14/08/2026
Kuidas Sotsiaaltöö Akadeemia koos sõpradega Jurmalas Õpetaja juures käis
Sotsiaaltöö Akadeemial on üks ilus traditsioon. Igal suvel sõidame Jurmalasse kohtuma oma hea sõbra, õpetaja ja mõttekaaslase Aloys Leyendeckeriga. Need kohtumised ei ole kunagi olnud lihtsalt järgmise koolituse ettevalmistamiseks. Pigem on neist saanud meie jaoks omamoodi peatuspaik – aeg, mil võtame korraks igapäevasest tempost sammu tagasi, reflekteerime möödunud aastat, mõtestame ühiselt õpitut ning anname kuju järgmistele sammudele.
Eks reflekteerime me tegelikult kogu aeg – enne iga moodulit, pärast iga moodulit, pikkadel autosõitudel, vahel hilisõhtustel telefonikõnedel ja mõnikord lihtsalt ühe hea kohvitassi taga. Aga Jurmalas on selleks rohkem aega. Ja head mõtted vajavad aega. Võib-olla just sellepärast ongi Sotsiaaltöö Akadeemia sündinud palju rohkem vestlustest kui äriplaanidest.
Meie mõlema selja taga on üle kahekümne viie aasta tööd sotsiaal- ja haridusvaldkonnas. Selle aja jooksul oleme olnud õpetajad, juhid, arendajad, lepitajad, õppijad ja vahel ka lihtsalt inimesed, kes on püüdnud keerulistes olukordades leida paremaid lahendusi. Kõik need kogemused on kujundanud meie ühise arusaama sellest, kuidas inimesed tegelikult õpivad. Me usume, et teadmistel on väärtus alles siis, kui inimene leiab nende kaudu parema kontakti iseenda, oma töö ja teiste inimestega. Sellepärast ei ole meie jaoks kunagi piisanud ainult heast loengust või hästi koostatud õppematerjalist.
Kui me 2017. aastal Aloysiga esimest korda kohtusime, olime ausalt öeldes üsna ettevaatlikud. Keegi oli meile rääkinud, et Lätis koolitab üks sakslane, kes on perelepitusega tegelenud aastakümneid. Selleks ajaks olime kohanud juba päris palju inimesi, kes tulid õpetama, kuidas kõike tuleks teha hoopis teisiti, ning vaatasime uutele "gurudele" pigem terve annuse kriitilise uudishimuga otsa. Otsustasime alustada kahepäevase proovikoolitusega. Tagantjärele mõeldes oli see üks olulisemaid otsuseid, mille oleme oma õpetamisteekonnal teinud.
Aastate jooksul on Aloys olnud meile palju enamat kui koolitaja. Ta on olnud õpetaja selle sõna kõige ilusamas tähenduses. Ta ei ole kunagi öelnud, mida me peame tegema. Ta on kuulanud, küsinud, vahel vaikselt mõne mõtte poetanud ja siis lihtsalt oodanud. Tavaliselt piisas sellest, et üks meist jälle "tuld võtaks" ja uus idee liikuma hakkaks.
Kõige keerulisemad vestlused pidasime ilmselt siis, kui olime lõpetamas riikliku perelepituse süsteemi loomist ja väljaõpet. Olime selle protsessi sisse pannud tohutult palju teadmisi, aega ja südant, kuid tundsime, et süsteem hakkab liikuma teises suunas kui see, millesse meie uskusime. Just nendest vestlustest sündis otsus mitte loobuda, vaid teha samm edasi. Luua Perelepituse Meistriklass sellisena, nagu meie perelepitust mõistame – ühendades akadeemilised teadmised, praktilise kogemuse, süsteemse mõtlemise, professionaalse enesejuhtimise ja inimese isikliku arengu. Seepärast on meie jaoks eriti oluline, et Aloys on selle loo juures olnud algusest peale ning tuleb ka sel sügisel meie õppijatega oma kogemust jagama.
