Elena

Elena

Päriselt pärisasjadest

Operating as usual

05/17/2022

Eilselt Sakraalsete tüüpide koolituselt jäi minu enda jaoks kajama üks põhitõde,
mida tunnen, et tahaksin jagada ka Sinuga!

🍨ELU ARMASTAB KANNATLIKKE!🍨

Mitte neid, kes kannatavad palju,
vaid neid, kes on valmis pühendunult ootama ja jätkama ka siis,
kui peotäis seemneid ei muutu üleöö imeilusaks lilleaiaks.

Sakraalid on kärsitud, eriti manifesteeriva lisakvaliteediga tüübid.
Tahaks kohe ja veel parem - juba eile.
Aga Sinu "maagia" ei toimi nii.
Sakraalne energia on pühenduv ja vilju saad nautida üksnes siis, kui oled oma aega ja energiat pühendunult seemnete kasvatamisesse panustanud (eriti, kui Sa oled Generaator).

Kes kunagi oma elus midagi kasvatanud on, siis teab, et see tähendab palju ootust.
Teinekord päris pikalt - kannatlik olemist perioodil, mil näiliselt mitte midagi ei toimu.
Ajal, mil pealispindselt kõik justkui seisab, toimub pinnases aga palju.

Ja nii on ka Sinu eluga.
On aegu, kus toimub palju, võimalused leiavad Sind igal sammul ning Sa oled oma parimas sõiduhoos ning siis on perioode, kus elu palub Sul kannatlikult oodata. Järgida elu loomulikke protsesse jäädes pühendunuks oma kirele.

Head asjad - suhted, võimalused, pakkumised - jõuavad kannatlikeni.
Seda tegelikult lisaks sakraalidele ka projektorite ning reflektorite puhul (viimastega on muidugi iseäranis omamoodi).

Sakraalse tüübina on Sul vaja jätkata liikumist ka siis, kui elu Sulle näiliselt midagi ei paku. Kui Sa ei saa liikuda tööalaselt või suhetes ning ei ole midagi, millele Sa sakraalselt "jah" saaksid öelda, siis ära ürita ennast igalepoole suruda või ükskõik mida algatada lihtsalt selleks, et Sul oleks midagi teha.
Liiguta oma keha.
See aitab päris hästi!
Ja võimalused tulevad (selles võid muide kindel olla - päriselt ka tulevad!)

Ka projektorina seisneb Sinu elu paljuski ootuses.
Aga seal taustal on Sul alati see "miski", mis Sind huvitab ja sütitab.
Mine kooli, võta ette mõni internetikursus või kaevu raamatutesse - õpi!
Õpi ja kasvata oma spetsialiteeti.
Ja kutsed tulevad!

Tee rahu ootamisega.
See on loomulik osa protsessist.
Loodus ei kiirusta ühelgi kevadel ärkamise ja tärkamisega.

05/13/2022

Ma olen viimasel ajal (loe: viimastel aastatel ja kuidagi eriti süvenenult tänavu) täheldanud, kuidas tuleriidad ja avalikud hukkamised on supertrendikat come-back´i teinud!
Nii koolikeskkonnas kiusamise näol (jah, seda probleemi pole endiselt ühegi kampaaniaga suudetud ära lahendada!), kui ka mistahes postituse all sotsiaalmeedias. Usun, et meediaväljaannetes, mida ma ei loe, põlevad lõkked veelgi kõrgema leegiga!
Ja need kõik on omavahel seotud ning sugugi mitte juhuslikult.

Vanasti - kui Sa olid teisitimõtleja või eristusid mingil muul moel massist - sai sind kenasti formaalselt tuleriidale saata.
Või siis mõnes teises kultuuriruumis kasutati ühiskonda kaasavamaid ja meelelahutuslikumaid meetodeid - näiteks kividega surnuks loopimist.
Siis keelati tuleriidad ja kiviloopimised ära - olla olnud liiga ebahumaanne.
Nii pidid inimesed hakkama vaikselt omaette või väikestes gruppides hukka mõistma ja hinnanguid andma.
Äärmisel juhul sai ühise konsensuse baasilt vanglasse pista, aga ega need seinadki kummist olnud. Toitma pidi ka. Ei olnud kasulik ega ka efektiivne.
Õnneks on inimolend leidlik olend - appi tuli meedia, kes sai võimu luua, puua, sütitada ja põletada.
Ja kulutamise asemel tekkis ühtäkki võimalus nendelt etendustelt hoopis head kasumit teenida.
Et evolutsioon ei peatu millegi ees, siis voila - kingitus maailmale - internet ja sotsiaalmeedia!
Ning siin me oleme - süüdakem lõkked ja haarakem kivid - sõna on lõpuks vabamast vabam! Igal ajal, igas kohas ja asendis!

