27/04/2026
Teelesaatja: Growth ehk üks kasvamise lugu
See teema tõmbas üles ühe kogemuse, mis muutis mu arusaama üritustest, korraldamisest, juhtimisest ja osalemisest.
Tänaseks ma muidugi arvan, et sellised muutumised või avastused on tegelikult lihtsalt aktiveerumised. See on Okasroosikese lugu. Miski olemasolev, aga tukkuv, saab äratuse, äratundmise, loa olla ja elluärkamise jõu.
Mis tarkus selle loo tulemusena ärkas?
- Et tegelikult ei peagi närvi minema ja närvis olema.
- Et hoolimiseks on muidki viise kui muretsemine ja rahmeldamine.
- Et osalejana saab olla osa. Mitte ainult publik, imetleja või arvustaja. Ka siis, kui ei meeldi.
- Et ka suur üritus saab ennekõike olla lihtsalt inimruum, kohtumine ja koosolemine. Ja peabki.
- Et tegelikult on võimalik ja saab küll.
See juhtus 2004. aasta mais Itaalias, kusagil Veneetsia lähedases kuurortlinnas.
Töötasin siis Euroopa noorteinfovõrgustiku Eurodesk Eesti koordinaatorina.
Eestist oli just saanud Euroopa Liidu liikmesriik. Sellega seoses kutsus Eurodesk Itaalia kõikide uute liikmesriikide esindajad oma võrgustiku aastakonverentsile külla. Tutvustasime oma maid, noortega tehtavat, projekte ja saime lihtsalt tuttavaks.
Kolm tihedat programmipäeva. Osalejaid oli umbes 120 ehk päris palju.
Mina olin tubli ja ontlik 24aastane neiu. Eks ma olin tore ja pöörane, aga eelkõige korralik. Ilusti järgisin programmi ja püüdsin head muljet jätta.
Esimene üllatus oli kohvipaus.
Selgus, et ka nii paljude inimestega saab kõigile teha neile meelepärase kohvi. Ilma inina ja vinguta. Selleks ajaks oli minu kogemus toimumiskohtadega õpetanud, et NII paljudele inimestele on võimalik teha ainult halba kohvi termosesse, sest kõik muu on LIIGA keeruline.
See oli erakordne!
Ja mina oskasingi ilusti endale Lattet tellida. Sest just nii sain ma Eestis oma lemmikkohvi. Itaalias saingi endale selle peale ilusti lihtsalt piima 😊
Aga toimus õhtusöök.
Programmi järgi oli peale õhtusööki rahvusõhtu, kus kõik oma piirkondi tutvustasid.
Tubli eestlasena sõin ära, rääkisin lauakaaslastega ära ja asusin järgmist päevakorra punkti ootama.
Aeg läks. Itaalia ikkagi. Hilinemine on ju normaalne.
Kui juba enam kui tund oli ÕIGEST ajast üle, siis ikkagi küsisin, et mis toimub.
Selle peale ütles võõrustaja Giovanni
„Aga vaata. Kõigil on ju nii hea olla ja palju rääkida. Me pole nii ammu omavahel näinud. Milleks seda katkestada. Teeme homme.“
Ja tõesti. Oligi tore. Mul ka. Ainus, mis ei lasknud mul kohal olla, oli programm ja soov seda teenindada. Ma olin rohkem suhtes programmiga, kui oma lauakaaslastega.
Ja nii rahunesingi.
Siiski jäi õhku üks suur küsimus.
Kuidas kõik need 120 inimest teadsid, et programm on muutunud? Teavitust ju ei toimunud. Aga kõik teadsid.
Järgmisel õhtul juhtus täpselt sama lugu. Oli lihtsat üks väga tore õhtu. Selleks ajaks olin juba jõudnud voolu ja lubasin asjadel juhtuda. Ilma näpuga järge ajamata ja pead vangutamata.
Kolmandal ja viimasel õhtul algas see oodatud rahvusõhtu. Ja kujuta ette! Kõik oli korraldamata. Tehnika, lauad, korraldus. Kõik. Kui ebaprofessionaalne!
