22/06/2026
10 aastat magistriõppe lõpust ja seitsmes aasta ülikoolis valu aine õpetamist. Pildil noor ja roheline füsioterapeut pärast magistriõpet tööle asudes.
Töötervishoid on valdkond, mis tundus esmapilgul pigem igav, aga just seal sain võimaluse näha, uurida ja katsuda ka terveid inimesi. Naljakal kombel igal tervishoiutöötajal seda võimalust pole ning puututaksegi kokku peamiselt haigete inimestega. Ennetustööga tegelemine andis võimaluse uurida ja testida inimesi kes ei valuta. Töö jooksul tekkis mul aeg-ajalt väike segadus, sest tervetel inimestel esinesid tihti täpselt samasugused pinges lihased, rühihäired ja muud struktuursed anomaaliad nagu valutavatel inimestel.
Alustava füsioterapeudina käisin mitmetel koolitustel, et oma tööriistakasti täiendada ning valdav enamus neist keskendus struktuurihäirete leidmisele ja korrigeerimisele. Valust kui asjast iseenesest praktiliselt ei räägitud. Õnneks leidus paar koolitajat nii Eestist kui ka välismaalt, kes panid mõtlema, et valu taga on midagi enamat. Inspiratsioon kogutud, oli aeg doktorantuuri astuda ja ise asja uurima hakata. Õpetamispraktika jaoks sai otsustatud biomehaanika praktikumide andmise asemel midagi ise luua ning valukäsitluse õppeaine sai alguse.
Seitse aastat on hea aeg, et arengut hinnata. Huvitaval kombel on kõrgkoolide akrediteerimistsükkel ka seitse aastat, mille järel peab ennast analüüsima. Seitsme aasta lõpuks on tekkinud paar tähelepanekut. Viskasin pilgu esimese aasta õppematerjalidele ja veidi piinlik hakkas. Õnneks ainult natukene. Kui tekiks tunne nagu vaataks mõnda Eesti tõsielusarja, oleks päris pahasti, aga natukene piinlik on pigem just hea. Fundamentaalsed tõed on säilinud ning õppematerjalid ja -metoodika on pidevalt arenenud. Teine tähelepanek on see, et üliõpilased on järjest targemad. Esimene kontaktkohtumine näitab, et sageli on üliõpilastel juba enne kursusele tulekut arvestatav hulk teadmisi olemas. Kolleegid nii kõrgharidusest kui ka väljastpoolt on teinud head tööd.
Viimased aastad olen ühe kodutööna palunud igal kursusel osalejal koostada nimekiri - mida tema terapeudina selleks teha saab, et suurendada positiivsetel ootustel põhinevaid positiivseid ravitulemusi ning vähendada negatiivsetel ootustel põhinevaid negatiivseid tulemusi. Erinevad ravimeetodid tulevad ja lähevad, aga teatud inimlikud põhiprintsiibid jäävad. Mõni ütleb, et need on iseenesest mõistetavad, aga praktikas näeme tihti kahjuks midagi muud.
Järgnevalt on kokkuvõte enamlevinud soovitustest:
👇10 soovitust tervishoiutöötajale patsiendi valuga seotud hirmu ja negatiivsete ootuste vähendamiseks👇
1️⃣Kasuta neutraalset, toetavat ja mittehirmutavat keelt
Väldi väljendeid, mis võivad tekitada patsiendis tunde, et tema keha on „katki“, „kulunud“, „läbi“ või pöördumatult kahjustunud. Selline sõnakasutus võib suurendada hirmu, ärevust ja abituse tunnet. Kasuta rahulikku, täpset ja lootustandvat sõnastust.
2️⃣Kuula patsienti ja võta tema kogemust tõsiselt
Anna patsiendile võimalus rääkida oma sümptomitest, hirmudest, ootustest ja varasematest kogemustest. Näita, et tema mure on oluline ning et teda usutakse. Kuulduna ja mõistetuna tundmine aitab vähendada ärevust ja loob parema aluse koostööks.
3️⃣Loo turvaline ja usalduslik ravisuhe
Empaatiline hoiak, rahulik hääletoon, toetav kehakeel ja lugupidav suhtlus aitavad patsiendil end turvaliselt tunda. Hea ravisuhe võib tugevdada ravi positiivset mõju, parandada koostööd ja suurendada patsiendi usaldust soovituste vastu.
4️⃣Selgita patsiendi seisundit arusaadavas keeles
Väldi liigset erialaterminoloogiat või selgita seda lihtsas keeles. Aita patsiendil mõista, mis tema seisundit mõjutab ja mida erinevad sümptomid võivad tähendada. Arusaadav info vähendab ebakindlust ning suurendab patsiendi kontrollitunnet.
5️⃣Selgita diagnoose, uuringutulemusi ja ravivõimalusi ausalt, kuid mitte katastrofiseerivalt
Uuringutulemusi, diagnoose ja riske tuleb selgitada rahulikult ning kontekstis. Väldi mulje jätmist, et leid tähendab alati püsivat kahjustust või halba prognoosi. Samuti selgita, miks mingit ravi, sekkumist, ravimit või jälgimisplaani soovitatakse.
6️⃣Anna realistlikku, kuid lootustandvat infot
Ära anna katteta lubadusi ega luba kindlat paranemist kindla aja jooksul. Samas rõhuta, millised tegurid on mõjutatavad ja mida saab teha seisundi, toimetuleku või elukvaliteedi parandamiseks. Realistlik ootus aitab vältida pettumust ja toetab motivatsiooni.
7️⃣Kaasa patsient otsustesse ja eesmärkide seadmisse
Aruta patsiendiga tema eesmärke, ootusi ja eelistusi. Kui patsient saab raviplaani kujundamises kaasa rääkida, suureneb tema kontrollitunne, motivatsioon ja valmisolek soovitusi järgida. Eesmärgid võiksid olla patsiendi jaoks tähenduslikud, realistlikud ja mõõdetavad.
8️⃣Toeta patsiendi enesetõhusust ja aktiivset rolli
Aita patsiendil mõista, mida ta ise saab oma tervise toetamiseks teha. Anna selgeid ja jõukohaseid soovitusi, mis suurendavad patsiendi oskust oma olukorraga toime tulla. Väldi patsiendi liigset sõltuvust ainult tervishoiutöötajast või ühest sekkumisest.
9️⃣Märka ja tunnusta edusamme
Juhi patsiendi tähelepanu ka väikestele positiivsetele muutustele, näiteks paremale toimetulekule, väiksemale hirmule, suuremale aktiivsusele, sümptomite harvenemisele või paremale enesekindlusele. Edusammude märkamine toetab motivatsiooni ja tugevdab positiivseid ootuseid.
🔟Arvesta patsiendi uskumuste, varasemate kogemuste ja laiemate mõjuteguritega
Uuri, millised uskumused, hirmud, varasemad kogemused, elukorraldus, uni, stress, meeleolu, töö või sotsiaalne olukord võivad patsiendi seisundit ja ootuseid mõjutada. Terviklik käsitlus aitab vältida notseeboefekti ning toetab realistlikku, patsiendikeskset ja eetilist ravisuhtlust.