Iseenesest tuleb uudset lähenemist tunnustada - vanasti sai ühte indiviidi lõkkesse visata või surnuks loopida ainult ühe korra, enamus lihtsalt ei ärganud peale füüsilist surma enam uuesti üles. Tänapäeva internetiavarused annavad aga suurepärase võimaluse persooni hukata kodust lahkumata ning muuhulgas teha seda korduvalt pikema ajaperioodi vältel. Nii kuidas tahad, mille eest tahad ja kui kaua tahad - “sõna on vaba”. Ning julma ja mürgist kriitikat nimetame tänapäeval “arvamuseks”

Uskumatu, kuidas me olemegi taas 21. sajandil jõudnud aega, kus ei saa sisuliselt enam teha sammugi ega öelda sõnagi, ilma kiviga saamata või riskimata suure publiku ees lõkkes lõpetamisega. Kusjuures ma ei pea siinkohal “millegi tegemise või ütlemise” all silmas magava lõvi torkimist, revolutsiooni korraldamist ega ka võimuorganite provotseerimist.
Mida iganes Sa teed või ütled - kiviga või lõkkesse!
Radikaalsemal juhul piisab lihtsalt kohale tulemisest või olemas olemisest.

Kast on muutunud väiksemaks ja kitsamaks, kui kunagi varem.
Mis paneb omakorda küsima olulisi küsimusi ning konstanteerima fakti, et ühiskondlikul tasandil (kuhu me sõltumata oma tahtest ikkagi kõik kuulume), oleme me jõudnud vää-ääga süngesse ja mürgisesse aega!

Hirmu ja sellega kaasnevat viha on ikka nii palju rohkem, kui esmapilgul arvata võiks…

Kurb on vaadata, kui paljud lillepeenrad on täiesti ära kivistunud ning mitte midagi muud pole enam peale hakata, kui neid kive valimatult igas suunas ringi loopida. Ja siis on teine äärmus - need, kes ei naudi kividega pihta saamist, eelistavad pigem vaikida ja eemale tõmbuda või siis äärmuslikumal juhul varjates oma peenraid ja lilli välismaailma eest, lihtsalt muganduda ja sobituda.
Sõna on vabam kui kunagi varem, aga seejuures ei ole keegi vaba rääkima.
Kõik võivad olla need, kes nad on… aga ainult sotsiaalselt aktsepteeritaval moel.
Eksida ei tohi keegi. Kõigel on tagajärjed.

Inimolend on olemuselt alalhoidlik - tõsta lauale valikuna pidev lõkkes põlemine või turvaliste koopaseinte vahele taandumine ning valik ei ole esmapilgul ju kuigi keeruline. Me teame kõik, mis on mõistlik!

“Hoolid oma mainest, heaolust ja elust - vali vaikus!”

Mõistlik ja mitte juhuslik.
Sest see, mida me vaikides tolereerime, seda me ka aktsepteerime.

Ja kivile kiviga vastates kasvavad kõigi hunnikud korraga.

Oma seisukoha omamisel, arvamuse avaldamisel, sihitult kividega loopimisel lihtsalt kividega loopimise pärast (no sest endal on lihtsalt niiiiii halb, ebamugav ja valus olla, et kohe kuidagi muudmoodi ei saa) ning avalikul hukkamisel on suur erinevus.
Irooniline on see, et kui palju kive ka kellegi teise pihta ei loobitaks - ega need kivisest peenrast otsa saa ja parem ka ei hakka.

Ei hakka siinkohal mäe otsast jutlust pidama ega piiblit tsiteerima - kellel meist poleks olnud aegu, kus mõni meie lähedastest poleks kiviga saanud lihtsalt seetõttu, et endal on olnud keeruline ning paremini ei saanud ega osanud.
Küll aga juhiks lõpetuseks tähelepanu faktile minevikust, kus kõik korrad, kui varasemalt on inimkonna lillepeenar täiesti ära kivistunud, ei olnud muud midagi enam peale hakata, kui alustada kõike täiesti otsast peale.
Loodus teeb seda pidevalt.

Elu on spiraalne ja tsükliline ning evolutsioon ei peatu millegi ees.
Meil on mida oodata.

🌸PS! Pildil on Jaapani kuiv aed ehk kiviaed.
Lihtsalt inspiratsiooniks kõigile neile, kelle tagahoovi on kogunenud juba märkimisväärne hulk kive.
Nii juhuks, kui tahad oma sõna- ja loomevabaduse viljadest äkki päeva lõpuks ikkagi midagi ilusat luua 😉
Iga muutus algab ikkagi iseendast ja oma lilleaiast

05/08/2022

🌼Üks puu, iga õis oma nägu.
Ja see ongi PEREKOND.🌼

See oli minu esimene mõte, kui lillepoes seda tegelast nägin.
Ennatlikult võin öelda, et selles osas ei tasu püanti oodata - sama lille ma täna enda emale ka kinkisin!