Ja mis siis juhtus? Selgus, et kõik kohalolijad olid osa. Nad kõik olid kaasloojad. Kõik on korraldajad ja teavad, mis on vaja teha. Ja nii algas koosehitamine. Kusagilt autost tulid kõlarid ja juhtmed. Ja kõik oskasid toole ja laudu liigutada. Keegi ei olnud närvis.
Peagi oli pidu ülesehitatud. Omatehtud mozzarellad ja tomatikastmed ilutsesid laual.
Keegi ei olnud kurnatud. Kõik olid osa. Kõik tantsisid tarantellat. Kõik olid DJd.
See oli esimest korda kui kogesin üritust, kus oli korraldamine ja juhtimine, aga see ei tähendanud hierarhilisust. See tähendas sellist ruumi hoidmist ja korraldamist, kus kõik olid inimesed.
Ja see ei tähenda mingit eksimuse ja nõrkuse õigustamist, vaid agentset, suhtes olevat, kaashoidvat, mõju omavat inimest, kes annab, saab, jagab.
See üritus näitas mulle midagi, mis tõestas mulle, et mu unistus ongi võimalik.
Grupis saabki olla hea. Grupp saab olla iseolevate inimeste võrgustik, mitte mingi kunstlik üksus, kus toimivad inimesed on funktsioonid või rollid.
Seda tunnet olen püüdnud luua ja tundub, et ka suutnud luua, sadades kui mitte tuhandetes kohtumistes.
Hea ruumiga üritusel võib jääda mulje, et see sõltub eelkõige seal olevatest inimestest. See lihtsalt juhtub. Nagu muuseas. Orgaaniliselt ja spontaanselt. Korraldamata.
Ma tean, et tegelikult see nii pole. See on süstemaatiline, tahtlik ja korratav tegemine.
Sama inimeste kombinatsioon võib olla see erakordne kohtumisruum, aga ka täiesti tavaline grupiüritus. Ja tean, et nende olekute üleminek võib toimuda väga kiiresti. Liimi saab luua ja liimi saab tappa. Minutitega. Ka juba hästi toimivas rühmas.
See liimi loomine ja inimeste loomine on olnud minu maiuspala ning töövõte juba päris kaua aega. Luua ruume, kus ma ka ise tahaksin olla. Kus mul oleks piisavalt turvaline, et olla.
Lõpetuseks õppetunnid ka muretsevate juhtide ja korraldajate kohta ehk miks nemad enamasti ei loo toredat inimruumi:
Muretsejad kipuvad kontrollima valesid asju. Ebavajalikke detaile.
See kahandab leidlikkust, hetkesolekut, spontaansust ja nii kipuvad nad ka probleemidele reageerima veidralt. Mikromanageerivad kummalisi probleeme, millega ajavad inimesi närvi. Nad ei märka ega kuule tegelikke probleeme. Selle asemel kutsuvad inimesi korrale. Ja veelgi enam ei oska nad märgata probleeme, mida nad ise oma muretsemise ja korraldamisega põhjustavad. Näiteks ei märka nad, kuidas nende tegevus ruumi vaigistab. Küll on nad kursusel õppinud inimesi passiivseteks või lumehelbekesteks diagnoosima. Ehk siis nemad on süütud. Ja nad ei õpi, vaid jäävad ärevaks muretsejaks, kurnatud korraldajaks, kes võib vahel olla kui kuri politseinik.
Mina ise võin olla probleem.
Endale ja suhetes.
Ja eriti võimsalt mõjurollis.
Nt õpetaja või juhina.
Mõjurollis olles jõuavad need enda põhjustatud probleemid ikka oma lauale tagasi ja teevad mu elu keerulisemaks.
Elu on näidanud, et enda mustrite avastamise abil on võimalik väga palju probleeme ennetada ja säilitada jaksu muuks. Ja nii ei kaota ennast ega muutu kellekski teiseks. Muretsemine ei ole tegelikult algupärane isikuomadus ega kohustus.
3/30
