07/05/2026
"Väike" kommentaar luurevideo juurde 😊:
Viimase nädala soojade päevadega on lennanud punn pudelilt eest ja kevad on läinud täiega käima!
Meie aialinnupäevik on saanud praktiliselt iga päev kõvasti täiendust.
Eelmisel laupäeval Innoka kooli lõpuürituse päevale saabudes võtsid mind kõigepealt lauluga vastu mustpea-põõsalind ja must-kärbsenäpp, keda eelmisel päeval veel polnud! No neid sai ikka pikalt juba oodatud, aga nüüd on rõõm nii näha kui ka kuulda, et muudkui askeldavad meie õue peal. Ja lastevanemate retkel üllatas meid teeäärsest põõsast oma lauluga salu-lehelind, keda samuti eelmisel päeval veel polnud kuulda.
Kuna on saabunud teateid mujalt maakondadest küll käo ja ööbiku saabumisest, siis läksin täna hommikul Silmale kaema, et kas ka meil. Aga siiski veel mitte. Ja no loomulikult on praegu põnev aeg roolindude koha pealt, sest neid on juba vaikselt saabuma hakanud.
Kuulsin ka mina kaugemalt krääksumist, mis neile väga iseloomulik, kuid ei saanud hästi aru, kellega tegu. Liikusin siis lähemale, et kindlaks teha hääle omanikku ja - oh sa mu meie - teel sinnapoole üllatasid mind kalda läheduses tegutsevad vihitajad ja tildrid. Ja kuidagi väga enesekindlad isendid seekord, sain isegi nii lähedale minna, et telefonigagi enam-vähem toreda video ja fotod õnnestus teha. Ega telefoniga üldiselt lindude pildistamine väga õnnestu, sest suurendusest jääb ikka kõvasti puudu.
No ühesõnaga, sain teel ägeda kahlaja-kogemuse osaliseks ja suunasin binokli roostiku poole. Selleks ajaks oli juba selge, et tegemist on rästas-roolinnuga ja kuna nad armastavad laulda pilliroo ülemises otsas – et ikka hästi ja kaugele kõlaks – siis hakkasin pilliroo ülemist otsa läbi kammima. Ja peale mõningaid pingutusi leidsin selle ennastunustava lauliku üles. Ja siis mulle meenus, et eelmine aasta laulis rästas-roolind samas roostikupuhmas! Võib-olla isegi sama lind tegi väikese välisreisi ja nüüd kõpsti tagasi täpselt samas rannikuroostiku puhmas.
No ja kirsil oli ikka tort ka 😊.
Need, kes käisid meie aprilli linnuõhtul, teavad millest nüüd juttu tuleb.
Nimelt, polnud ma siiamaani – ei sellel ega eelmisel hooajal – kuulnud siin rooruika ja ometi on siin roostikku piisavalt. Ja oleks nagu loogiline, et ta võiks ju siin pesitseda. Ja nüüd, enne minekut istusin veel hoovis päikese käes ja jälgisin oma hommikutee kõrvalt, mis ümberringi toimub, kui kuulsin järsku väikest ruigamist. Algul tundus lihtsalt, et see oli nüüd mingi tuttav häälitsus, kui taipasin, et see ju rooruik! Ruigab nagu notsu, aga välja näeb nagu kana. No sellest saaks humorist võib-olla laheda pildi ka joonistada 😊.
Igatahes oli tänahommikune looduselamus nii vägev, et otsustasime korraldada ühe maikuise linnulauluhommiku ikkagi ka. Sest, et varahommikune erksus ja ärkamine on täiesti omalaadne. Õhtusel ajal aga on jällegi õhtused lood.
Seega, 29.mai saab linnuõhtule tulla ja 31.mail varasele linnuhommikule.
Eks siis vaatame, kas saame veidi kahlajaid luurata ja mida lehmad sellest asjast arvavad 😉.
Tekst ja video: Vivika A. Palu, 7.5.2026
