Summer Fit Personaaltreeningud

Käisin füsioterapeut Mati Arendi alaseljavalu teemalisel koolitusel ja üks peamine mõte, mille sealt kaasa võtsin, on see, et alaselg vajab liikumist, juhitud koormust ja head selgitustööd.

Miks ma sellest postituse teen?

Sellepärast, et alaseljavalu on väga sage teema ja WHO andmetel on tegemist väga levinud tervisemurega, mida kogevad enamik inimesi mingil eluhetkel.

Ja kuigi alaseljavalud võivad olla väga erinevad, saab paljudel juhtudel olukorda parandada üsna lihtsate asjadega: liikudes, jõutrenni tehes ja mitte jäädes pikalt passiivseks.

Kõndimine ja jooksmine on igapäevased lihtsad ja head viisid, kuidas hoida selg liikumas.

Jõutreening on taastusravi oluline osa.
Koos kõndimise või jooksmisega aitab see kehal paremini tulla toime liikumise, tõstmise ja kummardamisega. Just nende igapäevaste tegevustega, kus alaselg tihti koormuse alla satub.

Oluline on alustada sobivalt ja kasvatada koormust järk-järgult.

Alaseljavalu puhul võivad programmis olla nii kergemad kui ka jõulisemad plokid.
Jõulisemad plokid tulevad hiljem, kui keha on juba kohanenud, et muuta keha ajas vastupidavamaks ja tugevamaks.

Kuna alaseljavalu puhul jääb treening mõnikord liiga pikalt väga madala intensiivsuse juurde, on oluline ka raskemad treeningplokid õigel ajal targalt programmi sisse tuua.

Kõrgema intensiivsusega treeningplokid tähendavad raskemaid tööseeriaid, kus keha peab juba päriselt jõudu rakendama. Neid lisatakse programmis hiljem, kui keha on kohanenud ja valmis suuremat koormust taluma.

Kõik alaseljavalud ei ole ühesugused, seega ei saa neid lahendada ühe lihtsa soovitusega.

Aga hea uudis on see, et väga paljudel juhtudel on taastumine täiesti võimalik, kui lähenemine on individuaalne ja järjepidev.

Kui ka sina oled kunagi alaseljavaluga maadelnud, kirjuta kommentaaridesse, mis sulle kõige rohkem aitas.

Hea treeningplaan ei tööta ainult paberil.

See peab töötama ka päris elus.

Treening peaks arvestama sinu eesmärke, varasemat tausta, taastumist, elustiili, vaba aega ja seda, milline koormus sinu kehale päriselt sobib.

Sellepärast ei usu ma universaalsetesse lahendustesse või lihtsalt suvaliselt kokku pandud kavadesse.

Inimesed on erinevad ja lähenemine võiks seda samuti arvestada.

Mõni inimene vajab rohkem juhendamist ja kindlust alguses. Mõni tehnika parandamist.
Mõni lihtsalt süsteemi, mis aitaks järjepidevaks jääda.

Minu jaoks see ongi personaalne lähenemine, mitte lihtsalt nimekiri harjutustest, vaid süsteem, mis toetab sinu arengut ka pikaajaliselt.

Eesmärk ei ole ainult suvalist “trenni teha”, vaid ehitada tugevam, tervem ja paremini toimiv keha viisil, mis oleks päriselt hoitav.

Kui tunned, et tahad personaalsemat ja läbimõeldumat lähenemist treeningule, siis kirjuta mulle DM või www.summerfit.ee.

Väljast vaadates võivad rutiinid tunduda väga igavad.

Sama trenniaeg ja toiduaeg.
Sama toiduprepp.
Sama jalutuskäik.
Samad harjumused.

Ja ausalt?
Vahepeal ongi igav ja tüütu.

Aga mida rohkem ma olen treeninud, töötanud ja inimesi juhendanud, seda rohkem ma olen aru saanud, et rutiinid ei piira sind.
Need hoiavad sind koos.

Sest motivatsioon muutub.
Tuju muutub.
Energia muutub.

Aga rutiinid jäävad.

Ja lõpuks ei too tulemusi mitte üks ideaalne päev.

Vaid see, mida sa teed järjepidevalt siis ka, kui elu ei ole ideaalne.

