Haridusmentor Triinu Pääsik

17/09/2026

Kas see uuring on vajalik? Eks ole näha.

Mõnes mõttes mõistan selle uuringu kavatsust.
Õpetajad räägivad aastaid, et töökoormus on liiga suur ja seega tasub vaadata, mis seda aega napsab.

Kuigi uuringuga pole alustatud, õpetajad juba reageerivad.

HTMi uuringu teade ja õpetaja Heleriini postitus inspireeris küsimusi küsima. Need mõtted pole lõpuni lihvitud ja osalt mõeldud retooriliselt, et ärgitada mõtlema 👇

1. On mitmeid uurimusi (ka värskeid), mis juba korduvalt on andnud sarnaseid tulemusi. Mida HTM loodab teada saada, mida veel teada pole? Milline on uuringu disain?

2. Inimesed armastavad oma harjumusi.
Kui sa täna kaardistad, millele su aeg jaotub, kas mõtled ka sellele, kuidas mingit osa teha nutikamalt ja võita aega ja energiat? Kuidas toetad end nii, et sa ei tunneks süüd tehes ajaliselt vähem kui seni harjunud?

3. Sean hüpoteesi, et suurema suhtluskoormusega õpetajate tunnetuslik töökoormus on suurem.

Nt klassiõpetajad = ca 24 õpilast päevas vs aineõpetajad = 5 tundi x 24 õpilast = 120 erineva õpilasega päevas. Kas see on miski, millele võiks tähelepanu pöörata?

4. Kui õpilased teevad mõnda tegevust kauem kui teised, siis ei ole põhjus alati see, et ta ei oska. Mõnikord on asi selles, et naudime seda tegevust.

Kuidas mõjutab õpetaja enda suhtumine tööülesandesse seda, kui palju aega sellele läheb? Kas võib olla, et mingi osa tunni ettevalmistusest on nii nauditav, et ajataju kaob ja see on põhjus, miks antakse sellele suur osa enda ajast?

5. Ühiskonnas oodatakse vaikimisi emadelt (ja nad isegi endalt) natuke rohkem. Arvestades, et enamus Eesti õpetajatest on naised ja paljud ka emad, kas siin võib ka olla seos tunnetusliku töökoormusega? Kas lapsevanema roll on mõjutegur tunnetusliku töökoormuse juures?
Mida VÕIKS teada saada:
1. Kuidas on õpetaja vastused seotud tema nägemusega õpetaja rollist?
2. Millised töövõtted aitavad 1,0 koormusega mahtuda ettenähtud 35h sisse (või oleks realistlik sellest sättest loobuda)?
3. Millist rolli mängib tunnetusliku koormuse juures organisatsioonikultuur ja juhtimine?

Kas see uuring on 70k väärt? Loodan🤞
Jabur oleks see, kui saaksime teada vaid seda, mis on juba korduvalt kinnitust saanud.

14/09/2026

Oled sa ühel hetkel siiski meelt muutnud?
Meenuta olukorda, kus sa alguses olid veendunud, et mingi asi ON NII ja teisiti ei ole võimalik, ent mõni aeg hiljem muutsid oma meelt. Või olukorda, kus sa jäid endale kindlaks nagu vankumatu tinasõdur?

Või olukorda, kus nüüdseks on juba nii palju öeldud ja tehtud, et osapoole meele muutmine tundub täiesti võimatu, kuigi hinda maksavad ammu juba need, kes seda otsust ise ei teinud.
Üks leebem näide:

On septembri keskpaik ja õpetaja koostas töörahu huvides istumisplaani. Ta lisas, et kohti ei vahetata ja nii jääb. Õpilased nõustusid. Oktoobri alguses aga muutus klassi õpilaste omavaheline dünaamika ja üks paar kõrvuti koos kohe üldse ei toimi.

Millised on õpetaja valikud?

