis, on väga rahuldust pakkuv ning näitab sulle ära protsessi, mitte ainult lõpptulemi. Ja kas see pole mitte see, mida koguaeg töös lastega õpetatakse ja juurutatakse? – ära hinda lõpptulemust, hinda protsessi, tunnusta last tehtud pingutuste eest, mitte selle eest kas ta kogu tööga lõpp-punkti jõudis. Miks siis me täiskasvanutena eneste suhtes nii karmid oleme ning suhtume oma tegemistesse „kõik või ei midagi” põhimõttega. Seega loo juba eos endale võimalus olla võitja. Tee suuremad tööd osadeks ja ära unusta ennast aegajalt premeerida.
6. Loo väikesed rutiinid – kes siis ei teaks rutiinsete tegevuste võlu. Lasteaias töötavad pedagoogid on sellega kindlasti suurepäraselt kursis. Rutiinid aitavad kujundada etteaimatavust ja seeläbi turvatunnet, vähendavad kaost ning pinget. Rutiinid aitavad meie argisemaid päevi mööda saata mingis kindlas rütmis ning seeläbi ka paremini edasi liikuda ühelt tegevuselt ja ühelt päevaosalt teisele. Rutiinsed tegevused ei pea olema kuivad ja igavad, need võivad olla ka midagi sellist mida me väga ootame ja naudime. Olgu see siis infrapunasauna külastus pärast treeningut või igareedene kino- ja mänguõhtu koos perega. Ja kui vahel võib tunduda, et minu elus ei ole midagi rutiinset, siis tasub mõelda korraks sellele – millal viimati midagi muutus, midagi ootamatut ja sa ei saanud oma harjumuspärast tegevust teha? Olgu selleks remondi tõttu suletud teelõik, harjumuspärase poe sulgemine, uue telefoni kasutama õppimine, muudetud trennigraafik vms. Mis iganes see sinu jaoks ka poleks, see on rutiini, ehk harjumuspärase tegutsemisviisi muutus. See on midagi, millele pead leidma uue lahenduse, uue viisi kuidas tegevused tehtud saavad. Rutiinid kujunevad nii väliste tegurite ja meie enda teadlikult tehtud otsuste läbi. Minu jaoks lapsevanemana on üheks suurimaks abiliseks rutiine päevakava. Tõsi, muudatusi siin-seal tuleb ikka ette. Rutiinid võivad ka periooditi muutuda (nt võib kooliajal olla hoopis teine rutiin, kui suvisel puhkusperioodil; reisil olles võib päevarütm olla aga sootuks teine, võibolla on hoopistükis igal päeval oma rütm ja rutiin). See on elu ja on täiesti ootuspärane, et me kohandame oma rutiine vastavalt elu rütmile. Kuid hoolimata sellest, millises eluetapis me ka parasjagu ei ole, aitavad kindlad rütmid ja rutiinid luua tunde, et asjad on kontrolli all ning me saame luua soodsaid „aknaid” vajalike ning ennekõike meelistegevuste tegemiseks.
7. Sea iseennast esikohale – iseenda esikohale seadmine on paljudel vanematel tagaplaanil ning liialt sageli võib see tunduda vale. Meil kõigil on aga midagi millest me rõõmu tunneme, midagi mis laeb meid uue energiaga, midagi mida me vajame igapäevase eluga edasi liikumiseks (ja mis ei ole pelgalt füüsilise keha töös hoidmiseks vajalik söömine-joomine). Nii nagu telefon ei tööta enam kui sa seda ei lae, nii ei tööta enam ka sina, kui sa ennast ei lae. Kindlasti muutub elu, kui kahe inimese suhtesse lisanduvad lapsed. Aega nn juhe seinas olemiseks (aku täislaetuse ära ootamiseks) jääb aina vähesemaks ja vahel tuleb ka juhe seinast ära tõmmata enne kui aku on täielikult täis laetud. Kuid hoolimata sellest tuleb juhet regulaarselt seina panna ja oma akut täita. Töös lastega olen jaganud aastaid põhimõtet (ning see kehtib ka vanemluse puhul) – laps vajab, et tema vajadused oleksid kaetud 100%. Ta ei küsi milline täiskasvanu ja kas üldse saab tema vajadusi katta. Ise ta oma akut laadida ei oska, ta sõltub täielikult täiskasvanutest. Täiskasvanute akud ei ole aga alati samaaegselt 100% täis ja kehvematel perioodidel võib ette tulla, et oma akut kulutatakse sisutühja tegevuse peale või sootuks millegi sellise peale mis akut oodatust kiiremini ära kulutab. Mõnikord võib aga ette tulla, et me ei saagi oma akut täis laadida, miski häirib või pärsib meie korrashoidu ja tavapärast toimivust (nt haigus, mured või pinged). Vahel võib ka laadija katki minna ning ta ei toida enam akut – ka inimestena võime leida end fakti eest, et varasemalt rõõmu toonud tegevus ei paku enam seda sama sära ning me oleme uue hobi otsingul (võibolla sinu lemmik savistuudio kolis uuele aadressile ja sa ei saa sinna enam minna, võibolla saavutasid sa oma eesmärgi uue oskuse omandamisega ja vajad nüüd uut). Täiskasvanute vaheline kommunikatsioon on aga nendes hetkedes väga oluline mõistmaks, kui täis meie akud on, kui palju me oma alles jäänud akust vajame iseendale, kuidas me saame lapse jaoks ära katta 100% ja kas me peame oma akude kasutuses selleks kohandusi tegema. Vahel tulebki ohverdada osa akust, mis oli sulle endale mõeldud. Teinekord ohverdab oma osa akust sinu partner. Terve vanemlus on miski, kus ei peeta arvet ega jälgita skoori. See tugineb usaldusel (nagu ka töösuhtes lasteaias see olema peab), aususel ja inimlikul võrdsusel. Hoia oma akut ja toeta enda ümber olevaid, et igaühe aku saaks piisavalt laadida ja regulaarselt ka täielikult täis laetud.
Kui tunned, et soovid uute harjumuste kujundamiseks näha oma arengut, siis anna oma soovist kommentaarides märku ning ma saadan sulle printimiseks mõeldud .pdf faili. Failist leiad tabeli (pilt kommentaarides) kuhu saad lisada täppe iga kord, kui vastava kategooria eesmärgi nimel tegutsesid. Igas suuremas kategoorias võib sul olla mitmeid väiksemaid eesmärke (nt iseennast esikohale seades võib sul olla rohkem kui üks tegevus mida selleks teed – iga tegevuse sooritamise korral saad täpi lisada, sest iga tegevus on eraldiseisev ja väärib nähtavaks tegemist, mitte üldistamist kogu päeva lõikes). Kui aga soovid, siis võid alustada ka ühest konkreetsemast sammust korraga. Kirjuta oma eesmärgid julgesti välja, lisa kasvõi kollaseid märkmelehti tabeli juurde. Tee oma eesmärgid ja teekond endale nähtavaks! Ning tea juba täna – mõni päev tuleb täppe rohkem, mõni päev vähem ja see on OK. Ja pea meeles – ühes ülemaailmselt populaarses teoses on öelnud, et uue harjumuse kujundamiseks ei ole oluline aeg vaid korduste arv. Mida rohkem sa midagi teed, seda enam see omaseks saab.
Prindi tabelit välja nii mitme nädala tarbeks, kui seda vajad. Ühel hetkel on uus harjumus saanud tavapäraseks osaks igapäevasest elurütmist ning sa ei vaja enam visuaalset abivahendit.