Ma arvan, et inimesed alahindavad seda, kui palju energiat kulub pidevale otsustamisele.

Mida ja millal süüa.
Millal trenni teha.
Kas minna või mitte minna.

Rutiinid võtavad selle müra vähemaks.

Need loovad süsteemi, mille peale saab elu üles ehitada.

Ja võib-olla sellepärast ongi paljud inimesed, kes saavutavad midagi päriselt suurt, oma harjumustes väga kinni.

Mitte sellepärast, et nad oleksid igavad või paindumatud, Vaid sellepärast, et nad saavad aru, et edu ja järjepidevus vajab süsteemi

Muidugi peab elus olema ka paindlikkust.

Aga pidevalt “vaatame jooksvalt, mis tunne või flow on”, ei vii enamasti väga kaugele. Enamasti mitte milleski.

Ja ausalt?

Vahepeal just need kõige lihtsamad ja igavamad asjad
toovad kõige rohkem tulemusi.

Sest lõpuks ei määra su tulemusi see, mida sa teed vahel.

Vaid see, mida sa suudad korrata aastaid.

Kui see postitus kõnetas sind, siis anna kommentaarides märku, mis on sinu kindlad rutiinid, mida igapäevaselt hoiad?

Sain jälle ühe kommentaari, mida olen aastate jooksul päris palju kuulnud.

“Sa ei tea, kuidas ma kadestan sinu motivatsiooni 😅
Kui trenni minnes oleks sama energiatase ja enesetunne, mis trennist tulles, siis oleks nice…”

Ja see pani mind jälle mõtlema, kui valesti inimesed motivatsioonist aru saavad.

Ausalt?

Mul ei ole enamasti ka motivatsiooni trenni minna.

Ja võib-olla see ongi koht, millest inimesed valesti aru saavad.

Mitte miski ei kasva mugavuses.

Mitte su keha.
Mitte su mõtlemine.
Mitte su suhted.
Mitte su äri.
Mitte inimene, kelleks sa tahad saada.

Mugavustsoon, lihtsus ja pidev kergus hoiavad sind turvaliselt seal, kus sa juba oled.

See on pealispinna kompamine. Esimese taseme pidev kordamine.

Aga päris areng algab sügavamal.

Seal, kus sa pead minema läbi ebamugavuse, kahtluste, väsimuse ja iseendaga silmitsi olemise.

Seal on see “maagia”, mida inimesed tegelikult otsivad.

Ja võib-olla kõige olulisem oskus elus on õppida eristama:

Mis lihtsalt tundub hetkes mugav, lihtne ja hea ja mis viib sind päriselt edasi.

Olgu see trennis, elus või ükskõik milles, mida sa päriselt ehitada tahad.

Sest need ei ole tihti sama asi.

Paljud asjad, mis lõpuks midagi päriselt muudavad, ei tundugi alati mõnusad.

Need nõuavad järjepidevust.
Läbiminekut.
Iseenda tundmaõppimist.
Pealispinna alla kaevamist.

Ja kui sa loodad alati motivatsioonile või valid iga kord ainult selle, mis tundub lihtne, turvaline ja mugav, siis sa jäädki samasse kohta.

Mitte sellepärast, et sa ei suudaks rohkem.

Vaid sellepärast, et sa ei lähe kunagi piisavalt sügavale, et päriselt areneda.

Mis on see koht sinu trennides, kus sa tead, et järgmine tase algab ebamugavusest?

Enamus arvab, et areng toimub siis, kui sa teed rohkem.

Rohkem raskust. Rohkem kordusi. Veel üks seeria.

Aga tegelikult on üks piir: sa saad trennis teha ainult nii palju, millest sa suudad taastuda.

Sealt edasi ei ole see enam areng. See on lihtsalt rohkem koormust.

Sa ei saa trennis tugevamaks.
Sa annad lihtsalt signaali.

Treening on koormus kehale. Stress lihastele ja närvisüsteemile. Signaal, et keha peab kohanema.

Aga areng ise toimub hiljem.
Kui sa taastud, suureneb valgusüntees, lihaskiud muutuvad tugevamaks, toimub neuromuskulaarne adaptatsioon ning ka teised struktuurid kohanevad – liigesed, kõõlused ja luud.