Seekord olid meiega kaasas ka Anu, Riho ja Janne – inimesed, kes on igaüks omal moel saanud osaks Sotsiaaltöö Akadeemia loost. Anu, kes on aastaid olnud meie tõlk ja on tänaseks ise sertifitseeritud organisatsioonilepitaja. Riho, kes tuleb Perelepituse Meistriklassi õigusmoodulit läbi viima, ning Janne, organisatsioonilepituse meistriklassi vilistlane, sotsiaalvaldkonna õpetamise juht ja õpetaja. Tegelikult on meie seltskond palju suurem. Eelmisel aastal sõitsime Jurmalasse üheksakesi, sel aastal oleks tahtjaid olnud samuti rohkem, kuid suvine aeg ei lasknud kõigi kalendreid kokku sobitada. Meie kõrval on aastaid olnud Ülla, Matti, Kairit, Ruth, Donald, Raul ja veel mitmed inimesed, kes on aidanud kaasa erinevate ideede sünnile ning kandnud edasi samu väärtusi. Mõni neist on täna rohkem seotud Sotsiaaltöö Akadeemiaga, mõni Eesti Lepitajate Liiduga. Ka Liit on üks neist mõtetest, mille üle oleme Aloysiga palju arutlenud ja mida oleme koos superviseerinud. Kõik head ideed ei hakka kohe elama. Mõni vajab lihtsalt rohkem aega, õigeid inimesi ja õiget hetke. Seda oleme samuti õppinud usaldama.
Vahel ütleb Aloys Anule: "Ei ole vaja tõlkida." Ja samal hetkel ütleb sama keegi meist. Mitte sellepärast, et Aloysi eesti keel või meie saksa keel oleks vahepeal imeliselt paremaks muutunud, vaid sellepärast, et üheksa aastat koostööd on loonud ühise keele. Mõnikord jõuavad mõtted kohale enne sõnu.
Loomulikult tegime ka tööd. Või vähemalt meie nimetame seda tööks. Arutasime läbi 25.–26. septembril Tartus toimuva jätkukoolituse „Konstellatsioonitehnikad töös muutuste ja konfliktidega“ ning vaatasime veel kord üle 14. oktoobril algava Perelepituse Meistriklassi terviku. Ja loomulikul viskas Aloys õhku ka mõne uue idee. Ausalt öeldes ei ole need enam ammu klassikalised planeerimiskoosolekud. Meie koolitused sünnivad nendest vestlustest ning saavad oma lõpliku kuju alles koos õppijatega. Me usume, et õpetamine ei tähenda valmis vastuste jagamist. See tähendab õppimisruumi loomist, kus teadmised kohtuvad kogemuse, refleksiooni ja inimese isikliku arenguga.
Ja nagu alati, kuulus Jurmalasse ka Aloysi külalislahkus. Moseli piirkonnast pärit veinitootjate suguvõsas kasvanuna viis ta meid ka seekord väikesele maitserännakule läbi seitsme veini ja seitsme käigu. Vahel tundub, et just selliste õhtute jooksul sünnivad kõige paremad mõtted. Mitte sellepärast, et laual on hea vein, vaid sellepärast, et ümber laua istuvad inimesed, kes julgevad päriselt mõelda, küsida ja kuulata.
Kevadel lõpetasime koos Aloysiga tema viimase pika organisatsioonilepituse meistriklassi. See oli hetk, mida on raske sõnadesse panna. Suurim kingitus ei olnud meie jaoks meile üle antud sertifikaat. See oli usaldus. Usaldus, et on aeg liikuda edasi, kanda seda mõtteviisi edasi omal viisil ning luua järgmistele õppijatele samasugune arenguruum, nagu meie oleme temaga koos kogenud. See on tunnustus, mis kohustab ja inspireerib ühtaegu.
Nüüd on aeg kirjutada järgmine peatükk.
📍 25.–26. septembril kohtume Tartus koolitusel „Konstellatsioonitehnikad töös muutuste ja konfliktidega“.
📍 14. oktoobril alustab uus Perelepituse Meistriklass. Otsustasime registreerimise sulgeda 14. septembril, et kuu enne algust keskenduda juba ainult grupi ettevalmistamisele ja ühise õppimisruumi loomisele. Tänaseks on meiega võimalik liituda veel kolmel inimesel.
Kui tunned, et otsid kohta, kus teadmised kohtuvad kogemuse, refleksiooni ja isikliku arenguga ning kus õpetamine sünnib usaldusest, koostööst ja päris suhetest, siis oled südamest oodatud meiega seda teekonda jätkama.
Ja eks järgmisel suvel vaatame Jurmalas jälle tagasi ning loodetavasti saame öelda, et ka see aasta oli seda teekonda väärt. ❤️