A. Muudab meelt ja loobub istumisplaanist (õpilased valivad ise)

B. Muudab meelt, kuid ainult nende õpilaste puhul teeb erandi (teised peavad jääma nii nagu plaan ette nägi, kuigi ka mõni teine sooviks erandit)

C. Ei muuda meelt, istumisplaan jääb, kuid sellega kaasnevalt on pidevalt vaja tegeleda kahe õpilase omavaheliste suhete ja eneseregulatsiooni teemadega, mis mõjutab kogu klassi ja töörahu.

Aga asi pole tegelikult meele muutmises.
Tegelikult on asi selles, mis sellele JÄRGNEDA võib.

Õpetaja ütles septembris "nii jääb" ja sellega määras ta muutusele kalli hinna ette ära. Kui ta oleks öelnud "proovime kaks nädalat ja siis vaatame üle", oleks oktoobri muudatus olnud plaani osa, mitte taganemine.
Ma arvan, et me ei karda muuta meelt, aga kardame just nimelt seda teadmatust, seda reaktsiooni ja ohtu, et meie kuuluvustunne saab kahjustada.

Mida kauem, mida valjemini ja mida suurema publiku ees keegi oma seisukohta kaitsnud on, seda valulikum tundub seda hiljem muuta.

Oma valikuga kaitseme oma pilti iseendast või kohta rühmas, kus see seisukoht meid hoiab. Ka näiteks veendumused nagu "ma ei ole matemaatika inimene" või "mina küll endale kunagi maci ei osta" või "pikad tunnid on halb mõte".

"Aga see ongi ju okei. Peabki paindlikult suhtuma," ütleb mõni.

Täiesti nõus, kuid kui ootame, et keegi oleks julge, peavad teised suutma end pidurdada. Vahel oleme need, kellelt oodatakse julgust, vahel need, kes vaatavad pealt ja kommenteerivad.

Kui praegu keegi teeb meelemuutuse, siis hakkab internet kihama halvustavatest, häbistavatest kommentaaridest nagu "Nojah, oligi lödipüks" või "Mis sellisest tuulelipust ikka oodata" või "Enne rääkis ta küll teist juttu. Kas sellist inimest me usaldamegi?"

See on see, mida ka julge inimene kardab. Ja mitte lihtsalt need sõnad, vaid see tunnete torm, mida need sõnad meie sees tekitavad: häbi, pettumus, viha, ärevus... Palju tundeid, millega võime täiesti üksi jääda.

Õnneks me tegelikult ei pea niimoodi reageerima.

Astronoom Andrew Lyne teatas 1991. aastal esimese planeedi leidmisest pulsari ümber. Aasta hiljem astus ta suure teaduskonverentsi ette ja ütles, et eksis ja tegemist oli arvutusveaga. Saal tõusis püsti ja aplodeeris.
Kas me suudaksime aplodeerida hea ja tunnustava sõnaga, kui keegi otsustas meelt muuta, sest olukord vahepeal on muutunud?

👉Selle asemel, et alustada juttu "AGA sa ju enne...", saab end pidurdada ja küsida hoopis: "Mis sind ümber mõtlema pani?"
Muutuse hind jääb samaks, aga meelemuutuse hind kasvab iga päevaga.

❗Seetõttu olen seda meelt, et sulgen hoogsat arutelu toonud postituse kommentaariumi. See on katse hoida hind madalal seni, kuni keegi veel otsustab meelt muuta. Kes meist ikka hinnatõusu tahab.

12/09/2026

Tundub, et postitus langes taaskord valulikule pinnasele. Kutsun arutellu ka neid, kes on kogenud ka muudatuse võlu. Teie hääl on oluline, väärtuslik ja vajalik selle arutelu juurde.

11/09/2026

Kõrveküla põhikooli juhtum on hea analüüsimaterjal.
Ilmselt kasutan seda veel, aga alustan sellest siin.

Koolipäeva algus kell 9 peale tekitab polariseerumist.

Kommentaariumites on näha, et asjasse mittepuutuva isikuna on mugav sõna sekka öelda. Ma siis otsustasin, et kasutan ka olukorra ära ja kuivõrd mul endal emotsionaalset sidet selle kooli ega valla inimestega pole, saan hoida neutraalsemat häält. Või kas suudan?