Hormonaalne keskkond toetab seda protsessi, eriti sügava une ajal.
See on hetk, kus keha päriselt kohaneb.

Kui sa treenid järjest ilma piisava taastumiseta,
siis signaal tuleb… aga keha ei jõua sellele järgi.

Ja mingil hetkel hakkab see välja paistma.

Jõud langeb.
Energia kukub.
Progress seisab.

Mitte sellepärast, et sa oleksid nõrk. Vaid sellepärast, et sa ei taastu piisavalt.

Parimad sportlased saavad sellest aru.
Nad ei näe puhkust pausina. Nad näevad seda osana programmist.

Taastumine ei ole paus arengust. See on areng.

Kui progress seisab, siis küsi endalt:
kas ma annan oma kehale päriselt võimaluse kohaneda õige toitumise, une ja piisava puhkusega.

Treeni tugevalt, kui on aeg treenida.
Taastu targalt, kui on aeg taastuda.

See tasakaal on see, kus areng päriselt toimub.

Kui sa tunned, et su progress on jäänud seisma ja sa ei tea, mida muuta, siis võib-olla ei ole asi ainult trennis.

Mul on hetkel ruumi 2 inimesele, kellega see järgmine tase päriselt paika panna.

Suur osa sellest, mida ma teen, näeb kõrvalt üsna tavaline välja.

Sama keskkond. Midagi väga “erilist” ei paista…

Aga ükski trenn ei ole päris sama.

On päevi, kus ma sinna lähen ja see on natuke lahtine.

Ma ei tea täpselt, kuidas see läheb.
Kas tuleb hea päev või pean rohkem välja võitlema.

Ja ma tean, et see tunne ei ole ainult mulle tuttav.

Ja võib-olla see ongi see osa, mis mind selle juures hoiab.

Sest isegi siis, kui midagi erilist ei paista…

liigub tegelikult edasi.

Ja lõpuks ei ole küsimus selles,
kas iga trenn on “hea”.

Vaid selles, mida sa teed siis,
kui see ei ole.

Sest just need trennid loevad.

Need, kus midagi ei kliki.
Aga sa teed oma töö ikkagi ära.

Sellest ei räägita. Seda tehakse. Punkt.

Ma kadusin siit 7ks kuuks. Ja ausalt, ma ei tundnud kordagi, et midagi oleks puudu.

Ma õppisin juurde uusi oskusi ja sain paremaks selles, mida ma juba teen.

Krav Maga on mulle olnud täiesti uus maailm. See ei ole sport, vaid enesekaitse. Seal ei ole reegleid ega kaaluklasse ega punktide kogumist. Tänaval ei koguta punkte. Eesmärk on lõpetada olukord kiiresti.

Reageerida. Tegutseda. Sest päriselus ei ole kontrollitud keskkonda.

Ja ausalt… kõige selle juures on need trennid vahepeal täiesti naljakad 😄

Powerliftingus tegin ära oma esimesed suuremad eesmärgid. Küll hädiselt… aga siit saab ainult edasi.

Lisaks tegin Tartus jõutõste treeneri paberid – et oma teadmisi süvendada ja edasi arendada.

Ja olen hakanud veel rohkem väärtustama ka abiharjutusi. Lihasmass ei ole ainult välimus – see on alus jõule ja stabiilsusele. (Seda tänu oma treenerile, kes ei anna halastust).

Hakkasin jälle lugema. Hakkasin vahest kokkama. (Ja mitte ainult kana + riis 😄). Reaalselt ma olen koguaeg söönud väga sarnast toitu

Ma armastan oma tööd. Aga väsinuna ei tee seda hästi.

Kui tõmbasin tempot veidi alla, tuli energia tagasi.

Suur tänu inimestele, kelle juhendamisel ja kõrval see kõik toimunud on.

– kelle juhendamisel see protsess ja areng päriselt toimub.

Janek Junja – elukutseline ihukaitsja ja musta vööga Krav Maga treener.

ja Sparta powerliftingu inimestele,
kes on alati toeks olnud, aidanud ja motiveerinud 💪

See keskkond ja need inimesed loevad rohkem, kui esmapilgul tundub.

