08/09/2021
Õpetaja hakkas pärast õhtusööki kontrollima õpilaste tehtud kodutöid. Tema abikaasa jalutas nutitelefoniga ringi ja mängis selles oma lemmikmängu.
Viimast tööd lugedes hakkas naine vaikivalt nutma.
Tema mees nägi seda ja küsis: "Miks sa nutad kallis? Mis juhtus?"
Naine: "Eile andsin oma 1. klassi õpilastele kodutöö, et kirjutada teemal "Minu soov.""
Abikaasa: "OK, aga miks sa nutad?"
Naine: "Täna, viimast tööd lugedes ajab see mind lausa nutma."
Abikaasa uudishimulikult: "Mis seal siis sellist kirjas on, mis lausa nutma ajab?"
Naine: "Kuula!"
Minu soov on saada nutitelefoniks. Minu vanemad armastavad nutitelefoni väga. Nad hoolivad nutitelefonist nii väga, et mõnikord unustavad nad mind täiesti. Kui mu isa tuleb õhtul kontorist väsinuna koju, on tal aega nutitelefoni jaoks, aga mitte minu jaoks. Kui mu vanemad teevad mõnda olulist tööd ja nutitelefon heliseb, jooksevad nad juba esimese helina peale. Isegi kui ma nutan. Nad mängivad oma nutitelefonides mänge, minuga aga mitte. Kui nad räägivad oma nutitelefonis kellegagi, ei kuula nad mind kunagi, isegi kui ma ütlen midagi olulist.
Niisiis, minu soov on saada nutitelefoniks.
Pärast loo kuulamist muutus mees emotsionaalseks ja küsis naiselt: "Kes selle loo kirjutas?"
Naine: "Meie poeg."
Siit loo moraal: Lapsed näevad ja tunnevad kõiki ja kõike, mis nendega ja nende ümber reaalsuses toimub. Nad vajavad tähelepanu, aga ühel hetkel tekib neil tunne, et nad nagunii seda ei saa, neist on vanematel ükskõik. Ja kui on üles kasvatud keskkonnas, kus lapsest justkui keegi ei hooli, nutitelefon on alati tähtsam, siis toob see kaasa palju käitumis- ja meeleoluprobleeme.