Ütleme ausalt, et ka üsna lihtne on polariseerumist tekitada vaid ühe Exceli reaga. See oli näha ka "Pealtnägija" saatelõigus, kus päevaplaan oli sama, lihtsalt 45 min võrra edasi tõstetud ja seega tundub, et SIIS lõpeks koolipäev kell 17 ja seda tõesti osapooled ei igatse. Aga see ei ole ainuke valik, mis tegelikult kella 9 algusajaga võimalik on.
Asi pole ainult algusaja muutmises, vaid selles, mida see VEEL endaga kaasa toob. Mulle mõjub sarnaselt näiteks mõte välismaale reisimisest.

Reisil olla mulle meeldib, aga enne seda võin jääda mõtlema, mida kõike see endaga kaasa toob (raha, aeg, hotelli valik, transport võõras linnas, käsipagasi pakkimine, pärast lahtipakkimine jnejne) ja siis suudan ennast ümber veenda, et ega tegelikult polegi vaja. Ja tuleb välja, et see on tulemust andnud - käin välismaal reisimas pigem harva.

Kohati tundub, et selle määrusega on vist sarnaselt. Kell 9 võiks alustada küll, aga mis VEEL sellega kaasneb. Ah, las parem jääda nii kuis oli...
Viimaste aastatel olen mitmele koolijuhile selle muutuse juures partneriks ja näinud kõrvalt mitme erineva profiiliga kooli üleminekut kella 9 koolialgusele ja sh pikkadele tundidele.

On kindlasti neid, kes tahavad NÄHA, milline see kell 9 algav koolipäev välja võiks näha. Ma siis tõin mõned näited.

Jätsin välja need koolid, kus kogemust on juba pikalt ja tõin meelega esile need, kellel see muutuse protsess värske.

Nemad on need, kes on viimastel aastatel enda jaoks selle teema aktuaalseks teinud, otsinud, uurinud ja pidanud keerukaid vestlusi, mis selle muutusega kaasa tulevad. Julgesin just need koolid nimetada, sest moel või teisel olen nende kõrval selles protsessis olnud ja tean, et neil ON, mida õppida. Kui tahet on.

Jõudu lastevanematele Kõrvekülla! 🙌
✨

10/09/2026

04/09/2026

Need ei ole "sa saad hakkama" tüüpi laused.
Need on laused, mida laps kuuleb, kui teemaks on kodused ülesanded, ta on soovinud minu tuge ja ma püüan teda aidata.

Kõik need laused talle alati ei meeldi, sest tema arusaam minu "abist" on vähe teistsugune. Vähemalt varem vahel torises, et ma ei aita. Nüüd on juba harjunud.

Ta teab, et see ongi viis, kuidas teda aitan. Eesmärk on, et ta ise mõtleks ja harjutaks tehnikaid, mida kasutada ka siis, kui mind ei ole juures.
Kuna ma kindlasti ei taha, et laps poole ööni õpetaja valitud ülesannetega tegeleks, olen määranud nt enda vastuvõtuaja.

See tähendab, et kui ta teab, et soovib minu abi, olen valmis teda aitama kuni kella 20.00ni. Pärast seda peab ta iseseisvalt hakkama saama, võtab hommikul uuesti ette või läheb nii nagu läheb.

Olen teadlikult püüdnud vältida seda, et ei tekiks seost õppimine = vastik või tüütu.

Jah, mõni ülesanne võib selle tunde tekitada, aga tihtipeale tekib see siis, kui ülesanded satuvad nälja või väsimusega samale ajale.

Mõlema puhul saab lapsevanem olla see, kes ütleb STOP.