Kokkuvõttes ei muutunud ainult see, mida ma teen. Vaid see, kuidas ma oma aega kasutan.

Ja võib-olla see ongi kõige suurem muutus.

Kui su tähelepanu on paigas, siis on üllatav, kui palju sa tegelikult jõuad.

7 kuud ilma Instagramita.
Ja ausalt… ma ei tundnud sellest kordagi puudust.

Ma lihtsalt ei tundnud, et peaks siia midagi jagama.

Vahepeal keskendusin rohkem iseendale – trennile, tööle, uutele hobidele ja sellele, et mul endal oleks hea olla.

Trenn ja elustiil on mul alati olnud paigas,
aga töötempo läks nii intensiivseks, et väsimus hakkas vaikselt kuhjuma.

Ja see on ohtlik koht. Sest kui sa teed midagi, mida sa päriselt armastad, siis on väga lihtne seda mitte märgata…kuni ühel hetkel saad aru, et aitab – korraks tuleb tagasi tõmmata.

Mitte selleks, et vähem teha.
Vaid selleks, et edasi teha paremini.

Ma võtsin teadlikult pausi ka sotsiaalmeediast.
Andsin endale ruumi, et lihtsalt olla ja taastuda ja mitte mõelda, mida ma järgmisena postitan või peab mingeid stoorysid tegema või kohustust üldse midagi endast jagada.

Ja ausalt – ma ei jäänud millestki ilma.
Pigem vastupidi.

Mul on olnud jumala huvitav.
Hakkasin proovima uusi asju, veetma rohkem aega inimestega, ja täitma oma päevi nii, et õhtuks oli hea tunne – mitte lihtsalt “päev sai läbi”.

Ja sealt tuli vaikselt ka energia tagasi.

Praegu on just selline tunne.

Järgmises postituses jagan, mida ma selle ajaga päriselt tegin 👀
(sest see periood muutis nii mõndagi)

Kas keegi veel on vahepeal lihtsalt kadunud, et end uuesti leida?

Kõik ei pea olema nähtav, et olla oluline.
Viimased kuud on möödunud süvitsi minnes – endaga, tööga, treeningutega.

Ma ei taha öelda, et “olen tagasi” –
vaid pigem: liigun edasi, lihtsalt teistmoodi kui varem.

✨ Olen ümber hinnanud, kuhu oma energiat panen
✨ Ehitan tööelus oma süsteeme
✨ Mõtestan vaba aega ja oma treeninguid

Vahel on vaja samm kõrvale astuda, et anaüüsida, mis töötab ja alles siis saab hakata ehitama midagi uut – oma reeglite järgi.

Ma ei tule tagasi selleks, et olla rohkem nähtav.
Ma tulen tagasi selleks, et teha rohkem seda, millel on tähendus.

Kui sa tahad samuti muutust millegi toimiva suunas, näiteks oma treeningutes järgmisele tasemele liikuda –
läbimõelduvamalt, süsteemsemalt ja enda järgi – siis kirjuta mulle.
Võtan vastu mõned online kliendid, kelle eesmärk ei ole lihtsalt rohkem teha, vaid targemini areneda.

“Travel not to find yourself, but to remember who you’ve been all along.”

Kui oled pidevalt liikumises, saavutamises, tulemusele orienteeritud – nagu mina olen olnud –
siis ongi nii lihtne unustada, kes sa *päriselt* oled, kui kõik see korraks ära võtta.
Rollid, vastutus ja tempo võtavad ruumi… sina ise ja sinu elu jäävadki tahaplaanile.

Vahel tuleb ausalt endalt küsida – kas see, kuidas ma elan, töötab *minu* jaoks?

Kui tunned, et oled pikalt tegutsenud autopiloodil, siis võta endale see aeg.
Isegi lühike paus võib anda sulle tagasi tükke, mille olemasolu sa olid juba unustanud. Ja kunagi pole hilja seda muuta.

Kõik muu on mööduv – kohustused, tempo jne.
Aga *sina ise oled see, kes jääb*. 
Ja just seetõttu oledki sina see, kelle eest kõigepealt hoolt kanda.