🌼
Küll aga on tänane emadepäev tekitanud minus mitmeid erinevaid tundmuseid, pannud minevikku tagasi vaatama ning pakkunud ohtralt taipamisi.

See emadepäev on erinenud kõigist varasematest.
Viimaste aastate läbielamised on meid kõiki muutnud ning muuhulgas on minu enda väikesest ja supernunnust pojast saanud ühtäkki identiteedikriisis pubekas, kes ei joonista enam emale ilusaid kaarte ega taha enam samale pildile jääda. Rääkimata siis muudest traditsiooniks kujunenud tegevustest, mis meid temaga varasemalt ühendasid.
Ühtäkki on minu väikesel lapsel juba "oma elu".

Ja uskumatu, kuidas selles kohmakas ja kohati väga arusaamatult käituvas, aga erakordselt õrnahingelises tüübis näen ma nõnda palju ennast. Küll 20 aastat nooremat ennast, aga ikkagi - ennast.

Kõik on muutumises ja sellised hetked peegeldavad hästi evolutsiooni.
Nii endas, teistes, kui ka peres tervikuna.
Väikestest lastest saavad ühtäkki pubekad ja nendest, kes olid ise alles mõned kümnendid tagasi pubekad, on ühtäkki saanud lapsevanemad pubekatele. Lastest saavad täiskasvanud, täiskasvanutest vanemad ja vanematest vanavanemad. Ring saab täis ja algab taas.

Mulle meenus täna laua taga istudes ning oma ema ja õde jälgides minu lapsepõlve suurim igatsus - perekond, kuhu ka mina sobiksin, kuuluksin ning oleksin tingimusteta vastu võetud.
Ja kõik need korrad, kui tundsin ennast kõrvalejäetuna ning tituleerisin ennast perekonna mustaks lambaks (mille tõestuseks on mul tänaseni isegi asjakohane pross veel alles!).

Ma ei suuda vahel ära imestada kuidas on võimalik samu inimesi vaadata hoopis teistsuguste silmadega.
Ja kui naljakas on üha uuesti ja uuesti taibata, et päriselt ka - kõik, millest kunagi unistanud oled, on koguaeg siinsamas käeulatuses olemas ja ootamas.

Elu muudab ning teadupärast kriisid, läbielamised (+ teadlik töö lapsepõlvetraumade ja peresüsteemis korduvate mustritega) ja ajas kasvav kogemustarkus ühendavad hoopis uuel moel neid, kes niigi omavahel seotud.

Täna, kuulates oma ema ja õde arutlemas filosoofilis-ideoloogilistel teemadel, sain aru kui "minu inimestega" tegelikult tegemist on.
Jah, mina sõnastan oma vaateid teisiti ja lähenen asjadele hoopis teisest perspektiivist, aga meid ühendavad samad ideaalid ja väärtused.
Omal individuaalsel moel näeme me samu sotsiaalseid probleeme ning ühiskondlikke valukohti ning meis kõigis elab mässaja, kes tahaks teha teisiti - luua muutust. Näha tulevikku õige pisut paremas maailmas.

Ja meis kõigis on palju armastust.
Me väljendame seda küll kõik väga erinevalt ning sageli liialt palju sõnu kasutamata, aga taipamises, kui palju armastust ühes peres tegelikult tugevate individuaalsete arvamuste ja kohati vastanduvate seisukohtade taustal voolab, on suur väärtus.

Sellest, kui ma esimest korda süsteemse pereteraapia koolitusel genogrammi joonistasin ning perekonstellatsioonide maailmaga kokku puutusin, on tänaseks möödas juba seitse-kaheksa aastat.
Naljakas, kuidas vahel läheb vaja üht kollaste õitega krüsanteemi-laadset lillepõõsast ja kohalolevat aega oma perega, et mõista sügavaimal sisemisel tunnetuslikul tasandil, milline lahutamatu unikaalsuste tervik üks pere päriselt ikkagi on.

Perekond ongi nagu üks suur-suur lillepõõsas.
Kõik õied on sama masti ja moodustavad ühtse terviku, aga sõltumata sellest, et neid toidavad samad juured - igaüks neist on täiesti oma nägu ja tegu.

On miski, mis kõiki õisi ühendab ja miski, mis muudab igaühe neist lähemal uurimisel täiesti unikaalseks.

Ja kui vaadata tervikut koos kõigi õitega eraldi, ei olegi enam väga vahet kuidas keegi armastab -
oluline on see, et armastus on kohal.
Sest muidu poleks ei õit, ega ka põõsast.


Perekond on oluline.
Ja mitte ainult emadepäeval, vaid igal päeval ja vahel öösel ka!

Our Story

Loovad koolitused, kursused ja töötoad igas vanuses käsitöösõpradele!

Videos (show all)

Location