Pigem läheb tegemata ülesandega kooli, kui et luban tekitada seda seost tema peas, et nui neljaks, läbi pisarate või üleväsinud last sunnin tegema ülesannet, et õpetaja oleks rõõmus, et tehtud sai. Sorri, see ei käi nii 🫣🫣🫣
Kui siit nüüd keegi välja loeb, et julgustan käega lööma, oled teisiti aru saanud. Võid veelkord süveneda 🙌

Minu siht koolilapse vanemana on:
⭐ Tekitada seos 'õppimine = mõnus pusimine' (mitte vastik ja tüütu tegevus, mitte kunagi enam teha ei taha)
⭐ Mitte tekitada seost kool on õppimine. Ei ole.
⭐ Väsinuna ja näljasena on vaja enda eest hoolitseda, mitte teiste (nt õpetaja) heakskiidu nimel üle võlli tõmmata
⭐ Kui ma soovin kellegi abi, pean arvestama tema nõudmistega, kellelt seda abi soovin

Ja need laused, mida laps kuuleb, ongi selle jaoks.

Kas mõni kodutöö on jäänud tegemata? Jah.
Kas oleme omavahel pahandanud, kui liiga hilja peale kodused ülesanded jätab? Jah.
Kas ma tahaks, et koduseid töid poleks? Jah.

Aga sõdima ma hetkel ei jaksa sel teemal hakata.

Püüme hoopis last toetada nii, et ta tunneks, et õppimine on üks väga mõnus tegevus ✨
Mis lauseid teil kõlab?

02/09/2026

Ma ei saanud õpikute kiletamisega sõbraks.
Proovisin mõni aasta tagasi, aga ei saanud hästi käppa ja tulemus jäi lõpuks nii kirjumirju, et mulle ei meeldinud ka.

Seega jõudsin juurte juurde tagasi ja nii riietasin lapse õpikud ka sel aastal pakkepaberisse.

Väikse nüansiga ✨

Mäletan enda kooliajast, kui otsisin kotist mingit õpikut, pidin teinekord päris pikalt sobrama. Kõik õpikud olid suhteliselt sama mõõtu ja pärast pakkimist ka sama värvi.

Nii et lisasin lapse õpiku nurkadele visuaalsed vihjed.
Proovime sel aastal, kas kodeeritud nurgad aitavad leida kiiremini vajaliku õpiku.

Või on see lihtsalt midagi, mida oli tore teha ja ilus vaadata, aga tegelikult mõju ei avalda.

Sest nagu ütles üks Noored Kooli 18.lennu osaleja:
"Ei ole mõtet teha hästi midagi, mida pole mõtet teha."
Mõnusat alanud kooliaastat! 🎉

20/08/2026

Varem ma kartsin inimesi koolitusel ärritada.
Nüüd ma teen seda teadlikult ja meelega 🤭🫣

Koolitajana alustades püüdsin olla pigem see, kes inspireerib. Mõne aja möödudes hakkasin saama tagasisidet, et oli inspireeriv.

Kuniks see mind ennast enam ei inspireerinud.
Viimaste aastatega on kujunenud nii, et tekitan koolitusel osalejates ärritust või ajan neid segadusse.

Ja ma naudin seda.
Mitte seetõttu, et ma tahaks kedagi piinata, vaid seetõttu, et vaid see on märk sellest, et inimene päriselt mõtleb.

Ma ei taha, et koolituselt väljudes inimesed õhkaks, et ohh kui mõnus ja hea oli olla.

Ma tahan, et nad ütleks, et "Krt, mõtlema pani."
Segadus, kerge ärritus, uudishimu ja väljakutse on need, mis sunnivad aju tööle.

"Mulle meeldib see, kuidas mind alati ärritad. Ärritad uuendusmeelsusega. Aitäh! 🫶" oli see tagasiside, mis minu tähelepanu viimane kord köitis.

Mõtet, et suutsin mõtlema panna, on varemgi tulnud. Aga et inimene kirjutab, et ärritasin ja see meeldis talle, oli mu jaoks esimene kord.
Hea ärritus tuleb õpiülesandest, mitte inimesest. Ma ei taha, et nad mind nähes närvi läheks 🤭

Aga teadlik õpidisain võimaldab seda, et saan olla õppija poolel ja vaadata koos temaga seda ülesannet, mis segadust tekitab või ärritab.

Ma ei ärrita inimest, vaid püüan ärritada tema senist mõtteviisi.

Küsimus, millele pole ilmset vastust või näide, mis läheb vastuollu senisega, teeb selle töö ise ära 😏
See õnnestus ka viimane kord hästi, kui ülesandeks oli disainida väsitav tund.

Osaleja oli ise õhinas ja mõtles, kuidas küll veel saaks ära väsitada. (Talle vist natuke meeldis see ülesanne isegi liiga palju 🤭) 

Kui küsisin, kuidas saaks selle 'väsitava' tunni mustri peale ehitada kosutava tunni, jäi ta mõttesse.

Küsisin veel mõne küsimuse, et olla tema poolel ja leida lahendus enda esitatud küsimusele ja ta leidis väga lahedaid mõtteid. Täielik võit!
Ma ei tea, kas selle ärritustagasiside kirjutaja oli seesama inimene, kellega selle vestluse pidasime, aga olen hakanud neid ärritus/segadus momente jahtima ja meelega looma.

Koolitaja, kes naudib õppijate segadusse ajamist ja kerget ärritamist... Jep, seda ei näinud ma ise ka tulemas 🤭

14/08/2026

Üks päev veel, ainult üks päev veel! ✨

11/08/2026

Ma vist saen oksa, millel ise istun, aga teen seda siiski.
Nii mõnigi kord ei ole kollektiivil vaja järgmist koolitust, vaid omavahelist vestlust.

Oleme mitmel korral koolituse tellijaga vesteldes jõudnud selleni, et kollektiiv tegelikult ei vaja koolitust, ei vaja rohkem infot, vaid ühise keele leidmist.
Märkan vestlustes ja sõnavõttudes tihti kolme sõna, mille kasutamine tundub teatud mõttes turvaline. Need kolm sõna on ühiskondlikult soositud ja nendega võidab kiirelt inimeste poolehoiu. Samas, on need kolm sõna tihtipeale ka tüliõunaks 🍎

Kolm ilusa fassaadiga õuna:
1. KAASAMINE
2. KOOSTÖÖ
3. TOETUS/ TUGI

Mulle tundub, et tüli tekib siis, kui 
A. kasutame sama sõna, mõtleme erinevaid asju
B. kasutame erinevaid sõnu, mõtleme tegelikult sama asja

Kuidas sellest ringist pääseda?
Vestluse käigus ja üksteist päriselt kuulates, samal ajal ühisosa otsides.

👉 Mida need meie jaoks tähendavad ja kuidas tegudes välja näevad?
👉 Mille järgi me otsustame, kas seda rakendatakse või ei?
👉 Milline kujund või metafoor seda sõna hästi väljendaks?
Selle asemel, et tellida järgmine koolitus, julgustan hoopis võtta vähemalt 2-3 tundi, et mõtestada päriselt, mida nende all mõeldakse ja kuidas need tegudes väljenduvad või ei väljendu. Ja see ei tähenda, et öeldakse, et 'nii on', vaid see on hulka segasem ja aeganõudvam protsess.

See tähendab, et IGAÜKS mõtestab enda jaoks, leiab ühisosa kolleegidega ja alles sellest joonistub välja kollektiivi ühisosa.

Mõnikord vajab selline vestlus majavälise inimese kaasamist, mõnikord piisab struktuurist ja selgest kommunikatsioonist.
PS. Kui siiski otsustate tellida koolituse (või on juba tellitud), on teil õigus paluda, et koolitus sisaldaks VÄHEMALT 20-30 minutilist tööstüklit, mille käigus on võimalik infot mõtestada ja nö enda omaks teha.

Soovituslikult võiks see olla koolituse jooksul, mitte lükata lõppu. (Lõpus võiks see niikuinii olla, et toetada teie õppimist)
Koolitus ei ole võluvits, aga võib kaasa aidata, et mõtestamise protsess oleks toetatud, inimesed kaasatud ja koostöö omavahel paremini sujuks (🤭🤭 noh, saate ju aru küll, mida ma mõtlesin 😅).